Kerli Altmart
Täpitähed ei jää pähe.
Ei see nõnda enam lähe!
Tipud-täpud, see on tobe,
Tähed põevad mingit tõbe.
Ärkad hommikul ja – oo! –
märkad, mööda saanud öö.
Aknast paistab särav päike,
ema hõikab – tõuse, paike!
Tule ruttu, tibu, kööki,
võta piima, võta kooki.
Söön ja mõtlen, oh, mis ime,
täpitähed muutsid nime.
Korv või kõrv, nagu-nägu,
puss või püss, kagu-kägu.
O ja U ja kriips-täpp-täpp,
too ja töö või kapp ja käpp.
Krõbe sai või sein on krobe,
täpitäht – ei ole tobe.
See on lahe – küll ta läheb,
mõtled veidi ja jääb pähe!
