Kliimamuutuste võimalikud tagajärjed Euroopas

Kliimamuutus on pika aja jooksul ilmnev muutus ilmastiku­oludes, mis peegeldub ka statistikas. Kliima­muutus võib hõlmata kogu Maad või mõnda üksikut piirkonda. Esimesel juhul räägime globaalsest, teisel juhul lokaalsest kliima­muutusest. Kliimat muudavad nii looduslikud protsessid kui viimastel sajanditel ka inim­tegevus. Tõendeid selle kohta, et maakeral kliima muutub, saame nii arheo­loogiliste kaevamistega saadud tõenditest kui ka inim­ajaloo kirjalikest allikatest. Tõenditeks on näiteks muutused teatud piir­kondade taime­kasvus, liustike ja jääkilpide suuruses, puude aasta­ringides, korallide pleekimises, mere­taseme tõusus või languses jne.

Veetemperatuuri tõustes heidavad korallid endast välja vetikad, kellega nad sümbioosis elavad, ning muutuvad valgeks – seda nimetatakse korallide pleekimiseks. Kuna suures osas toituvad korallid nende vetikate toodetud toitainetest, jäävad nad nälga ning võivad hukkuda. Kliimasoojenemise tõttu võib korallide pleekimine muutuda ulatuslikumaks. Fotol pleekinud korallid Suures Vallrahus.
​Foto: The Ocean Agency / XL Catlin Seaview Survey / Richard Vevers

Kliimamuutusi põhjustavad looduslikult Päikese aktiivsuse muutused ning perioodilised muutused Maa telje kaldenurgas. Muutusi tekitavad ka metsade kadumine suurtel maa-aladel ja nende asendamine põldudega, kõrbestumine, liustike sulamine jms nähtused, mis toovad kaasa päikese­kiirguse teist­suguse neeldumise-peegeldumise või ka veeringe muutumise. Nende keeruliste nähtuste üheks algtõukeks on ka inim­tegevusest lähtuvad õhuheitmed.

Kliimamudelid ja -stsenaariumid

Pikaaegsete kliimaandmete alusel koostatakse kliima­mudeleid – need on mineviku, oleviku ja tuleviku kliima matemaatilised kirjeldused. Kliima­mudeleid võidakse koostada mingi piirkonna või sfääri, näiteks hüdrosfääri kohta. Globaalsed kliima­mudelid jagunevad ookeani- ja maismaa­mudeliteks. Täna­päevased kliima­mudelid simuleeritakse arvuti­programmidega, mis toovad välja ja arvestavad atmosfääri, ookeanide, maapinna ja jää vastastik­mõjusid. Nende koostamisel arvestatakse lisaks ka atmosfääris toimuvaid muutusi, saaste­ainete hulga võimalikku kasvu, kasvuhoone­gaaside mõju, taimestiku muutumist jms. Selle alusel arvutatakse õhu­temperatuuri, sademete jne võimalik muutus. Kõik praegused mudelid ennustavad õhu­temperatuuri järk­järgulist tõusu. Sademete osas need nii üksmeelseid järeldusi ei paku. Kuna eeldatakse, et temperatuuri tõus peaks toimuma külmal poolaastal, siis räägitakse sademete rohkenemisest just talvekuudel. Tõenäoline on, et üha suurem osa sademeid langeb vihmana.

Franz Josephi liustik Uus-Meremaal 2001. ja 2011. aastal. Kliima soojenemisest tingituna on liustik tunduvalt kahanenud.

Kliimaolude pikaaegsemaks ennustamiseks koostatakse kliima­stsenaariume. Selle kohaselt peaks näiteks Eesti kliima jätkuvalt soojenema ja seda eelkõige talve ning kevade arvel. Lumikatte kestus peaks vähenema. Eestis ongi viimase 50 aastaga looduse kevadine ja suvine areng nihkunud keskmiselt 2–5 päeva varasemaks. Kevade algus on varasem, suurenenud on soojade kevadete hulk. Sügise algusaeg on sellel perioodil muutunud kõige vähem. Eesti teadlased on arvanud, et selle sajandi lõpuks enam meie jõgedele talvel jääkatet ei teki.

  • Paljuaastaste kliimaandmetega matemaatilised mudelid.
  • Ühe aasta kliimaandmetega matemaatilised mudelid.

Tänapäevaseid kliimamudeleid simuleeritakse arvutiprogrammidega.

Milliste looduskomponentide vastastikmõjusid võetakse arvesse mudelite simulatsioonil?

  • atmosfäär
  • hüdrosfäär
  • pinnamood
  • jääkatte ulatus
  • taimestik

Nende alusel arvutatakse õhutemperatuuri ja sademete hulga võimalik muutus. Mida ennustavad praegused mudelid?

  • õhutemperatuuri järkjärgulist langust
  • õhutemperatuuri järkjärgulist tõusu
  • sademete hulga suurenemist talvel ja vihmana
  • sademete hulga suurenemist suvel ja lumena

Kliimamuutused Euroopas

Euroopa kliima on aegade jooksul olnud üsnagi muutlik. 150 000130 000 aastat tagasi olid temperatuurid praegustest palju madalamad ja õhk kuivem. Seejärel algas pikk soojem ja suhteliselt niiskem periood, mille vahetas taas välja külm ja kuiv periood, mille maksimum saabus umbes 70 000 aastat tagasi. Kõik need jahenemise ja soojenemise vaheldumised on kaasa toonud nii jääga kaetud alade kui ka merede pinna suurenemised ja vähenemised. Vastavad muutused on toimunud ka taimkattes. Soojematel perioodidel teatud taime­liikidega hõivatud alad on sageli ebasobivate ilmastiku­tingimuste kujunedes oma algsest kasvukohast mujale, sobivamatesse kasvu­tingimustesse taandunud.

28 000–25 000 aastat tagasi nägi maastik Itaalia keskosas välja üsna stepi moodi, seal kasvasid näiteks pujud, maltsalised, mitme­sugused kuld­kannalised, keset lagedat üksikud puusalud, valdavalt küpressilised. Samal ajal kujunes Skandinaavia (ka Briti saarte) kohale ulatuslik mandri­liustik, üks paljudest maakeral, mis kokku sidusid tohutu koguse vett. Maailma­mere tase oli sel perioodil u 120 meetrit tänasest madalamal.

Umbes 13 000 aastat tagasi kujunes välja mõõdukam, juba meie praegusega rohkem sarnanev kliima. Järk-järgult hakkasid Lõuna-Euroopas stepid taanduma metsamaastike eest. Umbes 10 000 aastat tagasi oli metsadega kaetud pea kogu Kesk- ja Lõuna-Euroopa. Kuigi vaheldusid veel teatud jahenemise ja soojenemise perioodid, olid need lühemad ja üldine soojenemine liikus üha rohkem põhja­poolsetesse regioonidesse.

Kliimatingimuste järsud kõikumised võivad kaasa tuua muutusi ka inimeste elukorralduses. Näiteks valitses aastatel 536–538 niiske ja külm periood, mis vähendas taimede kasvu ja tõi Lääne-Euroopas ja ehk ka muudes piirkondades kaasa näljahäda. 8.–9. sajandil hakkas temperatuur taas tõusma ja saavutas maksimumi 11. sajandil. Seda ajavahemikku on nimetatud keskaja kuumaks ajaks. Järgnes nn väike jääaeg, mille kestuseks loetakse aastaid 1300–1870 ja mille kestel toimus olulisi kliima­kõikumisi. Suved jahenesid, talved muutusid pikaks ja külmaks, on teada, et näiteks 15. sajandil külmus Läänemeri vähemalt kaks korda täielikult kinni.

Suurte ja järskude kliimamuutustega on seostatud suuri rahvaste­rändeid, agraarsete tsivilisatsioonide kokku­varisemisi ja uute tsivilisatsioonide sünde. Agraarsed tsivilisatsioonid, mis olid seotud kindlate põllu­majandusele vastavate kohtadega ja vastava eluviisiga, olid kliima­muutuste suhtes tundlikumad kui karja­kasvatajatest rändrahvad, kes said oma tegevust kliima muutudes kergemini muuta.

Kasvuhooneefekt

Eelmisel sajandil hakati üha tõsisemalt rääkima globaalsest soojenemisest ja kasvu­hoone­efektist. Kasvu­hoone­efekt ise on looduslik nähtus, mida põhjustavad teatud gaasid Maa atmosfääris, nn kasvu­hoone­gaasid süsihappe­gaas, osoon, metaan, veeaur jt. Kasvu­hoone­gaasid takistavad Maa jahtumist, neelates suure osa Maa soojus­kiirgusest ja kiirates selle tagasi maapinnale. Inim­tegevuse mõjul tekkivad kasvu­hoone­gaasid võimendavad kasvu­hoone­efekti.

Kasvuhooneefekt. Lühilaineline päikesekiirgus läbib atmosfääri (pilvitu ilmaga) takistamatult, kuid suur osa Maa pikalainelisest soojuskiirgusest neeldub atmosfääris kasvuhoonegaaside molekulides, mis omakorda kiirgavad seda igas suunas, sealjuures maapinna suunas tagasi.

Inimtekkelistest kasvuhoone­gaasidest on suurima osakaaluga süsi­happe­gaas (CO2), järgneb metaan (NH4), dilämmastik­oksiid (N2O), fluoritud gaasid (F-gaasid). Viimaseid leidub näiteks külmainete koostises ja neid kasutatakse külmikute tootmisel. Oma võime poolest siduda soojust on F-gaasid ülekaalukalt kõige ohtlikumad, nad suudavad siduda soojust u tuhat korda enam võrreldes süsihappe­gaasiga.

Kasvuhoonegaaside soojuse sidumise võime võrreldes süsihappegaasiga (vasakul) ja nende osakaal inimtekkelistes KHG-heitmetes (paremal)

... osakaalu järgi inimtekkelistes heitmetes (alustades suurima osakaaluga gaasist).

  • NH4
  • CO2
  • N2O
  • F-gaasid

... soojuse sidumise võime järgi (kahanevas suunas).

  • N2O
  • F-gaasid
  • NH4
  • CO2

Globaalses vaates lisandub kasvuhoone­gaase (KHG) kõige enam energia­tööstuses (kütuste põletamine) ja põllu­majanduses (maakasutuse muutused, nt metsade raiumine, karjatamine), mõlema osakaal u 25%. Järgnevad tööstus (erinevad õhuheitmed) – 20%, transport (sisepõlemis­mootorid) – 14%, ehitus – 6%.

Loomulikult on suuremad ja intensiivsema majandusega riigid ka suuremad kasvuhoonegaaside allikad. Nii on Hiina osakaal globaalses KHG-de bilansis 27%, järgnevad USA – 15%, Euroopa Liit – 9%, India – 7%.

Kliimasoojenemise tagajärjed

Kliimasoojenemine suurendab aurumist ookeanidest ning veeauru hulka atmosfääris, soodustades sademete teket. Siit tulenevalt muutub veerežiim. Üleujutuste sagenemist on kogu Euroopas märgatud juba alates 1960. aastatest. Üha sagedamini tõusevad kallastest välja nii suured madalikujõed kui ka väiksemad harujõed. Veetulvad toovad inimestele ja majandusele suurt kahju.

Ungari parlamendihoone Budapestis Doonau üleujutuse ajal juunis 2009

Riskipiirkondadeks on ka rannikud. Pool Euroopa rahvastikust elab ranniku­vööndis, kuni 50 km raadiuses rannikust. Põhjamere rannikul esineb palju suuri torme, millega võivad kaasneda suured veetõusu­katastroofid. Merepind tõuseb igal pool kiiremini kui möödunud sajanditel. On ennustatud, et järgmise 100 aasta jooksul tõuseb see Antarktika ja Gröönimaa jääkilpide sulamise tõttu 20–90 cm võrra. Kliima soojenedes tõuseb ka merevee temperatuur. See kõik soodustab torme ja üleujutusi ranniku­piirkondades. Palju aastaid on murelapseks olnud näiteks Veneetsia. Selles vajuva pinnasega ranniku­linnas on kliima soojenemise mõju eriti hukatuslik: sajandiga on veepind tõusnud juba 22 cm ja eksperdid arvavad, et järgmise 50 aasta jooksul tõuseb see veel 20 cm. Ägedad tormid söövad mitmel pool Inglismaa rannikut.

Soolase vee pealetung muudab soolaseks ka ranniku­lähedase põhjavee, see muutub joogi­kõlbmatuks. See sunnib mere­äärseid linnasid otsima joogivee tarvis kaugemal paiknevaid varusid.

Kliimamuutustel on olnud oma osa taimestiku ja loomariigi kujunemisel ning arengus. Kuna kliima­vöötmete piirid on nihkunud, on selle tagajärjel muutunud elukooslused ja ökosüsteemid. Mõnede liikide levialad on kahanenud, teistel jälle kasvanud.

Kliima­poliitika

Kliimamuutus mõjutab iga inimest. ÜRO juures töötav Valitsuste­vaheline Kliima­muutuste Nõukogu (IPCC) on koostanud mitmeid kliima­muutuste stsenaariume juhuks, kui kasvuhoone­gaase ei vähendata: meretase tõuseb kuni 50 cm, joogivee saadavus väheneb, tõuseb ekstreemsete ilmastiku­olude sagedus. Kõik need tegurid võivad mõjuda negatiivselt inimeste tervisele ja heaolule.

Euroopa Liidu kliimapoliitika peegeldab ühenduse nägemust kliimast. Kliima­muutuste leevendamiseks on nähtud ette erinevate tootmis­alade reguleerimine läbi kvootide jm määrade, et vähendada kasvuhoone­gaaside õhku­paiskamist. Kliima­poliitika peaeesmärgiks on globaalse kliima­muutuse aeglustamine. Sellel eesmärgil on Euroopa Liit ühinenud koos enamiku maailma riikidega Pariisi kliima­kokku­leppega (2015), kus võeti eesmärgiks pidurdada maakera keskmise õhu­temperatuuri kasvamist, seda eelkõige süsiniku­heitmete vähendamise kaudu.

IPCC raportid näitavad, et kliimamuutuse vähendamiseks on vaja tegutseda kiiremini kui seni. Konkreetsed, majandust ümber­korraldavad otsused toovad paraku kaasa riikide ja inimeste heaolu vähenemise, seetõttu ei sünni need otsused kergelt.

Küsimused

  1. Mis on kliimamuutus? Millistest andmetest seda järeldatakse?
  2. Miks ja kuidas koostatakse kliimastsenaariume?
  3. Millised võivad olla globaalse soojenemise tagajärjed?