Eno Raud
Eno Raud on üks tuntumaid ja armastatumaid eesti lastekirjanikke. Ta avaldas suurepäraseid raamatuid nii mudilastele, algklassi õpilastele kui ka noortele. Peale selle lõi ta hulga vaimukaid luuletusi.
Alljärgnev katkend on pärit raamatust „Roostevaba Mõõk“. Lugu räägib sellest, kuidas kaks sõpra Jaan ja Ants, kes on sinust ainult mõni aasta vanemad, lähevad linnast külla oma sõbrale Roltsile, kes töötab maal ühes talus abitöölise ehk sulasena. Raamatu tegevus toimub päris kaua aega tagasi, 1930. aastate lõpul, mil taludes kasutati veel rohkesti sulasetööd. Aga Rolts lastakse ühe pahanduse pärast ametist lahti ja nii siirduvad kolm poissi metsa rüppe rännumehe elu pidama.
PANE TÄHELE!
Roostevaba Mõõk on poiste endi tehtud ajalehe nimi, seepärast on mõlemad sõnad suure tähega.
Sõjakirves on välja kaevatud
- Loe teksti tähelepanelikult ja leia, kuidas on võimalik siit tegelaste kohta infot välja noppida.
Pühapäeva hommikul ärkasid poisid Tipa kaagutamisest.
„Näe, kui vara juba munaga hakkama sai,“ ütles Ants, uhkusevarjund hääles.
„Küll sa, Ants, oled ikka selle kanaga mestis,“ naeris Jaan. „Mis sa arvad, kanname Tipa õige kamba nimekirja ja määrame ta varustusosakonna ülemaks?“
Ants tegi solvunud näo, sest see polnud esimene kord, kus sõbrad teda suure loomaarmastuse pärast narrisid. Aga oli kuidas oli, pühapäevahommikusele singile pealelöödud muna maitses igatahes kõigile. Ja kui poisid pärast sööki onni ukse ees pikutasid ning eelseisvaks päevaks plaane tegid, ei tahtnud keegi mõeldagi sellele, et nad varsti oma laagri peavad maha jätma ja tagasi linna poole rändama. Eriti ei tahtnud sellele mõelda Rolts.
Siit saame teada, et Ants hoolib loomadest. Tema solvumine näitab, et ta on natuke tundlik ja hella hingega poiss.
Ta ei näidanud küll sõprade ees midagi välja, aga viimasel ajal valutas tal süda ikka sagedamini selle pärast, et ta oli Rabarannalt ära tulnud.
Mis pidi ta lastekodu juhatajale ütlema? Kas seda, et ta töötegemise asemel arvas heaks suvitada ja indiaanlast mängida? Ja mis siis, kui Rabaranna peremees lastekodu juhatajale kirjutab? Ei, sellele oli õige ebameeldiv mõelda. Oli parem mõelda millestki muust, näiteks sellest, et ilm on täna jälle ilus, et nad teevad Ujuva Indiaanlasega ühe toreda sõidu ja uurivad lähemalt seda salapärast metsaonni. Kellele võis see küll kuuluda?
Siin näeme Roltsi südant valutamas ja murelikult tulevikku vaatamas. Selle põhjal saab öelda, et poisil on olemas südametunnistus, ta saab aru, et töötegemise asemel suvitada ja mängida pole õige.
Missugune side oli selle onni, Sinikaela, saarel nähtud tuleaseme ja Antsu poolt järvel märgatud tule vahel? See saladus tuli avastada, enne ei võinud siit lahkumisele mõeldagi. Ja Roltsi süda muutus jälle kergemaks.
Siit selgub, et Rolts on uudishimulik ja seiklushimuline poiss.
„Ohoo! Kanavargad on käes!“
See põõsa tagant öeldud lause ajas muidugi poisid silmapilk jalule. Igaüks haaras kiiresti relva järele, ja nagu selgus, oli selleks ka põhjust: onnile lähenesid viis maapoissi, igaühel paras malakas peos. Selle ähvardava salga eesotsas ei seisnud aga keegi muu kui Rebase Arno ise.
„Me arvasime esteks, et mustlased kanad ära varastasid. Aga nüüd tuleb välja, et hoopis Rabaranna ärakaranud poisitõhk!“
„Kahvanägu on suur lobiseja,“ vastas Rolts rahulikult. „Ta kaagutab paremini kui kanad, kellest ta kõneleb. Ometi oleks tema tervisele kasulikum, kui ta oma noka koomal hoiaks.“
Roltsil on üsna hea huumorimeel ja ta oskab sõnu seada. Sellest võib omakorda järeldada, et tegu on targa, palju lugenud poisiga.
Metsameeste kindel olek ja Roltsi „indiaanipärane“ kõneviis ajasid maapoisid natuke segadusse. Siis tõstis Rebase Arno oma madjaka tähendusrikkalt õlale ja lausus:
„Ära sa lobise midagi. See on meie talu kana, kes seal siblib. Ja kus teine on? Anna aga siia, või muidu läheb löömaks!“
Rolts muigas.
„Mu sutsakas on laetud haavliga. See teeb su otsaette ilusa augu, mille kaudu hing võib mugavalt rännata igavestele jahimaadele.“
Senikaua kui Rolts ja Rebase Arno teineteisega „ armastusväärsusi“ vahetasid, hindas Jaan tekkinud olukorda. See oli kõike muud kui soodne. Vaenlase poolel oli arvuline ülekaal, viis kolme vastu. Tõsi küll, nende hulgas oli üks väiksem poiss, ümmarguse näoga linalakk, kellest arvatavasti suuremat sõjameest polnud. Aga mis siis, kui neli tugevamat neile kallale tormavad ja see väike niikaua Tipaga punuma pistab? See võimalus oli olemas, seda enam, et „kanala“ asus onnist eemal. Või saata üks mees Tipale ihukaitseks? Ei, seda ei saanud teha, sest siis oleksid teised kaks jäänud liiga suurde arvulisse vähemusse. Mis teha? Näis, et ainuke võimalus on vaenlasele hirm naha vahele ajada.
See, kuidas Jaan hindab olukorda, näitab tedagi targa poisina, kes oskab säilitada raskes olukorras kaine meele.
Ühel ajal Roltsiga suunas ka Jaan oma sutsaka toru vaenlase poole ja püüdis teha võimalikult hirmuäratavat nägu.
Ning Ants hüüdis ähvardavalt:
„Kes Tipat puudutab, on surmalaps!“
Maapoiste kamba ilmudes käituvad kõik kolm vapralt.
Maapoisid olid kahevahel. Nähtavasti tundsid nad sutsakate ees suuremat aukartust, kui oleks võinud arvata. Viimaks kutsus Arno kõik oma kaaslased enda ümber kokku ja nad hakkasid sosinal nõu pidama.
„Relvad valmis hoida!“ kamandas Rolts samal ajal. „Niipea kui vaenlane ründab, otsekohe tulistada!“
Ja nähes, kui hirmunult pisike linalakk tema poole vaatab, lisas Rolts nagu muuseas juurde:
„Mul ei ole veel ühtki heledate juustega skalpi. Täna on hea võimalus seda viga parandada.“
Rolts käitub otsustavalt, on enesekindel, leidlik ja hea enesevalitsusega.
Nüüd lõpetasid maapoisid nõupidamise. Rebase Arno tõstis käe märgiks, et tahab rääkida, ja astus paar sammu lähemale.
„Meie nõuame, et te täna õhtuks toote kanad sinna tagasi, kust te nad võtsite. Kui te ei too, siis tuleme suure hulgaga siia tagasi ja teeme teie laagri maatasa.“
Rolts kummardus pidulikult:
„Milleks õhtuni oodata! Me täidame teie nõudmise silmapilk!“
Ta jooksis Tipa juurde, sidus nööri lahti, haaras kana sülle ja tõttas endisele kohale tagasi.
„See on see paik, kus me Tipa saime! Võime seda vandega kinnitada!“
„Ära tule siin valetama! Õhtuni on teil järelemõtlemisaega. Kui te selleks ajaks kanu tagasi ei too, siis …“
„Meeldiva jällenägemiseni!“ Rolts kummardus uuesti. „Sõjakirves teie ja meie vahel on välja kaevatud! Minu tomahook tantsib meelsasti sinu turjal ühe jooksupolka!“
„Küll me veel näeme, mis tantsu sa õhtul tantsid!“ ütles Rebase Arno läbi hammaste ja pöördus koos oma kaaslastega minekule.
Varsti pärast maapoiste lahkumist algas sõjanõukogu istung. Oli vaja kiiresti otsustada, mida ette võtta, kuidas tegutseda.
Rolts palus sõna.
„Poisid! Olukord on äärmiselt tõsine ja äärmiselt ohtlik. Niisuguses olukorras ei saa tegutseda teisiti kui ühe ülema juhtimisel, kelle käskudele kõik teised peavad vastuvaidlematult alluma. Ma arvan, et meie ülemaks võiks olla Jaan.“
Ants toetas tuliselt Roltsi arvamust.
Sõprade arvates on Jaanil juhivõimeid.
Jaan püüdis tagasihoidlikkusest vastu vaielda, kuid see ei aidanud midagi – teiste nõudmisel tuli tal sõjaväejuhi vastutusrikas ülesanne oma õlgadele võtta.
Jaan on tagasihoidlik.
Ning ilma pikemata asus nüüd Jaan asja juurde.
„Poisid! Kõigepealt peame otsustama, kas võtame sõja vastu või laseme siit jalga. Muud võimalust ei ole.“
„Tuleb võidelda,“ lausus Rolts tumedalt. „Jalga lasevad argpüksid.“
Rolts on julge, taunib argust.
„Peame arvestama vaenlase mitmekordset ülekaalu,“ arvas Ants. „See Arno ajab kindlasti kõik ümbruskonna poisid õhtuks kokku. Mina arvan, et targem on taanduda.“
Ants on ettevaatlik, kaalutlev.
„Hääletame!“ teatas Jaan lühidalt. „Kes on sõjategevuse poolt?“
Rolts tõstis käe.
Jaan vaatas korraks Antsu poole. Muigas. Tõstis käe.
Ants ajas silmad suureks.
„Kas kaks ühe vastu?“ küsis Jaan.
„Ei! Ühel häälel!“ hüüdis Ants ja tõstis kiiresti käe üles.
„Nii. Sõjanõukogu otsus on langenud!“ Jaan istus onni ukse ette maha. „Peame nõu.“
Ka teised istusid.
„Katsume ennast korraks asetada vaenlase olukorda. Mõtleme, mis me teeksime, kui oleksime Rebase Arno asemel.“
Rolts tõmbas oma tihedad kulmud veelgi rohkem kokku.
„Kõigepealt saadab ta käskjalad sõjasõnumit laiali kandma.“
„Mina arvan ka, et ta kõigepealt käskjalad välja saadab,“ jätkas Jaan. „Aga mis ajaks ta sõjaväe kokku saab?“
„Mitte enne õhtut,“ vastas Rolts kähku. „Enamik maapoisse käib ju karjas, õhtul tulevad lehmadega koju ja siis kogunevad.“
Rolts ja Jaan oskavad loogiliselt mõelda.
„Selge. Sellepärast nad meile nii palju seda „järelemõtlemisaega“ andsidki,“ lausus Jaan mõtlikult. „Aga igaks juhuks peame arvestama nende rünnakut ka varem. See õhtujutt võis olla ka sõjakavalus. Ma küll ei usu seda, kuid niisugune võimalus on ikkagi olemas ja seda tuleb silmas pidada.“
„Kui mina oleksin Rebase Arno,“ sai nüüd Ants mahti sõna vahele öelda, „siis saadaksin varsti luurajad välja …“
„Ka mina loodan, et ta seda varsti teeb ja mitte kohe,“ võttis Jaan Antsu jutujärje üle. „Sellepärast tuleb meil aega viitmata saarele evakueeruda.“
„Saarele?“ Roltsi nägu oli üksainus suur küsimärk.
„Aga kuhu siis?“ tegi Jaan omakorda imestunud näo. „Kas sa mõtlesid neile siis siinsamas vastu hakata? See oleks ju enesetapmine!“
„Sina oled ülem, käsuta!“ vastas Rolts ja pööras pilgu kõrvale.
„Me evakueerime kõik oma kraami saarele,“ jätkas ülemjuhataja kindlal toonil. „Loodame, et vaenlase luurajad veel väljas ei ole ja et Rebase Arno sellest teada ei saa. Muidugi, see on ainult lootus, aga muu ei seisa enam meie võimuses. Samuti tuleb korjata viskekive ja need saarele vedada.“
„Ja sõda? Kus toimub siis lõpuks sõda?“ küsis Rolts võrdlemisi teravalt.
„See oleneb sellest, kuidas kujuneb olukord.“
Jaani sõjaplaanid osutavad tema otsustusvõimele ja kavalusele.
Rolts pigistas huuled kokku. Temal, kuulsal indiaanlaste pealikul, poisil, kes oli harjunud ainult käskima, ei olnud sugugi kerge harjuda teisejärgulise osaga. Aga ta sai endast võitu. Ja pealegi – ta pidi tunnistama, et Jaan talitab targalt, talitab nii, nagu vaja.
Rolts on küll keevavereline, kuid samas kuuletub ta Jaani korraldusele, mis annab märku enesevalitsusest.
Natukese aja pärast läks Ujuv Indiaanlane saare poole teele – pardal kolm poissi ja üks surmahirmus kaagutav kana.
Küsimusi ja ülesandeid
1. Tegelased ja sündmustik
2. Arutle
- Seleta, mida tähendab loo pealkiri.
- Miks mängisid poisid just indiaanlasi? Kas sa tead mõnd Metsikust Läänest rääkivat seiklusraamatut või filmi? Kui tead, siis millist?
- Milliseid seiklusraamatuid oled ise lugenud? Kas ka tänapäeval mängitakse seiklusjuttude põhjal rollimänge? Kui jah, siis too näiteid.
3. Jutustamine rühmatööna
Loetud peatüki võib jagada kolmeks suuremaks osaks:
- pühapäeva hommik,
- kõnelus maapoistega,
- sõjanõukogu istung.
- Moodustage kolmeliikmelised rühmad.
- Leidke, millega iga osa algab ja lõpeb.
- Iga rühmaliige koostab ühe osa kohta kava.
- Seejärel vahetage omavahel kavad ja igaüks õpib kava punktide järgi üht osa lühidalt jutustama.
- Kui jutustamine on selge, kandke kogu lugu kolmekesi ette.
4. Loomingulised ülesanded
- Mõtle loole lõpp, kus selgub, kuidas kõik lahenes. Ära unusta, et tulemas oli sõda kahe vaenutseva leeri vahel.
- Kujutle, et oled üks eelmise lugemispala tegelastest. Jutusta, kuidas sa metsas juhtunust mõnele sõbrale räägid. Seejuures pane tähele järgmist.
- Kuna lugu jutustab üks poistest, siis peab ta enda kohta ütlema mina.
Kõndisin parajasti koos Arnoga metsas, kui kuulsin eemalt hääli ...
- Kui jutustad talupoiste vaatepunktist, siis arvesta, et nemad teadsid olukorra kohta teisi asju kui „metsamehed“.
Nüüd oli vaja välja uurida, kas nad olid teise kana juba ära söönud või kuhugi peitnud.
Et jutt tuleks huvitavam, võid kas algusesse või lõppu üht-teist ka ise välja mõelda.
Aga siis tuli välja, et Ojaveere vennad ei tahtnudki meile võõraste vastu appi tulla ja Jõetaguse Jaak pidi hilja õhtuni kodutöödel abis olema.
