Kasutades oskuslikult Vene impeeriumi nõrgenemist, kuulutasid paljud Venemaa vähemus­rahvused (soomlased, eestlased, lätlased, ukrainlased jt) aastail 1917–1918 välja riikliku ise­seisvuse. Eesti iseseisvusmanifest loeti kõigepealt ette Pärnus Endla teatri rõdult 23. veebruaril 1918. Tallinnas kuulutati Eesti Vabariik välja 24. veebruaril 1918. Venemaal võimul olnud enamlik valitsus oli esialgu sunnitud väikeste piiririikide olemas­oluga leppima. Kuid mitte kauaks.

Novembris 1918 puhkes Saksamaal revolutsioon ja Saksamaa uus valitsus kirjutas 11. novembril alla Compiègne’i vaherahule, mis lõpetas esimese maailmasõja. Vene enamlastele näis, et saabunud on sobiv aeg ühendada Vene ja Saksa revolutsioonilised jõud ja sedasi kommunistlik maailmarevolutsioon vallandada. Kõigepealt tuli aga vallutada Venemaa ja Saksamaa vahel asunud vastiseseisvunud rahvusriigid. Sõda alustama ajendas enamlasi veel teinegi soov – taastada Vene impeerium oma endistes piirides, liites oma­riikluse teele asunud väike­rahvad uuesti Vene­­maa külge.

Eesti jaoks oli tegemist puhta­kujulise kaitsesõjaga. Selle ainus eesmärk oli lüüa tagasi vaenuliku välisriigi, s.o Nõukogude Venemaa rünnakud ja säilitada oma riiklik iseseisvus.

Vabadussõda algas 28. novembril 1918 Punaarmee rünnakuga Narvale. Kuigi iseseisev Eesti Vaba­riik oli välja kuulutatud juba 24. veebruaril 1918, sai riigi tegelik ülesehitamine alata alles novembris, kui Saksa okupatsioon kokku varises. See­tõttu polnud Eestil relvajõude. Eesti rahvaväe loomine oli algusjärgus ja kulges suurte raskustega. Peamiseks takistuseks olid sõjavarustuse puudumine ja rahva üldine meeles­tatus. Inimesed olid neli aastat kestnud maailmasõjast väsinud ega soovinud uuesti relva kätte võtta (esimeses maailmasõjas osales 100 000 eesti sõdurit). Samuti alahinnati väikese Eesti suutlikkust osutada vastupanu hiiglas­likule Venemaale. Seetõttu edenes mobilisatsioon väga vaeva­liselt ning esialgu söandasid enamlastele vastu astuda vaid väikesed vabatahtlike salgad, mis koosnesid suurelt jaolt kooli­poistest. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise võimalikkuses ega tundnud hirmu vastase tugevuse ees.

Suures arvulises ülekaalus ja pare­mini relvastatud Punaarmee hõivas detsembrikuu jooksul üle poole Eesti mandriosast. Uue aasta algul lähenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule. Samal ajal aga kasvas rahva seas arusaam kodumaa kaitsmise vajalikkusest, suurenes rahvaväelaste arv ja tugevnes nende kaitsetahe. Märkimis­väärne roll oli välis­riikide abil. Võitluseks Puna­armeega saabusid Eestisse Briti laevastiku eskaader ning Soome (hiljem ka Taani ja Rootsi) vaba­tahtlikud. Välisabina saadi ka relvastust, laskemoona, arstimeid, toiduaineid ja palju muud häda­vajalikku.

1919. aasta esimese nädala jooksul peatati Punaarmee edasi­liikumine ja seejärel asus rahvavägi vastupeale­tungile. Punaarmee tõrjuti Põhja-Eestist välja Narva vabas­tamisega 19. jaanuaril ning Eesti lõunaosast Valga ja Võru vabas­tamisega 1. veebruaril.

Kuid vabadussõda polnud veel kaugeltki võidetud. Enamlased koondasid uusi jõude ning veebruarist kuni maini peeti Lõuna- Eestis ägedaid kaitse­lahinguid. Punaarmee algatas mitu suur­peale­tungi ning lähenes mitu korda ähvardavalt Võrule ja Valgale. Siiski suutis rahva­vägi kõik rünnakud tagasi lüüa, seda küll raskete kaotuste hinnaga.

Säästmaks Eestit uutest purus­tustest otsustas sõja­vägede ülemjuhatus viia lahingud Vene ja Läti aladele. Selleks teostati 1919. aasta mais mitu üksteisega seotud operat­siooni. Alustuseks hõivas Narva rindelõigus peale­tungile läinud Vene valge­kaartlik Põhjakorpus Jamburgi (Kingissepp) ja jätkas liikumist Peterburi suunas. See­järel vallutasid Petseri alt edasi­tungi alustanud rahvaväe üksused Pihkva. Eesti ratsavägi sooritas 200-kilomeetrise reidi vastase tagalasse, jõudis Võru lähistelt Väina (Daugava) jõeni ja sundis enamlased Põhja-Lätist lahkuma.

Lätis kohtus rahvavägi oota­matult uue vaenlasega – Saksa vägedega. Sakslased püüdsid Lätis oma mõju tugevdada ja nõudsid rahvaväe tagasi­tõmbumist. Sellelt pinnalt vallan­dunud relvakonflikt sai tuntuks Landeswehr’i sõjana. Esialgu olid sakslased edukad, kuid rahvavägi sundis nad tagasi tõmbuma ning jälitas taanduvaid vastaseid kuni Riiani.

1919. aasta teisel poolel jätkus sõda Punaarmee vastu. Antandi riikide survel toetas Eesti Vene valgeid, mistõttu eestlased osalesid koos nendega kaitselahingutes Pihkva ümbruses (juulis-augustis) ning Vene Loodearmee pealetungis Peterburile (oktoobris-novembris).

Samal ajal kasvas rahva seas soov lõpetada sõda ja sõlmida rahu. Rahuläbirääkimiste alustamist takistasid aga usaldamatus Vene­maa enamlastest valitsejate suhtes ning lääneriikide vastuseis Eesti väljumisele sõjast. Olukord muutus, kui Loodearmee Peterburi operatsioon läbi kukkus. Kuna Puna­armee lähenes novembris taas Eesti piiridele, otsustas valitsus alustada rahu­kõnelusi.

Eesti-Vene rahukonverents algas 5. detsembril 1919 Tartus. Kuna poolte seisukohad olid paljudes küsimustes vastand­likud, edenes kokkulepeteni jõudmine väga vaevaliselt. Olukorda keerustas veelgi tõsiasi, et rahukonverentsi ajal jätkusid Narva all rängad kaitse­lahingud ägedalt ründava Punaarmee vastu. Otsese sõja­tegevuse lõpetas 3. jaanuaril 1920 kehtima hakanud vaherahu. Tartu rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. Tartu rahuga tunnustas Venemaa Eesti riiklikku iseseisvust ja lubas seda austada. Ühtlasi pandi rahu­lepinguga paika Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir (Eesti sai endale Setumaa koos Petseri linnaga, samuti Narva ja kolm valda Narva jõe idakaldal) ning korraldati tulevased diplomaatilised ja majanduslikud suhted.