Eesti jõed ja järved

Eestis ei ole Euroopa mõistes suuri ega sama veerikkaid jõgesid. Jõed paiknevad Eestis eba­ühtlaselt. Pandi­vere kõrgustiku kesk­osas puudub selle ala karstilisuse tõttu jõgede­võrk peaaegu täielikult. Tihedam voolu­vete­võrk on Väinamere–Liivi lahe vesikonna aladel. Veelahkme­aladeks on Pandi­vere, Sakala ja Haanja kõrgustik. Need jagavadki Eesti territooriumi kolme suure vesikonna – Peipsi–Pihkva järve ja Narva jõe vesikonna, Soome lahe vesi­konna, Väinamere–Liivi lahe vesikonna – vahel. Viimase alla loetakse ka Lääne-Eesti saarte vesikond.

Lohusalu lahte suubuva 116 km pikkuse Keila jõe valgla pindala on 682 km². Keila jõgi on ühtlasi Soome lahe vesikonna pikim jõgi. Jõe alam­jooksul asub ligi 6 m kõrgune Keila juga.

Pärnu jõgi on Eesti jõgedest pikkuselt teisel ja valgla pindalalt kolmandal kohal. Tema jõgikonda kuulub u 16% Eesti pindalast. Jõgi saab alguse Pandivere kõrgustiku lääne­nõlvalt Roosna-Alliku allikaist ja suubub rohkem kui 2 kilo­meetri pikkuste muulide vahelt Pärnu lahte. Toris paljanduvad nn Tori põrgus Devoni-aegsed liivakivid.

Väinamere–Liivi lahe vesikonna jõgedest jääb Pärnu jõe vee­rohkusele alla vaid Kasari jõgi. Kasari jõgikonna aladel, eriti Matsalu loodus­kaitse­alal Kasari luhal, on kevadeti lume sulamise ajal suured üleujutused.

Jõgede veerežiimis on selgelt väljendunud neli perioodi: kevadine ja sügisene suurvesi ning talvine ja suvine madal­vesi. Aastati võivad need perioodid erineda. Mõnel aastal ei teki suurvett, suvine madal­vesi võib osutuda aga eba­tavaliselt kõrgeks. Jõgede veerežiimi jälgitakse pidevalt. Eesti jõgedel esineb katastroofilisi üleujutusi harva. Peamised üleujutus­piirkonnad on Halliste ja Raudna jõe ühinemis­kohal Soomaa rahvus­pargis ning Emajõe ja Kasari jõe madalamatel luhtadel.

Enamik meie looduslikest järvedest paikneb Lõuna-Eestis künk­liku moreen­maastiku nõgudes või orgudes. Eestis on umbes 1200 järve, neist tuhatkond looduslikud, ülejäänud tehisjärved. Järvede pindala moodustab Eesti terri­tooriumist umbes 5%. Eestis on kaks suuremat järve – Peipsi–Pihkva ja Võrtsjärv. Väike­järved moodustavad järvede üld­pindalast alla 10%. Järvede arv on muutuv, sõltudes uute järvede tekkimisest rannikul maakerke taga­järjel. Osa järvi kasvab kinni, rajatakse uusi vee­hoidlaid ja paisjärvi.

Järvede üldpindala muutumise peamiseks põhjuseks on nende kinni­kasvamine. Osaliselt põhjustab seda järve enda elu­tegevus, osaliselt aga inim­tegevus järve valglas, mis võib toimuda ka järvest eemal. Järve­desse settib orgaanilist ainet, mitme­sugused järve kandunud toite­soolad põhjustavad taimestiku ja vetikate vohamist. Teisalt tungib kaldalt vee poole sealne taimestik. Hapniku­režiim muutub, järvest kaovad olulised veeasukad ja lõpuks kasvab järv kinni.

Järved paiknevad Eesti territooriumil ebaühtlaselt, olles seotud pinnamoe liigestatuse ja kerkiva mere­rannikuga. Järvede­rikkaim paik on Kirde-Eestis asuv Kurtna mõhnastik, kus 30 km² suurusel alal leidub ligi 40 järve. Keskmisest tihedamalt on järvi ka Lõuna-Eesti kõrgustikel, Aegviidu ümbruses ja Saaremaa loode­rannikul. Pandivere kõrgustikul järved puuduvad, samuti nagu ulatuslikel aladel Kesk- ja Lääne-Eestis.

Pindalalt suuremad järved on üldiselt madalad, rohkem kui 15 m sügavusi järvi on 46 ja need paiknevad Lõuna-Eestis. Vähene süga­vus on tingitud valdavalt tasasest pinna­moest. Sügavamad järved on enamasti järskude kallastega, neil on väike valgla ja piiratud läbivool. Seetõttu on neis veevahetus aeglane ja paljude järvede põhi on kaetud paksu muda­kihiga, näiteks Karujärv Saare­maal (mudakihi paksus 7–8 m) ja Ülemiste järv Tallinna külje all (4–8 m), mõnes järves võib see ulatuda isegi kuni 15 meetrini.

​​Järvi liigitatakse enamasti kas läbivoolu alusel (sissevoolu-, välja­voolu-, läbivoolu- ja umbjärved) või järvenõo kujunemisviisi alusel. Meie suurimad järved Peipsi–Pihkva ja Võrtsjärv on kujune­nud aluspõhja nõgude kohale. Jääaja­järgsel perioodil on mõlema järve piir­jooned ja veerežiim oluliselt muutunud. Liustike sulades voolas vesi Võrtsjärvest lõunasse, hiljem läände ja alles umbes 7000 aastat tagasi kujunes väljavool Peipsisse.

​Eesti ja Venemaa piiril asuv põhja-lõuna­suunaline Peipsi järv liigestub põhjas Suurjärveks ja lõunas Pihkva järveks. Neid ühendav järveosa kannab Lämmi­järve nime. Järves on 35 saart, neist asus­ta­tud 5, suurim saar on Piiris­saar. Peipsisse voolab üle 200 jõe ja oja. Suurim Eesti-poolne sissevool tuleb Suurest Emajõest, välja­voolu­jõeks on Narva jõgi. Suuremas osas Venemaa-poolse järve­osa valglast järve toodud saaste liigub mööda Narva jõge Soome lahte, andes oma panuse selle eutrofeerumis­protsesside kiiren­da­misse. Suurjärve rand ja eriti selle põhjaosa on liivane, ilusat liiva­randa on umbes 40 km. Järve lõuna­kallas on aga kinni kasvanud ja soostunud. Põhjuseks on kiirem maakerge põhja­kaldal. Värska lähedal on järves suured tervise­muda varud ja mineraal­vee allikad.

Võrtsjärv hõlmab Eesti keskosas asuvas suurimas kulutus­nõos umbes 11 000 aastat tagasi olnud suure järve alt maakerke tõttu vabanenud alad. Võrtsjärve alale on omane tasane pinnamood ja laialdane soostumine, eriti järvest ida suunas. Soostunud tasan­dik­ke läbivad looklevad ja aeglase vooluga jõed. Võrtsjärve voolab 18 jõge ja oja, suurimad Väike Emajõgi, Õhne ja Tänas­silma. Välja­vool on järvest Suurde Emajõkke. Võrtsjärves on mitmeid saari.