Valmimeister Aisopos

Ühel turupäeval tahtnud peremees mõningaid sõpru kostitada ning käskinud Aisoposel osta midagi paremat ja ei midagi allapoole seda. 

„Küll ma sind õpetan,“ mõtles Aisopos endamisi, „soove täpsemalt väljendama, nii et sul kaoks tahtmine otsustamist orja kaela veeretada.“ Ja ta ei ostnud muud kui keeli, lastes neid köögipoolel valmistada ja külalistele erinevates kastmetes lauale kanda: eelroog, praad, suupisted – kõik ainult keelest.

Alguses olid külalised roogade valikuga väga rahul, kuid tasapisi hakkasid toidud neile vastu.

„Kas ma ei käskinud sul osta midagi paremat?“ käratas peremees.

„On siis midagi paremat keelest?“ vastas Aisopos. „Keel on perekonnaõnne tugi, teadmiste võti, keel kuulutab tõde ja õigust. Keel rajab linnu ja valitseb neid; keele kaudu käib õpetus ja veenmine ning sõnavõtt koosolekutel; keele abil täidame esmast kohustust, mis seisneb jumalate ülistamises.“

„Tore on!“ vastas peremees, lootes Aisopost ninapidi vedada. „Osta siis homme midagi viletsamat; mul on samad inimesed külas ja ma tahaksin neid jällegi kostitada.“

Järgmisel päeval laskis Aisopos samad road lauale kanda, öeldes, et keel on halvim, mis siin ilmas leida. Ta on kõigi riidude põhjustaja, kohtuprotsesside algataja, riigitülide ning sõdade ajendaja. Kui ta ongi tõe kuulutaja, kuulutab ta samas ka valet, ja mis veelgi halvem – laimu. Tema kaudu hävitatakse linnu ja sepitsetakse kurje plaane. Kui ta ülistabki jumalaid, siis samas soosib ta neid, kes avaldavad kahtlust jumalate kõikvõimsuses.

Keegi külalistest ütles peremehele, et nii tarka teenrit pole ta eales kohanud, ja pani ette Aisopos orjusest vabaks lasta. Peremees ei tahtnud sellest kuuldagi.