Arenenud tööstusriigid

  • Miks demokraatia populaarsus 1930. aastatel kahanes?
  • Millised riigid ja piirkonnad kannatasid teises maailmasõjas kõige rohkem?

Lääneriikide majanduse taastumine

USA väljus teisest maailmasõjast majanduslikult võimsaima riigina. Ameerika Ühendriikides toodeti nüüd üle poole lääne­maailma tööstus­toodangust. Lääne-Euroopa maad ja Jaapan said aga sõjas kõvasti kannatada. Sellest hoolimata suutsid need riigid 1950. aastate alguseks saavutada tootmises sõjaeelse taseme ning asuda oma majandust moderniseerima. Kahe järgmise aasta­kümne vältel arenes lääneriikide majandus jõudsalt. 

Majandus­edu põhjused peitusid nii valitsuste poliitikas kui ka rahvus­vahelistes meetmetes. Lääneriigid ja eelkõige USA rakendasid abinõusid, et rahanduses ei korduks sellist segadust, nagu oli olnud Euroopas pärast esimest maailmasõda. Sõjas kannatanud riikide abistamiseks loodi rahvusvahelisi organisatsioone: Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ning Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (tuntud ka Maailmapanga nime all). Nende liikmesriigid said laene oma majanduse korda­seadmiseks. Tähtis oli ka Marshalli plaani elluviimine, mis tõi Euroopa maadele miljardites dollarites USA abi.

Sõja jäljed Kölnis (1956)
Enamik Euroopa riike sai teises maailmasõjas tugevalt kannatada, kuid tänu rahvusvahelisele abile taastus majandus järgmistel kümnenditel kiiresti.
  • USA majanduses toimus sõja tõttu tõsine tagasilöök, ent sellest saadi järgmistel kümnenditel üle.
  • Lääne-Euroopa ja Jaapani majandus oli sõjajärgselt laostunud, kuid see taastus järgmise kümnendi alguseks.
  • Jaapanis ja Lääne-Euroopa riikides toodeti pärast sõda üle poole läänemaailma tööstustoodangust.
  • sõja ajal säästetud raha kasutuselevõtt.
  • kommunistlike ühisomandite ehk kolhooside rajamine.
  • laenud erinevatelt rahvusvahelistelt rahandusorganisatsioonidelt ja USA abi Marshalli plaani kujul.

Sõjajärgne Euroopa

Seal on kõike pisut liiga vähe: liiga vähe ronge, tramme, busse ja autosid, et toimetada inimesi õigeks ajaks tööle, rääkimata puhkusele sõidust; liiga vähe jahu, et küpsetada leiba ilma rämps­lisanditeta, ja isegi siis liiga vähe leiba, et taastada raskele tööle kulunud energiat; liiga vähe paberit ajalehtedeks, nii et saab ära tuua vaid murdosa maailma uudistest; liiga vähe seemneid külvata ja liiga vähe väetisi vilja turgutamiseks; liiga vähe maju, kus elada, ja liiga vähe klaasi akende jaoks; liiga vähe nahka jalatsite valmistamiseks, villa kampsuniteks, gaasi toidu valmistamiseks, puuvilla mähkmeteks, suhkrut moosile, rasva praadimiseks, piima väikelastele, seepi pesemiseks.

USA ajalehe Foreign Affairs toimetaja Hamilton Fishi muljed Euroopast 1947. a.

Heaoluühiskonna kujunemine

Majanduslik tõus oli kiire ning 1950.–1960. aastail kujunes lääne­riikides heaolu­ühiskond. Seda iseloomustas kõrge elatus­tase ning sotsiaalse turvalisuse kasv. Arenesid riiklik ja ühis­kondlik haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalabi­süsteem. Kehtestati mitme­sugused töötu- ja vaesustoetused ning pensionid ja stipendiumid. Järgnes võrdlemisi pikk majandusliku õitsengu aeg.

Nende aastate majandusedu sümboliks Euroopa maades nagu ka kahe maailmasõja vahelisel ajal USA-s oli auto. 1945. aastal oli Euroopas 5 miljonit eraautot, 1980. aastate alguseks tõusis see arv aga 100 miljonini. Üha rohkem soetati ka teisi tarbeesemeid.

1970. aastate keskpaiku ilmnes aga, et maailmaturg on üle küllastunud pika­ajaliseks kasutamiseks mõeldud tarbekaupadega (autod, külmkapid, televiisorid, köögitehnika jms). Esimene üle­maailmne majandus­kriis pärast teist maailmasõda puhkes 1974. aastal ning see haaras kõik arenenud Euroopa riigid, USA, Jaapani ja teisigi piirkondi. Olukorra muutis keerulisemaks ka 1970. aastail alanud energiakriis. See oli seotud naftat tootvate riikide otsusega tõsta järsult (kuni 10 korda) maaõli hindu. Seni olid odavat naftat kasutanud nii Lääne-Euroopa riigid, Jaapan kui ka USA, viimasel olid endalgi suured naftavarud. Naftahinna tõusuga lõppes odava kütuse aeg ning arenenud tööstusriigid olid sunnitud välja töötama uusi energia­säästlikke tootmisvõtteid. Võeti kasutusele leiutised, mis võimaldasid tootmist automatiseerida, st tehastes ja vabrikutes asendas inimest üha enam masin.

Tähtsa murrangu põhjustasid mini­protsessorid, mille abil asuti välja töötama uudseid, varasemaga võrreldes palju väiksemaid ja võimsamaid arvuteid. Inimkonna ajaloos oli algamas uus ajajärk: kaupade tootmisest olulisemaks muutus teabe tootmine, valdamine ja kasutamine. Arenenud riigid hakkasid liikuma info­ühiskonna suunas.

Ameeriklase unistused 1950. aastatel
Majandustõusuga kujunes lääneriikides, eesotsas USAga, tugev tarbimiskultuur. Tänu palgatõusule olid inimeste esmased vajadused (toit, esmatarbekaubad) kergemini rahuldatavad. Raha jäi üle asjadeks, mida reklaamiti kui inimeste heaolule ja õnnele panustavat, nt uudsed kodumasinad nagu külmkapp, röster, tolmuimeja, televiisor jms.

Miks eelistati Euroopas heaolu­riiki?

1940. aastate tavateadvuse kohaselt olid viimase sõdadevahelise kümnendi poliitiliste äärmuste otseseks põhjuseks majanduskriis ja selle mõju ühiskonnale. Nii fašism kui ka kommunism oli edukas tänu ühis­konnas levivale meeleheitele ja rikkaid ning vaeseid eristavale sügavale lõhele. Kui demokraatiat taheti taastada, tuli hakata tegelema inimeste elutingimustega. [---]

Heaoluriigid ei rajanenud poliitilisel vaenul. Neis tunnistati üldiselt vajadust sotsiaalseid hüvesid ümber jagada (mõnes rohkem kui teises), aga seda mitte revolutsiooniliselt: nad ei kavatsenud hakata „rikastest raha välja väänama“. Vastupidi: ehkki otse­kohe tundsid kõige suuremat kergendust oma elus vaesemad, sai pikemas perspektiivis kõige rohkem kasu heade kutse­oskustega ja äriga tegelev keskkiht. Paljudel juhtudel polnud neil varem töökohaga seotud tervise-, töötuse- või pensioni­kindlustust ja nad olid sunnitud hankima neid teenuseid erasektorist. Nüüd oli see kõik neile tasuta või odava raha eest kätte­saadav. Kui veel arvestada, et riik hakkas nende lastele võimaldama tasuta kesk- ja kõrg­haridust või jagama haridus­toetust, tagas see palgatööl käivale oskus­töölisele või valgekraele nii parema elukvaliteedi kui ka jättis talle rohkem vaba raha. Selle asemel, et häälestada ühiskonna­kihte üksteise vastu, sidus Euroopa heaoluriik nad kokku tihedamini kui kunagi varem, sest oli nende huvides seda riiki säilitada ja kaitsta.

Tony Judt. Pärast sõda. Tallinn, 2007.

Linnar Viik info­ühiskonnast

Mis on paljuräägitud infoühiskond ja mida kujutab endast uus majandus? Ei ole neis kummaski esiplaanil mitte arvutid, sidevõrgud ega tehnoloogia, vaid inimene. Infoühiskond on maailm, kus inimesed töötavad eel­kõige peaga, mitte kätega. [---] Olulisemaks vaheks info- ning tööstus­ühiskonna vahel tuleb pidada intellektuaalsete väärtuste osa­tähtsuse kasvu kaubeldavates materiaalsetes objektides ning mitte­materiaalsete väärtuste turu plahvatuslikku kasvu maailmas.

  • Suur osa elanikkonnast kasvatab oma toidu ise.
  • Valitsus tagab sotsiaalsed hüved, nt riiklik tervishoiusüsteem, mis aitavad kaasa elatustaseme tõusule.
  • Toidu ja muude esmatarbekaupade hankimiseks jagab riik kõigile kodanikele võrdse arvu talonge.
  • Riik pakub pensionäridele erinevaid sotsiaaltoetuseid.
  • Infot levitatakse peamiselt raadio ja televisiooni teel.
  • Kaupade tootmise asemel keskendutakse teabe loomisele, edastamisele ja kasutamisele.
  • Nafta hinnad tõusid järsult.
  • Infoühiskond kujunes liiga kulukaks.
  • Tarbeesemeid oli turule toodetud rohkem, kui neid vaja läks.
  • Euroopa riigid polnud teisest maailmasõjast taastunud.

Kolme­osaline maailm 1947–1991

Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel jagunesid maailma riigid majandus­poliitiliselt kolmeks rühmaks. Esimese rühma moodustasid turumajanduslikud lääneriigid. Peamiselt olid need arenenud demokraatlikud tööstusriigid: USA, Kanada, Lääne-Euroopa maad, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa. Neid riike iseloomustas tugev majandus ja inimeste elujärje pidev paranemine. Siia kuulusid ka mõned nõrgema majandusega maad, kus demokraatlik kord polnud sugugi iseeneses­tmõistetav asi: Hispaania, Portugal, Kreeka, Türgi. 

Teine rühm koosnes kommunistlikest riikidest, kus kehtis nn sotsialistlik plaani­majandus ning eelisarendati rasketööstust, mis pidi tagama nendele maadele sõjalise ja poliitilise võimsuse. Selle rühma tuumiku moodustasid NSV Liit ning tema Ida- ja Kesk-Euroopa liitlased ehk idabloki riigid. Kommunistlike riikide hulka kuulusid ka mõned Aasia maad ning suurimaks nende hulgas oli Hiina. Inimeste elatustase kommunismimaades oli lääneriikide elatus­tasemega võrreldes tunduvalt madalam. 

Nende kahe rühma kõrvale tekkis ka nn Kolmas Maailm ehk arengumaad, mis asusid peamiselt Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Kolmanda Maailma riikides oli majandus tavaliselt nõrk ning suurem osa inimesi elas viletsuses.

Kolmeosaline maailm 1947–1991
Pärast teist maailmasõda kujunenud maailmakorda võib tinglikult nimetada kolmeosaliseks: nn Esimene Maailm lääneriikidega, nn Teine Maailm kommunistlike riikidega ja nn Kolmas Maailm koloonialvõimust vabanenud arengumaadega. 
  • Esimene Maailm
  • Teine Maailm
  • Kolmas Maailm
  • Turu­majandus
  • Plaani­majandus
  • Nõrk majandus
  • Esimene Maailm
  • Teine Maailm
  • Kolmas Maailm

Demokraatia laienemine

Pärast sõda taastati enamikus Lääne-Euroopa maades ning Jaapanis demokraatlik riigikord, mida kindlustati põhiseaduse ehk konstitutsiooni vastuvõtmisega. Uuesti alustasid tegevust poliitilised parteid, laienesid kodanike õigused ning üha rohkem inimesi sai võimaluse osaleda poliitilises ja ühiskondlikus elus. Sellega seoses suurenes ka massi­liikumiste, st erakondade, ametiühingute ja teiste organisatsioonide mõju.

Pärast teist maailmasõda (nagu ka enne seda) olid Euroopas erakondadest tugevaimad parempoolsed konservatiivsed ning vasakpoolsed sotsiaal­demokraatlikud (sotsialistlikud) parteid. Liberaalsetel ning äärmuslikel erakondadel ei olnud ühiskonnas enam eriti suurt mõju, kuid sageli sõltus just nende toetusest valitsevate parteide käekäik. USA-s säilis vabariiklaste ja demokraatide kahepartei­süsteem.

Erakondade kõrval muutusid väga tugevaks ka ametiühingud, kes nõudsid valitsustelt ja tööandjatelt töötajate olukorra parandamist. Selles saavutasid nad märkimisväärset edu. Parteide juhid aga nägid ametiühinguliikumises võimalust leida endale lisatoetust. Seepärast üritasid nii parem- kui ka vasakpoolsed erakonnad ametiühingu­liikumist oma mõju alla saada.

Poliitiliste erakondade ja ametiühingute kõrval tegutsesid ka teistsugused ühiskondlikud liikumised. Pidev tuumasõjaoht kutsus 1950. aastail esile sõja­vastaseid väljaastumisi. 1960. aastail kujunes Euroopa riikides ja USA-s noorte protesti­liikumine, mille üheks ilmekamaks näiteks olid hipid. Järgmisel aastakümnel tekkisid nn alternatiivsed liikumised, mis ei olnud ei parem- ega vasakpoolsed. Mõjuvõimsaimaks nende seas muutusid loodus­kaitsjate ehk roheliste organisatsioonid.

Nelkide revolutsioon Portugalis
Sõjajärgsetel aastatel said uue põhiseaduse Itaalia, Prantsusmaa, Jaapan ning Saksamaa Liitvabariik. Portugalis toimus 1974. aastal revolutsioon, mis kukutas 1926. aastast valitsenud diktatuuri ning kehtestas demokraatia. Veretu revolutsiooni sümboliks sai punane nelk, millega sõdurid ja tavakodanikud märgistasid relvi, mütse ja riideid. Demokraatlik kord kehtestati ka 1978. a Franco surma järel Hispaanias ning 1974. a sõjaväelise diktatuuri kukutamise järel Kreekas.
Sõjavastane meeleavaldus Londonis (1963)
Külma sõja ajal pidevalt õhus olnud tuumasõda tõi tänavale inimesed, kes olid sõja vastu. Üks tuntumaid protestiliikumisi olid hipid.
  • Ida-Euroopas.
  • Lääne-Euroopas ja Jaapanis.
  • Nõukogude Liidus.
  • erinevate massiliikumiste.
  • oktoobrirevolutsiooni.
  • ametiühingute liikumise.
  • poliitiliste erakondade.
  • sotsiaalmeedia.

Noorte protesti­liikumine

1960. aastatel tekkis lääneriikides keskklassi noorte hulgas omapärane protesti­liikumine. Selle tuumaks oli vastuseis Vietnami sõjale ja ühiskonnale, mis võib taolisi sõdu ajendada. Euroopa ülikoolides leidis laiemat kõlapinda nn uus­vasakpoolsus ja patsifistlik liikumine. USA läänerannikul sai aga alguse lillelaste ehk hipide liikumine. Hipide hüüdlauseks oli „Make love, not war“. Hipisid seostati pikkade juuste, narkootikumide ja rock-muusikaga. Liikumise kõrgpunktiks sai 1969. aasta suvel toimunud Woodstocki muusikafestival.

400 000 noort inimest elas kolm päeva rahumeelselt koos suures telk­laagris, nautides muusikat, armastust ja alasti ujumist. Hipide ebatavaline välimus ja käitumine tekitas vanemates põlvkondades pahameelt ja hirmu. Narkootikumide tarbimine tõi noored politsei huviorbiiti. Kõik see põhjustas hipide liikumise hääbumise 1970. aastate keskel.

Kuidas olla hipi?
​Aja oma asja, kus iganes sa seda vajalikuks pead ja millal iganes sa seda tahad. Lange välja. Jäta ühiskond, nagu sa oled seda tundnud. Loobu sellest täielikult. Vapusta iga korralikku inimest, kelleni sa küündid. Pane ta liikuma, kui mitte narkootikumide, siis ilu, armastuse, aususe ja nalja poole.
​Time Magazine, 07.07.1967
Vietnami sõja vastane meeleavaldus Washingtonis
Noorte protestiliikumise üks loosungeid oli flower power, mis sümboliseeris passiivset vastupanu ja eitas vägivalda. Pildil ulatab meeleavaldaja sõjaväepolitseile lilleõie.
  • Protest narkootikumide tarbimise vastu
  • Rokkmuusika
  • Vastuseis sõdadele ja traditsioonilisele ühiskonnale
  • Päritolu kõrgklassist
  • Soov rahumeelselt koos eksisteerida

Euroopa integratsioon

Uueks nähtuseks sõjajärgses Euroopas sai majanduslik lõimumine ehk integratsioon, st eri riikide majandus­poliitika ühtlustamine ja majanduslik koostöö. Teerajajad olid siin Prantsusmaa ja Saksamaa, kes soovisid sel moel vältida tulevikus sõja puhkemist Lääne-Euroopas. Kahe riigi eestvedamisel loodi 1951. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühendus, millega liitusid ka Itaalia, Belgia, Luksemburg ning Holland. Ühenduse alusel hakkas kujunema tänapäeva Euroopa Liit – Euroopa riike ühendav majanduslik ja poliitiline organisatsioon.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ning idabloki lagunemist võtsid paljud endisesse sotsialismi­leeri kuulunud maad suuna võimalikult kiirele ühinemisele Euroopa Liiduga. 2004. aastal said Euroliidu liikmeks kaheksa endist idabloki maad, nende hulgas ka Eesti.

Majanduslikust ühendusest poliitiliseks ühenduseks

Kõik algas söest ja terasest. 9. mail 1950 – päeval, mida nüüd tähistatakse Euroopa päevana – tegi Prantsusmaa välisminister Robert Schuman ettepaneku, et tema maa ühendaks oma söe- ja terase­tootmise Lääne-Saksamaa omaga. … Schuman kuulutas, et asi on palju enamas kui lihtsalt ühes äritehingus.

Esiteks pidi vastne Söe- ja Terase­ühendus muutma igasuguse sõja Saksamaa ja Prantsusmaa vahel „mitte üksnes mõeldamatuks, vaid ka materiaalselt võimatuks“. Ja sellest pidi saama esimene samm teel „Euroopa föderatsiooni“ poole, milleni tuli jõuda sammhaaval, „konkreetsete saavutuste kaudu, mis esmalt loovad de facto solidaarsuse“. See tähendab, et majanduslikud meetmed pidid ühtaegu teenima asiseid eesmärke kui ka edendama poliitilist ühtsust.

Söe- ja Teraseühendusest kujunes lõpuks tolliliit, mille piires kaubeldi vabalt kõigi toodetega. Sedamööda, kuidas Euroopas levis demokraatia, levisid ka Euroopat ühendavad majandus­institutsioonid. Kreeka, Hispaania ja Portugal võeti liitu pärast seda, kui langesid nende diktatuurid; Ida-Euroopa pärast kommunismi kokkuvarisemist.

Paul Krugman. Kas Euroopa on päästetav? – Vikerkaar 1–2, 2011.
  • Nii saadi valmistuda uueks sõjaks Nõukogude Liiduga.
  • See oli esimene samm teel Saksamaa ja Prantsusmaa ühinemiseni.
  • Eri riikide majandustegevuse sidumises nähti võimalust vältida uut sõda.
  • Euroopa Naftakompanii
  • Euroopa Söe- ja Teraseühendus
  • Euroopa Kartuliühendus

1.2. 3. 4.

5. 6.7.8.

9.10.

Margaret Thatcher

1970. aastate lõpul tekkis arenenud tööstus­maades nähtus, mida võiks nimetada parempoolseks laineks. USA-s, Jaapanis, Suurbritannias ja teistes lääne­maailma suurriikides tulid võimule konservatiivsed jõud, kes asusid riigi­ettevõtteid erastama ning sotsiaal­kulutusi vähendama. Lääne-Euroopas oli sellise suuna rajajaks tolleaegne Briti valitsusjuht Margaret Thatcher (1925 – 2013), kelle nime järgi hakati taolist majandus­poliitikat nimetama thatcherismiks.

1979. aastal peaministriks saanud Thatcheri valitsus­kava nägi ette ranget rahandus­poliitikat, vaba ettevõtluse igakülgset toetamist, sealhulgas maksuprotsendi võrdsustamist (suurema sisse­tulekutega inimestele tähendas see maksude vähendamist), aga ka ametiühingute õiguste kärpimist. Thatcheri poliitika tagas Suurbritanniale majandusliku tõusu, kuid samas suurenes töö­puudus, eriti maa põhja­piirkondades. Sellest hoolimata saavutasid konservatiivid võidu nii 1983., 1987. kui ka 1992. aasta parlamendi­valimistel. Margaret Thatcher aga pidas Briti pea­ministri ametit 1990. aastani (rohkem kui keegi teine sel sajandil). Thatcherism levis erineval kujul ka teistesse Lääne-Euroopa maadesse.

„Raudne leedi“ Margaret Thatcher
Suurbritannia esimene naispeaminister sai hüüdnime "raudne leedi" oma järeleandmatu poliitika ja juhtimisstiili järgi. Tema võimulolekul vähendati heaoluühiskonnale omaseid sotsiaalkulutusi ja anti riigiettevõtted erakätesse. Thatcherism tõi kaasa majanduskasvu, kuid suurendas samal ajal töötust.
  • Vasakpoolseid
  • Konservatiive
  • Liberaale
  • Riigistas suured ettevõtted
  • Toetas vaba ettevõtlust
  • Vähendas ametiühingute õiguseid
  • Suurendas valitsuse kulutusi
  • Kehtestas ühtlase maksumäära
  • Vähendas tööpuudust
  • Müüs riigiettevõtted eraomandusse
  • Kärpis sotsiaalkulutusi
  • Jaapan
  • Hiina
  • USA
  • Nõukogude Liit
  • Lääne-Euroopa riigid

Mõisted

  • heaoluühiskond – ühiskond, kus on saavutatud enamiku kodanike sotsiaalne ja majanduslik turvalisus, mille eest vastutab peamiselt valitsus
  • majanduslik lõimumine ehk integratsioon – eri riikide majandus­poliitika ühtlustamine ja majanduslik koostöö
  • Euroopa Liit – Euroopa riike ühendav majanduslik ja poliitiline organisatsioon
  • infoühiskond – informatsiooni tähtsustav ja seda kõigis elu­valdkondades maksimaalselt kasutav (hankiv, tootev, talletav, levitav) ühiskond

Küsimused

  1. Milliste abinõudega taastasid lääneriigid oma majanduse pärast teist maailmasõda?
  2. Too näiteid heaoluühiskonna saavutuste ja puuduste kohta.
  3. Iseloomusta arenenud tööstusriikide poliitilist elu pärast teist maailmasõda.
  4. Miks süvenes pärast teist maailmasõda Euroopa integratsioon?