Jüri Parijõgi „Teraspoiss"

Autor: Jüri Parijõgi
​Katkend 

„Nüüd on siis kirst üleni mulla all,” käis Jaani peast mõte läbi, „enam ei krabise, nüüd nagu täidetakse ükskõik missugust liivahauda.” Ta tahtis veel kord minna hauaäärele vaatama, kuid jalad ei liikunud paigast, kuidas ta ka pingutas ja neid liikuma sundis.

Eemal seisid salgas naised ja rääkisid kadunule kõike head järele, nagu komme nõuab. Jah, oli hea inimene, aga ära võeti. Kas ta ei oleks võinud veel elada ja oma last kasvatada, aga näe, ei antud. Kas tal oli kunagi majarahvaga ütlemisi või pahandusi – ei seda olnud! Lahke ja sõbralik oli igaühe vastu. Ja kuidas ta oma last kasvatas – alati puhas ja pestud, kõht täis ja riie seljas. Mis see poiss võis olla, kui isa suri? Kas oli aastanegi! Aga näe, üles kasvatas lapse, rinnalapsest peale. Ja kust ta selle tiisikuse pidi saama – noor inimene? Õrnake ja kahvatuke oli ta küll kogu aja. Või see haigus küsib, kas võib tulla ja millal tulla. Neid häid haigused ja surm tahavadki. Küllap see oli temale sedaviisi ülevaltpoolt määratud, ei selle vastu saa. Poisist on kahju – kuidas ta, vaeseke, kasvab üles ilma isata ja emata. Aga eks ole ennegi vaeslapsi üles kasvanud ja veel missugusteks meesteks saanud. Kui Jumal ema ära võttis, küllap tal siis poisiga ka oma nõu on. 

Nii arutasid naised, pühkisid silmi ja ohkasid kadunule järele. Selle aja sees täitsid mehed haua, kohendasid kalmukünka ja panid valge risti peatsisse. Naised seadsid kalmule kuuseoksi, kohendasid veel üht-teist, siis alustasid heleda häälega laulu, kuna Jaan seisis endises tardumuses puu najal.

Pärast laulu pühiti veel kord silmanurki, siis öeldi üksteisele: „Juba ta nüüd peab siia jääma, hakkame meie vaid minema. Näe, õhtu ongi käes, päike paistab juba üle puulatvade. Kodus kartulid tulele panna.”

Kojanaine tuli taas Jaani juurde, viis ta kättpidi kalmukünkale ja õpetas: „Loe nüüd viimne Issameie, siis hakkame minema. Ema jääb siia puhkama. Või see enam aitab...”

Kõik panid käed kokku ja hakkasid palvet sosistama. Ka Jaan pani käed risti, laskis pea rinnale nagu teisedki, kuid ühtegi palvesõna ei tulnud tal meelde. Kui teised lahkusid, läks ta nendega sammu viiskümmend kaasa, jäi siis peatuma ühe risti juurde, teise juurde... iga risti all puhkab inimene, mõni laps, isa või ema. Teised läksid juba kaugel põiktänavail, ajades omavahel juttu ja ohates taga kadunut, Jaan aga peatus ikka ristide juures. Siis pöördus äkki ümber ja jooksis hauale tagasi. Heitis kummuli kalmukünkale, puuris sõrmed liiva sisse ja hakkas valjusti nuuksudes nutma. Tal oli jälle pisaraid, ta sai nutta.

Nii viskles nutukrampides, puurides sõrmedega mullasse, kuni pisarad taas lõppesid ja ta väike keha hakkas tuksudes värisema. Ta ei kuulnud ega näinud midagi, oli kogu oma väikese kehaga, kogu olemusega muutunud suureks kaebeks ning leinaks.

Kui ta viimaks veidi rahunes, tundis, et keegi puudutab teda õlast. Ta vaatas üles – see oli üliõpilane, üliõpilane Pärn hoovimajast. Nüüd märkas Jaan, et matuselised on kõik ära läinud, ainult nemad kahekesi on siin. Ja õhtu on käes, päikest ei ole puude tagant enam näha, jahedust tundub õhus – õlad hakkavad värisema.

Üliõpilane tunnistas tükk aega Jaani sõna lausumata, siis ütles rahulikult ning soojalt: „Hakkame nüüd koju minema, õhtu läheb juba jahedaks.”

Ta sirutas Jaanile käe ja tõstis ta üles. Rahulikult alistus Jaan üliõpilasele ja hakkas temaga koos kodu poole sammuma. Tee peal ei kõneldud sõnagi, ainult käänukohtadel, kui Jaan ristide rägastikus õiget teed ei leidnud, puudutas üliõpilane teda sõbralikult õlast ja lausus: „Lähme nüüd siit!”

Jaan ei sallinud kunagi, et keegi peale ema oleks tohtinud teda hellitades puudutada, ja kui mõni vanem inimene seda tegigi, siis protestis ta selle vastu kogu olemusega. Kuid üliõpilase puudutamises tundis ta midagi sõbralikku ning sooja ja jõuduandvat.

Üldse oli see üliõpilane hoovimajast teistsugune kui muud suured inimesed. Ta kõneles Jaaniga mõnikord nagu endasugusega, ei pidanud teda väikeseks ega abituks. Nii hea oli temaga kohtuda ja kuulata, kuidas ta küsis: „Noh, Jaanpoiss, kuidas käsi käib? Kas tuled täna minu poole?”

Ta pani Jaani harilikult diivanile istuma, näitas pildiraamatuid, kõneles võõraist maist ja rääkis ka muud juttu nagu suure inimesega. Ja see oli nii hea. Jaan teab isegi, et ta alles poiss on, kuid see ei anna suurtele veel õigust temaga ainult lorijuttu ajada või hellitada nagu titat. Üliõpilane seda ei tee, ometi on ta pikk ja temast palju targem.

Ja Jaanil oli nüüdki hea sammuda selle suure mehe kõrval, kes temaga kaasa ei halise, vaid aitab muret vaikides kanda nagu mees kunagi. Las ta puudutab pealegi õlast ja ütleb: „Nüüd siit!”, see ei tee midagi.

Kui nad koju jõudsid, oli kojanaine hooviväravas vastas ja hädaldas: „Kus sa ometi olid, vaene laps? Me olime sinu pärast juba mures, et kuhu lähed ja mis teed suure kurvastusega.”

Enne kui Jaan vastata jõudis, ütles üliõpilane: „Kus ta siis pidi olema – ta viibis veel veidi aega ema haual.”

Jaanile meeldis see, et üliõpilane ütles „viibis ema haual” ega lausunud tema nutuhoost midagi. See oli tema oma asi ja sellega ei tohtinud teistel olla midagi tegemist. Ja et üliõpilane sellest teistele ei kõnelnud, see tõstis tema väärtust Jaani silmis veelgi.

Nüüd kutsus kojanaine Jaani enda poole ööseks, et kuidas ta üksi magab seal tühjas ja kõledas toas. Jaanil ei olnud selle vastu midagi, ükskõik, kus magab, kas saabki täna öösi magada. Kuid ta kartis, et kojanaine hakkab taas nutma ja teda haletsema, ja seda ta ei tahtnud. Tal on isegi raske, miks peaksid teised seda veel meelde tuletama. Oleksid nad nii nagu üliõpilane, et vaikiksid ainult ja oleksid muidu osavõtlikult sõbralikud, kuid seda nad ei ole.

„Eks ma tule,” ütles ta kojanaisele, kuid taganes sealjuures paar sammu ja surus enese üliõpilase vastu – tema vastu võib ennast suruda, see annab jõudu ja kergendust.

„Jäägu täna nii, et Jaan tuleb minu juurde,” ütles nüüd üliõpilane, kes olukorra läbi nägi. „Ta võib seal magada diivanil, eks siis homme näe, mis saab.”

Nii jäigi, Jaan läks hoovimajja üliõpilase tuppa, kus see talle kohe diivanile magamisaseme valmistas ja puhkama käskis heita.

/.../

Ja nüüd tulid Jaanile imelikud päevad, kordus seesama, mis eile kalmistul – ta uskus, et ema on surnud, kuid ei uskunud ka. Kui ta üles oma tuppa läks, oli siin kõik endine, ainult ema puudus. Kuid ta puudus ennemaltki sageli, kas käis poes või tellijaile tööd ära viimas. Ta oli aga iga kord jälle tagasi, miks ei või nüüdki tagasi tulla? Imelik on see surm – asjad, maja, teised inimesed jäävad järele, ainult ema ei ole enam. Ja muidu läheb elu ka endiselt, päike tõusis täna niisama nagu eilegi, tänaval sõidavad autod, kojanaine lööb vett, üliõpilane läks lauavabrikusse, ainult ema ei ole enam. Imelik on mõelda, et ta ei tulegi enam tagasi.

Jaan käis tühjas toas ringi, katsus järelejäänud asju, vaatas pilti kummutil, mis kujutas isa ja ema pulmapäeval. Seda pilti vaatas ta alati – isa oli noor tugev mees, ema tema kõrval oli väike ning õrn. Isa hoidis ema käe alt kinni, kuna ema surus teise käega suurt lillekimpu vastu rinda. Nüüd ei ole neid enam kumbagi. Kas nad taevas peaksid kohtuma? Ehk seisavadki praegu seal üleval laulatusriides nagu siin pildil? Isa Jaan ei mäleta, ta suri tüüfusesse siis, kui Jaan ei olnud veel aastanegi. Nüüd on ta kaheteistkümneaastane ja päris üksi.

Nii ta kõndis esimestel päevadel pärast matust oma tühjas toas ja mõtles kurbi mõtteid. Sageli kägardus nurka ja hakkas tasakesi nutma. Siis tuli vana kojamees üles ja kutsus alla või soovitas minna teiste poistega mängima.

„Ära nüüd niipalju nuta,” püüdis ta poissi lohutada. „On ennegi vaeslapsi üles kasvanud ja veel missugusteks meesteks saanud. Kasvad sinagi üles ilma isata ja emata – kui see sulle nii on määratud. Oma elu peab igaüks ise elama.”

Kojanaine aga pahandas mehega: „Mis sa nüüd... las laps nutab mure välja, siis on pärast kergem.”

Ja Jaan tundiski, et pärast nuttu oli süda palju kergem. Kuid mängijat ja tegutsejat tast niipea ei saanud. Juhtus sageli, et ta jäi kaevu juurde pingile norutama, ega pannud tähelegi koerakutsikat, kes ta najale püsti hüppas ja mängu ootas. Teinekord vaatas tuimalt hooviväraval, märkamata, et naabermaja poisid mängisid paberituustiga võrkpalli või ajasid kivi mööda kõnniteed.

Ööd magas ta kord kojarahva, kord üliõpilase juures. Mõlemad olid ta vastu head, kuid üliõpilase juures oli parem. See ei kõnelnud palju, kuid mis ta ütles, see mõjus rahustavalt ja jõuduandvalt.

Ühel päeval tõi üliõpilane lauavabrikust palju lauatükke ja kutsus Jaani endale appi kasti tegema. Hea meelega läks ta appi, hakkas suure hooga mõõtma kastikülgi, tõi kojamehelt sae, võttis pikematelt lauatükkidelt otsad maha ja sattus varsti tööhoogu. Juba vilistaski töö juures, ümises laulu ja tegi endmisi märkusi. Üliõpilane tõmbus veidihaaval tööst tagasi, loovutades kogu töö Jaanile. Kui see mõne aja pärast valmis kastiga ta juurde tuli, higine ja kordaläinud tööst rõõmsas ärevuses, ütles ta: „Nii, Jaan-poiss, nüüd unustame kurva mineviku ja vaatame, mis tulevik toob. Nüüd tuleb sul enesel igal pool mehe eest väljas olla. Ole mees, ära pead norgu lase!”

Neid sõnu öeldes astus ta Jaani lähedale, patsutas sõbralikult õlale, nagu tegi seda kalmistul, kui haua juurest ära kutsus. Jaan naeratas siiralt ning usaldavalt, siis vastas, korrates kojamehe sõnu: „Eks see nii ole. Oma elu peab igaüks ise elama.”