Euroopa mered

Euroopa kõige põhjapoolsemaid randu uhub Põhja-Jäämeri ehk Arktiline ookean. Pindalaga u 14 miljonit km² on ta maa­ilma­mere kõige väiksem ookean. Ka on ta ookeanidest kõige madalam, keskmine sügavus 1225 m. Põhja-Jäämeri asub tervikuna külmvöös, ümbritseb põhja­poolust ja teda piiravad Euraasia ning Põhja-Ameerika. Enamik merest on 10 kuud aastas kaetud jääga. Jäävabad on sooja Põhja-Atlandi hoovuse mõju tõttu mõned selle mere osad – Norra meri ja Barentsi mere lõunaosa.

Läänest ja lõunast uhub Euroopa mandrit Atlandi ookean, mis on maailmas suuruselt teine, hõlmates ligi viiendiku maakera pinnast. Ookeanil on palju ääre­meresid, lisaks Põhja­merele ka sügavale mais­maasse lõikuvad Lääne­meri ja Vahemeri. Ookeanilt jõuab rannikule sooja ja niisket õhku, kõige soojemad õhumassid liiguvad ekvaatorist põhja poole. Ookeani­hoovused mõjutavad omakorda kliimat, kandes edasi sooje veehulki.

Põhjameri on Atlandi ookeani ääremeri Suur­britannia saare, Orkney ja Shetlandi saarte ning Euroopa mandri vahel pindalaga 565 000 km². Põhjamere keskmine sügavus on 87 m. Sügavaim on see Skandinaavia poolsaare ranniku lähedal, isegi üle 700 meetri. Põhjamere veerežiimi mõjutab soe Põhja-Atlandi hoovus. Looded on nõrgemad Skandinaavia poolsaare rannikul. Kõige tugevamad on loodete hoovused väinades.

Jääajal oli merepind ligi 130 m madalamal kui täna­päeval ja Põhja­merd täna­päevasel kujul veel ei olnud. Jää­masside sulades ujutas vesi üle suure osa mandrist, sellest eraldus praeguse Suur­britannia osa ja kujunes saareks. Euroopa rannikust sai praeguse Põhja-Saksamaa, Põhja-Hollandi ja Taani piir­konnas madal luiteline ranniku­maa. Juba vara­keskajal muutsid rannikut arvukad tormid ja nendega kaasnevad mere­tõusud. Jõgede suudme­aladele tekkisid sadamad ja kauba­linnad. Need ranniku­piirkonnad on jäänudki madalaks, näiteks on Hollandi rannik väga tasane, keskmiselt ainult 11 m üle merepinna. Kuid on ka suuri alasid, mis on mitmeid meetreid alla mere­pinna. Teatud ranniku­aladel kergitavad vähe­haaval maapinda üle­ujutustega kaasa toodud meremuda ja muud setted.

Mereäärsetel aladel, kus elanikke ohustavad tormi­lainete ja loodete toodavad veemassid, on tulnud ennast pidevalt kaitsta üle­ujutuste eest. Selleks on ehitatud kalda­kaitseid, poldreid ja kaitse­tamme merre. Näiteks on Thamesi jõgi varematel aegadel üle­ujutustega ähvardanud Londonit, nüüd kaitseb linna jõele ehitatud liikuv teras­tamm, mis tõuseb tormiga üles ja suleb tee tormi­lainetele.

Laevaliiklus on Põhjamerel elav, rannikul asub mitmeid suuri sadama­linnu: Rotterdam, Hamburg, Rostock, Bergen jt. Mere­äärsed riigid on huvitatud ka transiit­kaubanduse arengust. Kuna meri ei ole eriti sügav, on võimalik siit ammutada naftat ja maa­gaasi. Lääne­merega ühendavad Põhja­merd Jüüti ja Skandinaavia poolsaare vahel asuvad Taani väinad.

Sügavale maismaasse lõikuvat Vahemerd loetakse samuti Atlandi ookeani osaks. Ookeaniga ühendab seda Gibraltari väin. Arvukad poolsaared ja saared jagavad Vahemere paljudeks eri­nime­listeks meredeks, millest suuremad on Aadria meri, Egeuse meri, Joonia meri, Liguuria meri, Türreeni meri. Musta ja Marmara merega ühendavad seda Dardanellid. Suurimad Vahemere saared on Kreeta, Küpros, Rhodos, Korsika, Sardiinia, Sitsiilia, Malta jt.

Vahemere pindala on 2,5 miljonit km², keskmine sügavus 1500 m. Kuna Vahemere ümbruses valitseb lähis­troopiline kliima, on selle mere vesi väheste sademete ja suure aurumise tõttu eriti mere idaosas soolasem kui ookeanis. Vahemere piirkonda mõju­ta­vad suvel troopilised õhumassid, seetõttu on siin suved kuumad ja kuivad. Talvel jõuavad kohale paras­vöötme õhumassid, talved on leebed ja sajused. Looded on tagasi­hoidlikud kitsa ühenduse tõttu Atlandi ookeaniga.

Meeldiv kliima ja soodne asupaik on juba muistsetest aegadest soodustanud selle piir­konna arengut. Siin tärkasid suurimad antiik­aja tsivilisatsioonid. Vahemerel on alati olnud väga vilgas laeva­liiklus, siit kulgesid ja kulgevad ka täna­päeval olulised laeva­teed. Kliima on olnud soodne ka mitme­kesiseks taime­kasvuks, põllu­harimiseks ja karja­kasvatuseks. Vahemere rannik on hinnatud ka turismi­piirkonnana.

​Globaalne soojenemine mõjutab ka Vahemere piirkonda, arvatakse, et aastaks 2100 võib mere pind tõusta kuni 61 cm. Kindlasti mõjutaks see paljusid mere­äärseid linnu (Veneetsia laguunis on veepinna tõusu registreeritud juba mitmeid aastaid) ja Vahemere saari. Ka mõjutaks see märgatavalt Vahemere ökosüsteemi.

Must meri on Atlandi ookeani ja Vahemere basseini kuuluv Kagu-Euroopa ja Väike-Aasia vahele jääv sisemeri. Vahe­merega ühen­davad seda Bosporuse väin, Marmara meri ja Dardanellid. Kertši väina kaudu on Mustal merel ühendus Aasovi merega. Must meri, mille pindala on 422 000 km² ja keskmine sügavus 1200–1300 m, asub järskude äärtega nõos. Rannajoon on vähe liigendunud, käänulisem on põhja­kallas, kus asub rida väikesi lahti, näiteks Odessa laht, Kalamõti laht. Suurim poolsaar on Krimmi poolsaar. Saari on Mustas meres vähe. Lääne- ja loode­rannik on enamasti madal, ida- ja lõuna­rannik ning Krimmi pool­saare lõuna­osa mägised. Musta mere piirkond on seismiliselt aktiivne ala. Musta merre suubuvad mitmed suured jõed, mis kannavad sinna magevett: Dnepr, Doonau, Dnestr jt.

Kliima on Musta mere piirkonnas üldiselt pehme, suved jahedad, sügised soojad, kevaded pikad ja talved lühikesed. Tugevaimad tuuled puhuvad talviti, siis jõuavad Siberist kohale külmad õhu­massid. Suvised niisked õhu­massid tulevad Vahemerelt.

Must meri on oluline aastaringne transpordisoon, mis ühendab Ida-Euroopa riike maailma­turuga. Suuremad sadama­linnad on Odessa, Sevastopol, Herson, Bathumi jt. Rahvus­vahelise tähtsusega on ka paljud Musta mere kuurordid.