Kord läinud Taevatäht ja Kirjatäht vaidlema, kumb on tähtsam.
„Mina olen tähtsam,” sõnas Taevatäht, „sest mina olen taevas ja säran.”
„Hoopis mina olen tähtsam,” vaidles Kirjatäht vastu, „sest mina aitan inimestel maailma mõista.”
„Mina jagan neile valgust,” seletas Taevatäht.
„Minust koosnevad targad raamatud,” väitis* Kirjatäht.
„Minuta ei näeks neid keegi lugeda,” õiendas* Taevatäht.
„Minust panevad inimesed sõnu kokku,” uhkeldas Kirjatäht.
„Minul on kõik sõnadetagi selge,” nähvas* Taevatäht.
Nii nad aina vaidlesid.
Tuli kutsuda kohtunik, kes õigust mõistaks. Kohtunikuks valiti Eesti Keel. See tuligi, astus välja otse aabitsast. Ta elaski aabitsas, igas aabitsa lauses ja loos.
Miks läksid Taevatäht ja Kirjatäht vaidlema?
Kes jagab inimestele valgust?
Kellest panevad inimesed sõnu kokku?
* väitis – ütles, kinnitas
* õiendas – noris, nääkles
* nähvas – ütles järsku, teravalt
Eesti Keel vaatas tülitsevaid tähti, vangutas pead ja noomis: „Kuulge sõbrad, te mõlemad olete vajalikud. Teil mõlemal on oma ülesanne.”
Kirjatäht ja Taevatäht kikitasid kõrvu.
„Sinuta, Kirjatäht, poleks olemas kirjakeelt. Sinuta ei saaks lapsed lugema õppida.”
Kirjatäht noogutas innukalt.
„Ja sinuta, Taevatäht, oleks maailm pime ja kole. Inimeste hinged nutaksid, kui sind poleks.”
Taevatäht vilgutas õnnelikult oma kauget silma.
Kes valiti kohtunikuks? Kus ta elab?
Mida ei saaks Kirjatäheta teha?
Missugune oleks maailm ilma Taevatäheta?
