Happed

  • Mis on happed?
  • Mille järgi tunneme happeid?
  • Kust leiame happeid?

Happed meie kehas

Laboris kasutatakse hapetega töötades kaitse­vahendeid, sest happed võivad kahjustada tervist. Samas on ka meie kehas happeid, millel on täita väga tähtis roll. Näiteks inimese mao­mahla komponent sool­hape (HCl) kiirendab toitainete lagunemist seede­protsessis. Kogu meie pärilikku infot säilitab aga desoksü­ribo­nukleiin­hape ehk DNA.

Rasmus Mägi kergejõustiku Euroopa meistri­võistlustel Zürichis 2014. aastal. Intensiivse lihastöö ajal, kui lihastesse ei jõua lühikese ajaga piisavas koguses hapnikku, tekib glükoosist piimhape.

Happe tunnuseid

Üks happe tunnuseid on hapukas maitse, selle järgi on happed ka oma nimetuse saanud. Tsitruselised (sidrun, laim, apelsin) on hapud, sest sisaldavad näiteks sidrun­hapet. Keefir, hapukoor ja jogurt sisaldavad näiteks piimhapet. Toitude maitsestamiseks ja hoidiste valmistamiseks kasutatakse söögi­äädikat, mille komponendiks on äädik­hape. Paljud happed on söövitavad ja tekitavad raskeid tervise­kahjustusi. Seetõttu ei tohi laboris kunagi happeid kindlaks teha neid maitstes!

Hapu maitse on hapete tunnus.

Hapete söövitava toime tõttu võivad need nahale sattudes tekitada söövitus­haavu. Osa happeid võib mõnesse materjali augu söövitada.

Kemikaali söövitavat omadust näitab ohumärk.
  • Happed on hapuka maitsega.
  • Kõik happed on ohutud toiduainetes sisalduvad ained.
  • Happeid ei tohi laboris maitsta.
  • Happed võivad olla söövitavad.
  • Happed võivad kahjustada nahka, aga mitte riideid.
  • Hapetega töötades tuleb kasutada kaitsevahendeid ja järgida ohutusnõudeid.

Hapete koostis

Ainete omadused määrab nende koostis. Happeid on mitme­suguseid, ent siin käsitleme happeid, mille molekuli koostisesse kuulub vähemalt üks vesinikuaatom. Tuntumate hapete valemid ja nimetused on esitatud tabelis.

Tuntumate hapete valemid ja nimetused

Valem

Nimetus

HCl

Vesinikkloriidhape ehk soolhape

HNO3

Lämmastikhape

H2SO4

Väävelhape

H2SO3

Väävlishape

H2S

Divesiniksulfiidhape

H2CO3

Süsihape

H2SiO3

Ränihape

H3PO4

Fosforhape

Happemolekulid jagunevad vesi­lahustes positiivselt laetud vesinik­ioonideks ja negatiivselt laetud anioonideks (vt ptk 3.1). Sõltuvalt happest jaguneb ioonideks erinev osa happe­molekulidest. Hapete omadused ongi põhjustatud hapete lahustes esinevatest vesinikioonidest.

Soolhape (HCl) annab vesilahusesse vesinik- ja kloriid­ioone.

Happed on ained, mis annavad vesilahusesse vesinikioone.

Kõik ained, mille molekulid sisaldavad vesiniku­aatomeid, pole veel happed. Näiteks metaani­molekul (CH4) sisaldab nelja vesiniku­aatomit, kuid pole hape. Gaasiline vesinik H2 pole samuti hape. Need ained ei anna vesi­lahusesse vesinikioone.

Happeanioon koosneb ühest või mitmest keemilisest elemendist. Happeaniooni laengu suurus vastab vesinikioonide arvule happe­molekulis. Igal happeanioonil on oma nimetus, tuntumad neist on tabelis. Näiteks karboniseeritud karastus­jookides sisalduv süsihappe (H2CO3) anioon on laenguga −2 (vastab kahele vesinikioonile) ja seda nimetatakse karbonaat­iooniks.

Süsihape – H2CO3, karbonaatioon – CO32– (happeanioon)


H2CO3  2H+ + CO32-

Süsihape (H2CO3) saab vesilahusesse anda kuni kaks vesinik­iooni (H+) ja ühe karbonaatiooni (CO32–).
Tuntumate anioonide valemid ja nimetused

Valem

Nimetus

Cl

Kloriid

NO3

Nitraat

SO42–

Sulfaat

SO32–

Sulfit

S2–

Sulfiid

CO32–

Karbonaat

SiO32–

Silikaat

PO43–

Fosfaat

  • H2CO3
  • NaOH
  • H2S
  • CO2
  • CuSO4
  • HCl
  • LiH
  • H2SO3
  • P4O10
  • HNO3
  • H2SiO3
  • NaCl
  • H2SO4
  • HNO3
  • H3PO4
  • väävel­hape
  • lämmastik­hape
  • fosfor­hape

Happe tugevus

Happe kasutusvaldkond sõltub otseselt happe omadustest. Peale eelkäsitletud omaduste on oluline veel happe tugevus. Hape on seda tugevam, mida suurem osa happe­molekulidest on jaotunud ioonideks. Näiteks soolhape (HCl) on väga tugev hape, st kõik happe­molekulid on jaotunud ioonideks. Tugevad happed on ka lämmastikhape (HNO3) ja väävel­hape (H2SO4). Süsihape (H2CO3) on nõrk hape ja esineb lahuses peamiselt molekulidena, ioone on lahuses vähe.

Tugev hape (vasakul) on jaotunud täielikult ioonideks, nõrk hape (paremal) on jaotunud ioonideks osaliselt.

Siinkohal tuleb vahet teha happe tugevusel ja kontsentrasioonil. Happe kontsentratsioon näitab happe­sisaldust lahuses. Kontsentreeritud happe­lahuse korral on hapet lahuses rohkem kui lahja lahuse korral. Näiteks sisaldab kontsentreeritud lämmastik­happe­lahus hapet umbes 70%, lahjemas happe­lahuses võib lämmastik­hapet olla vaid 30%.

Kontsentreeritud happelahuses (vasakul) on hapet lahuses rohkem kui lahjas happe­lahuses (paremal).

Mida rohkem happemolekule on lahuses jaotunud ioonideks, sedasee hape on.

Mida rohkem hapet happelahus sisaldab, seda see lahus on.

Hapete ohutu kasutamine

Hapetega töötades on esmatähtis järgida ohutusnõudeid, sest happed reageerivad kergesti teiste ainetega ja võivad olla söövitava toimega. Iseäranis tähele­panelik ja hoolas peab olema kontsentreeritud ehk kõrge kontsentratsiooniga happe­lahuste kasutamisel. Kui vaja, tuleb katsed teha tõmbe­kapis ja kasutada kaitse­vahendeid: kaitse­prille, kummi­kindaid ja labori­kitlit.

Hapet (eriti väävelhapet) lahjendades tuleb valada hapet peene joana vette. Kui valada vett happesse, võib happe jagunemisel ioonideks eralduda nii palju soojust, et vesi aurustub ja happe­lahus pritsib anumast välja.

Hapet lahjendades tuleb valada hapet peene joana vette.

Hapet lahjendades tuleb hapet lisada vähe­haaval peene joana vette, mitte vastupidi!

Kui kontsentreeritud hapet satub nahale, tuleb see esmalt voolava veega maha pesta. Kui vaja, tuleb kahjustatud kohta lahja söögi­sooda või nuuskpiirituse lahusega loputada ning seejärel uuesti veega loputada. Õnnetusest tuleb teavitada õpetajat.

1. Pese hape voolava veega maha.

2. Kui vaja, loputa kahjustatud kohta lahja söögisooda või nuuskpiirituse lahusega.

3. Loputa kahjustatud kohta uuesti veega.

  • Hapete tugevust saab hinnata neid maitstes.
  • Hapetega töötades tuleb hoolega järgida ohutusnõudeid.
  • Vajaduse korral tuleb hapetega töötada tõmbekapis.
  • Hapete lahjendamisel tuleb happele lisada vett ettevaatlikult peene joana.
  • Nahale sattudes tuleb hape kohe voolava veega maha pesta.
  • Õnnetusest tuleb teavitada õpetajat.

Tuntumad happed

Vesinikkloriidhape ehk soolhape (HCl)

Soolhape on värvuseta vedelik, millele annab terava lõhna sellest eralduv gaasiline vesinik­kloriid. Eralduv gaas võib sisse­hingamisel söövitada hingamisteede kudesid. Sool­hape on väga tugev hape, kuna see on lahuses täielikult ioonideks jagunenud.

Tööstuses toodetakse soolhapet suures koguses ja kasutatakse mitme­suguste metallide kloriidide saamiseks, metallide söövitamiseks, pindade puhastamiseks, värv­ainete (nt fuktsiin­punase) ja plastide (nt PVC) tootmiseks.

Maomahla koostisainena osaleb sool­hape toiduainete seedimises. Mao ülihappesus põhjustab mao limas­kestas haavandeid, ala­happesus raskendab aga seedimisprotsessi.

Maomahla koostisainena tagab soolhape toidu­ainete seedimise.
Vesinikkloriidhapet saadi kivisoolast, mistõttu nimetatakse seda ka soolhappeks.

Lämmastikhape (HNO3)

Lämmastikhape on üks peamisi happeid keemiatööstuses, HNO3 on väga tugev ja söövitav hape, mis reageerib paljude metallidega. Sellised materjalid nagu puit, paber ja riie võivad lämmastik­happega kokku puutudes koguni süttida.

Suurem osa HNO3 kogutoodangust kasutatakse väetiste tootmiseks. Lämmastik­happe baasil valmistatakse ka lõhke­aineid (nt nitroglütseriini), värve (nt nitrovärve) ning raketi­kütuseid.

Kontsentreeritud soolhappe ja lämmastik­happe segu vahekorras 3 : 1 nimetatakse kuningveeks. Kuningvesi on eriline selle poolest, et reageerib vääris­metallidega (kulla, plaatina ja teistega).

Kuningvesi reageerib väärismetallidega, näiteks kulla ja plaatinaga. Kulla ja kuning­vee reaktsiooni käigus võib täheldada mullidena eralduvat mürgist lämmastik­dioksiidi (NO2).

Väävelhape (H2SO4)

Väävelhape on suure tihedusega õli­taoline vedelik ja üks tugevamaid happeid. H2SO4 lahustumisel vees eraldub suures koguses soojust. Väävel­hapet kasutatakse gaaside kuivatamiseks, kuna see seob vett. Väävel­hape söestab paljusid ühendeid, näiteks suhkrut. H2SO4 tarvitatakse veel väetiste, värvide (nt indigo­karmiini), lõhke­ainete, plastide ja ravimite tootmisel. Kontsentreeritud H2SO4 võib olla ka auto­akude täite­vedeliku koostises.

Väävelhape seöstab suhkrut.

Väävelhappe toime süsivesikutele (paber, suhkur).
Akuhapet ehk väävelhappelahust kasutatakse pliiaku täitevedelikuna.

Väävlishape (H2SO3)

Väävlishape tekib gaasilise väävel­dioksiidi (SO2) reageerimisel veega. Selline protsess toimub näiteks looduses siis, kui väävlit sisaldavate kütuste (nt põlevkivi) põlemisel tehastest eralduv SO2 reageerib vihma­veega. Selle tulemusel tekkinud happe­sademed kahjustavad elu­keskkonda, ehitisi, transpordi­vahendeid jm.

SO2 + H2O  H2SO3

Väävlishape on suhteliselt ebapüsiv, see laguneb üsna kergesti tagasi veeks ja väävel­dioksiidiks. Väävlishapet kasutatakse pleegitamiseks ja desinfitseerimiseks.

Happevihm on puude ladvad täielikult hävitanud.

Süsihape (H2CO3)

Süsinikdioksiid (CO2) lahustub vees sellega osaliselt reageerides ja moodustab väga nõrga happe – süsi­happe.

CO2 + H2O  H2CO3

Selline protsess toimub näiteks karastus­jookide valmistamisel. H2CO3 on eba­püsiv ning laguneb kergesti taas süsi­happe­gaasiks ja veeks, seetõttu eraldubki kihiseva joogi pudelit avades gaas (CO2).

H2CO3  CO2+ H2O

Fosforhape (H3PO4)

Puhas fosforhape on toa­temperatuuril värvitu tahke ja keskmise tugevusega hape. Laboris kasutatav H3PO4 vesilahus on õli­taoline vedelik. Fosforhapet toodetakse suures koguses ja kasutatakse laialdaselt, enamasti tehakse sellest fosforväetisi. Fosfor­hapet leidub pesuvahendites ja see on ka üks toidu lisaaineid. Näiteks lisatakse fosforhapet karastus­jookidesse, et neile maitset anda ja pidurdada neis mikro­organismide kasvu.

Süsi- ja fosforhappeanioone leidub ka meie veres, kus need hoiavad ja säilitavad õiget happe-aluse tasakaalu.

Koolajookides sisalduv fosforhape mõjub halvasti hammastele, kuna söövitab hamba­emaili.

HNO3 
H3PO4 
H2SO4 
H2CO3 
H2SO3 

  1. Nõrk hape, mida leidub kihisevates jookides.
  2. Ebapüsiv hape, mis on happesademete koostises.
  3. Väga tugev hape, millest eraldub terava lõhnaga söövitavat gaasi.
  4. Suure tihedusega õlitaoline vedelik, mida kasutatakse autoakudes.

Ma tean, et

  • Hape on aine, mis annab vesi­lahusesse vesinik­ioone (H+).
  • Happed on hapu maitsega söövitavad ained.
  • Happemolekulid jagunevad vesi­lahustes positiivselt laetud vesinik­ioonideks ehk prootoniteks ja negatiivselt laetud anioonideks.

Jätan meelde!

Küsimused ja ülesanded

  1. Mille poolest hapete koostised sarnanevad ja mille poolest erinevad?
  2. Millest on tingitud hapete omadused?
  3. Kirjelda ohutut töötamist hapetega.
  4. Nimeta need happed: HNO3, H2SO3, H2CO3, H2S.