Vahvlist südamed. Noa laev (1). Maria Parr

Onu Toril on ilus suur kalapaat, millega ta iga päev merel käib, välja arvatud pühapäeviti. Onu Tor vihastab kergesti, eriti Lena ja minu peale. Aga kalapaate ei vedele just igal pool maas. Tuleb rahul olla selle kalapaadiga, mis olemas on, isegi kui see on onu Tori oma, teatas Lena ja küsis, mis ma arvan, kas Noa oleks ühest natuke tülikast onust välja teinud, kui kaalul oleks kogu maailm. 

Onu Tor elab Prõmaka-Mathilde kolmandas ja viimases majas, päris mere ääres. Sellel pühapäeval oli ta linna kinno läinud. Kalapaat õõtsus muuli ääres. Tuli vaid pardale ronida ja trapp alla lasta. Me panime päästevestid selga. Otsekohe tundus, nagu oleks meile natuke rohkem lubatud ilma küsimata paat võtta. Pidasime pisut aru, kas peaks ka jalgrattakiivrid pähe panema, aga sellele lõime käega.

Prõmaka-Mathildes on üsna palju igasuguseid loomi. Väikeseid ja suuri. Kõigepealt tõime kohale kaks küülikut, kelle puur seisab otse vanaisa köögiakna all. Nende nimed on Veebruar ja Märts. Neid oli täiesti võimatu paaditekil rahulikuks sundida, aga kui me neile sületäie võilillelehti ette andsime, rahunesid nad maha. Siis läksime meie küüni taha kanalasse ja võtsime sealt kana number nelja ja meie kuke. Kukk tegi põrgulärmi. Korraks olime kindlad, et ema märkab meid, aga majas mängis vist raadio. 

Lambad on suvel mägedes, nii et me pidime rahul olema meie ainsa kitsega. Ta on niisama vana nagu Magnus ja tal on raske iseloom, nagu täta-memm ütleb. Kui see rumal kits pardale astus, pistis ta kõik küülikute võililled nahka, nii et pidime uued korjama. Seejärel otsisime kogu Prõmaka-Mathildest meie kahte kassi, aga leidsime ainult Fertuse.

„Ta on nii paks, et käib kahe eest,“ otsustas Lena ja tõstis kassi kajuti kõrvale päikese kätte.

Meie päästevestikinnitused olid kogu selle sebimise peale lõdvaks läinud. Tõmbasime need hästi pingule ja tõime aidast nii palju moosipurke, kui kanda jaksasime. Siis asusime putukate kallale. Meil õnnestus kinni püüda kaks kimalast, kaks tõuku, kaks tigu, kaks lehetäid, kaks ämblikku ja kaks mardikat. Kokku kuus purki. Kui me sellega valmis saime, oli kulunud juba mitu tundi. Meil olid kõhud tühjad ja seljad kanged. Üks kimalane oli Lenat koguni nõelanud, kui ta katsus kindlaks teha, kas tegemist on isase või emasega.

„Me ei saa ealeski valmis,“ ütles Lena ärritunult kimalase hammustust hõõrudes.

Kõik loomad olid ilusasti tekile päikese kätte pikali heitnud. Ma ei ole kunagi paadis loomi näinud. Võib-olla olid nad terve elu merereisist unistanud. See oli ilus mõte. Aga ruumi oli veel üle.

Lena vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles:

„Trille, nüüd on aeg lehm tuua.“

Onu Toril on mullikad. Mullikad on teismelised lehmad, kes on natuke rahutumad kui tavalised lehmad ja neil on pisut väiksemad udarad. Nad sõid onu maja ees karjamaal rohtu. Kõik, mida meil sel pühapäeval tarvis läheb, on onu Tori oma, mõtlesin ma ning soovisin, et meil oleks endal lehmad. Onu läheb kindlasti marru ja hakkab amokki jooksma! Mu põlved värisesid ja ma näitasin seda Lenale.

„Sa peaksid oma põlvedega midagi ette võtma,“ ütles Lena ja arvas, et Tor võiks aru saada, et me ei saa ometi terve päeva putukaid taga ajades end oimetuks joosta. Meil on vaja looma, kes võtaks ikka natuke ruumi ka. Ma kartsin, et onu Tor arvatavasti ei mõista seda, aga ma ei kostnud rohkem midagi.

Kui me olime mäletsevaid mullikaid ivake aega vaadanud, valisime välja ühe, kes tundus meile kõige suurem ja heasüdamlikum.

„Tule siia, ammuutaja,“ kutsus Lena ja haaras ettevaatlikult kütkest, mis oli mullika kaela ümber.

Kõik sujus kenasti. Mullikas järgnes meile muulini ilma vähimagi kisa ja kärata. Tundus, nagu talutaksime rihma otsas hästi suurt ja sõbralikku koera.

Järgneb …