Mõiste „Kolmas Maailm“ tuli käibele 1950. aastatel ning sellega hakati tähistama riike, mis ei kuulunud ei arenenud lääne­riikide (Esimese Maailma) ega ka Nõukogude Liidu ja tema liitlaste (Teise Maailma) hulka. Kolmanda Maailma maadeks arvati 19.–20. sajandil koloniaal­võimust vabanenud Ladina-Ameerika, Aasia, Aafrika ning Okeaania riigid. Neid on nimetatud ka arengu­maadeks. Ühisest nimetusest hoolimata on tegemist vägagi eri­palgeliste riikidega.

Sageli käsitatakse Kolmandat Maailma kui vaeste maade rühma. Kuid tegelikult on  nende seas ka rikkaid riike. Näiteks Araabia poolsaarel Pärsia lahe loode­rannikul asuv Kuveit pole tänu nafta tootmisele USA-st või Lääne-Euroopa maadest sugugi vaesem. Ja teiselt poolt võib ka arenenud riikides näha kohati suurt vaesust.

Viimastel aastakümnetel on mitu suurt Kolmanda Maailma riiki (nt Brasiilia) hakanud endale nõudma rohkem sõna­õigust maailma asjade korraldamisel, muu hulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis.

Sajandite jooksul oli paljudes Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika maades valitsenud eurooplaste koloniaal­võim. Enamik Ladina-Ameerika riike suutis sõltumatuse välja võidelda 19. sajandil, Aasia ja Aafrika maade ise­seisvumine langes aga suuremas osas 20. sajandi teise poolde.

Iseseisvumine kulges teravas võitluses emamaade ehk metropolide vastu. Ei Prantsusmaa, Suurbritannia, Portugal ega ka Holland soovinud mere­tagustest valdustest vaba­tahtlikult loobuda. Koloniaal­võimu üritati säilitada kas sõjaga (Prantsusmaa Indohiinas ja Alžeerias, Holland Indoneesias ja Portugal Angolas) või siis asumaade valitsemise ümber­korraldamisega. Kõigest hoolimata tuli emamaadel viimaks tunnistada enamiku kolooniate lahkulöömist.

Külma sõja aastail laienes Ida-Lääne vastas­seis ka Kolmanda Maailma riikidesse. NSV Liit ning lääne­riigid eesotsas USA-ga ei pidanud arengumaid võrd­väärseteks partneriteks, vaid kasutasid neid oma poliitiliste eesmärkide ellu­viimiseks. Sageli toetasid nii lääne­riigid kui ka NSV Liit inim­vaenulikku diktatuuri ainuüksi selleks, et säilitada oma mõjuvõimu ühes või teises piirkonnas. USA abistas paljusid Ladina-Ameerika, Aasia ja Aafrika diktatuure. NSV Liit aga andis abi igale diktaatorile, kes kuulutas, et tema riik on valinud sotsialistliku suuna. See pidi tähendama, et eesmärk on kehtestada samasugune riigi­kord nagu Nõukogude Liidus. Enamasti seisnes suur­riikide abi relvastuse tarnimises ja sõja­asjatundjate saatmises.

Kolmanda Maailma maades puhkenud kodusõdu ja riikide­vahelisi sõjalisi kokku­põrkeid kasutasid suur­riigid oma uute relva­liikide katsetamiseks lahingu­tingimustes. See andis USA-le ja NSV Liidule võimaluse oma relvastust arendada.

Nõukogude Liidu ja USA vastas­seisust tulenev tuumasõjaoht ning suur­riikide soov siduda endaga nõrgemaid riike tekitasid maailmas rahul­olematust. Üheks sellise rahul­olematuse väljenduseks sai 1950.–1960. aastail tekkinud mitteühinemis­liikumine, mille peamised algatajad olid Jugoslaavia, Egiptus ja India.

Enamik mitteühinemis­liikumises osalejaid süüdistas võrdselt nii Nõukogude Liitu kui ka Ameerika Ühendriike maailma pingelises olukorras ja võidu­relvastumises. Seepärast said liikumise põhi­ideedeks NSV Liidu ja USA juhitud sõjalis-poliitilistest blokkidest eemale­jäämine, relvastuse arendamisest loobumine, riikide sõltumatus ning koostöö võrd­õiguslikkuse ja vastastikuse kasulikkuse alusel. Tähtsaks peeti ka rahvaste kolonialismi­vastase võitluse toetamist ning riikide majandusliku ebavõrdsuse kaotamist.

Mitteühinemis­liikumisel ei õnnestunud siiski kõiki oma eesmärke saavutada. Külma sõja aastatel jätkus võidu­relvastumine, mitmel korral toimusid sõjalised kokkupõrked, kus osalesid ka mitte­ühinemisliikumisse kuulunud riigid, säilis ka riikide majanduslik ebavõrdsus.

Igal Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riigil on olnud ainulaadne arengutee. Kuid sellest hoolimata leidus ka mõningaid ühis­jooni, mis ise­loomustasid 20. sajandi teisel poolel enamikku Kolmanda Maailma maid.

Üheks ühistunnuseks on olnud raske majanduslik olukord, mille põhjuseks muu hulgas oli kolooniate majanduse tihe side ema­maaga. Pahatihti oli asumaa peaülesanne varustada emamaad tooraine või põllumajandus­saadustega. Nii olid mitmed asumaad keskendunud ainult ühele tootele, näiteks teravilja, suhkruroo või banaanide kasvatamisele. Pärast ise­seisvumist katkesid varasemad sidemed ning noored riigid pidid ennast ise ära majandama. See aga polnud sugugi lihtne ning nad sattusid taas majanduslikku sõltuvusse suur­riikidest. Arenenud riigid pakkusid küll majandusabi, näiteks laenusid, kuid nõudsid vastu­tasuks juurde­pääsu arengu­maade maavaradele ning majanduslikku või poliitilist kuulekust.

Arengumaade raske majanduslik olukord põhjustas ka palju muid probleeme, mis neid riike pidevalt piinasid: näljahädad, joogivee puudus, haigused, epideemiad jms.

Iseloomulikuks jooneks on olnud ka arengu­maade sise­poliitiline eba­stabiilsus: valitsused vahetusid sagedasti mitte parlamendi­valimiste, vaid sõjaliste riigi­pööretega. Demokraatia nõrkus või selle täielik puudumine, rahva madal haridus­tase või mõnikord lihtsalt kirja­oskamatus, keskajast või isegi kivi­ajast pärinevad tavad – kõik see soodustas noortes riikides verist võimuvõitlust.