USA väljus teisest maailmasõjast majanduslikult võimsaima riigina. Ameerika Ühendriikides toodeti nüüd üle poole lääne­maailma tööstus­toodangust. Lääne-Euroopa maad ja Jaapan said aga sõjas kõvasti kannatada. Sellest hoolimata suutsid need riigid 1950. aastate alguseks saavutada tootmises sõjaeelse taseme ning asuda oma majandust moderniseerima. Kahe järgmise aasta­kümne vältel arenes lääneriikide majandus jõudsalt. 

Majandus­edu põhjused peitusid nii valitsuste poliitikas kui ka rahvus­vahelistes meetmetes. Lääneriigid ja eelkõige USA rakendasid abinõusid, et rahanduses ei korduks sellist segadust, nagu oli olnud Euroopas pärast esimest maailmasõda. Sõjas kannatanud riikide abistamiseks loodi rahvusvahelisi organisatsioone: Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ning Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (tuntud ka Maailmapanga nime all). Nende liikmesriigid said laene oma majanduse korda­seadmiseks. Tähtis oli ka Marshalli plaani elluviimine, mis tõi Euroopa maadele miljardites dollarites USA abi.

Majanduslik tõus oli kiire ning 1950.–1960. aastail kujunes lääne­riikides heaolu­ühiskond. Seda iseloomustas kõrge elatus­tase ning sotsiaalse turvalisuse kasv. Arenesid riiklik ja ühis­kondlik haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalabi­süsteem. Kehtestati mitme­sugused töötu- ja vaesustoetused ning pensionid ja stipendiumid. Järgnes võrdlemisi pikk majandusliku õitsengu aeg.

Nende aastate majandusedu sümboliks Euroopa maades nagu ka kahe maailmasõja vahelisel ajal USA-s oli auto. 1945. aastal oli Euroopas 5 miljonit eraautot, 1980. aastate alguseks tõusis see arv aga 100 miljonini. Üha rohkem soetati ka teisi tarbeesemeid.

1970. aastate keskpaiku ilmnes aga, et maailmaturg on üle küllastunud pika­ajaliseks kasutamiseks mõeldud tarbekaupadega (autod, külmkapid, televiisorid, köögitehnika jms). Esimene üle­maailmne majandus­kriis pärast teist maailmasõda puhkes 1974. aastal ning see haaras kõik arenenud Euroopa riigid, USA, Jaapani ja teisigi piirkondi. Olukorra muutis keerulisemaks ka 1970. aastail alanud energiakriis. See oli seotud naftat tootvate riikide otsusega tõsta järsult (kuni 10 korda) maaõli hindu. Seni olid odavat naftat kasutanud nii Lääne-Euroopa riigid, Jaapan kui ka USA, viimasel olid endalgi suured naftavarud. Naftahinna tõusuga lõppes odava kütuse aeg ning arenenud tööstusriigid olid sunnitud välja töötama uusi energia­säästlikke tootmisvõtteid. Võeti kasutusele leiutised, mis võimaldasid tootmist automatiseerida, st tehastes ja vabrikutes asendas inimest üha enam masin.

Tähtsa murrangu põhjustasid mini­protsessorid, mille abil asuti välja töötama uudseid, varasemaga võrreldes palju väiksemaid ja võimsamaid arvuteid. Inimkonna ajaloos oli algamas uus ajajärk: kaupade tootmisest olulisemaks muutus teabe tootmine, valdamine ja kasutamine. Arenenud riigid hakkasid liikuma info­ühiskonna suunas.

Pärast sõda taastati enamikus Lääne-Euroopa maades ning Jaapanis demokraatlik riigikord, mida kindlustati põhiseaduse ehk konstitutsiooni vastuvõtmisega. Uuesti alustasid tegevust poliitilised parteid, laienesid kodanike õigused ning üha rohkem inimesi sai võimaluse osaleda poliitilises ja ühiskondlikus elus. Sellega seoses suurenes ka massi­liikumiste, st erakondade, ametiühingute ja teiste organisatsioonide mõju.

Pärast teist maailmasõda (nagu ka enne seda) olid Euroopas erakondadest tugevaimad parempoolsed konservatiivsed ning vasakpoolsed sotsiaal­demokraatlikud (sotsialistlikud) parteid. Liberaalsetel ning äärmuslikel erakondadel ei olnud ühiskonnas enam eriti suurt mõju, kuid sageli sõltus just nende toetusest valitsevate parteide käekäik. USA-s säilis vabariiklaste ja demokraatide kahepartei­süsteem.

Erakondade kõrval muutusid väga tugevaks ka ametiühingud, kes nõudsid valitsustelt ja tööandjatelt töötajate olukorra parandamist. Selles saavutasid nad märkimisväärset edu. Parteide juhid aga nägid ametiühinguliikumises võimalust leida endale lisatoetust. Seepärast üritasid nii parem- kui ka vasakpoolsed erakonnad ametiühingu­liikumist oma mõju alla saada.

Poliitiliste erakondade ja ametiühingute kõrval tegutsesid ka teistsugused ühiskondlikud liikumised. Pidev tuumasõjaoht kutsus 1950. aastail esile sõja­vastaseid väljaastumisi. 1960. aastail kujunes Euroopa riikides ja USA-s noorte protesti­liikumine, mille üheks ilmekamaks näiteks olid hipid. Järgmisel aastakümnel tekkisid nn alternatiivsed liikumised, mis ei olnud ei parem- ega vasakpoolsed. Mõjuvõimsaimaks nende seas muutusid loodus­kaitsjate ehk roheliste organisatsioonid.

Uueks nähtuseks sõjajärgses Euroopas sai majanduslik lõimumine ehk integratsioon, st eri riikide majandus­poliitika ühtlustamine ja majanduslik koostöö. Teerajajad olid siin Prantsusmaa ja Saksamaa, kes soovisid sel moel vältida tulevikus sõja puhkemist Lääne-Euroopas. Kahe riigi eestvedamisel loodi 1951. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühendus, millega liitusid ka Itaalia, Belgia, Luksemburg ning Holland. Ühenduse alusel hakkas kujunema tänapäeva Euroopa Liit – Euroopa riike ühendav majanduslik ja poliitiline organisatsioon.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ning idabloki lagunemist võtsid paljud endisesse sotsialismi­leeri kuulunud maad suuna võimalikult kiirele ühinemisele Euroopa Liiduga. 2004. aastal said Euroliidu liikmeks kaheksa endist idabloki maad, nende hulgas ka Eesti.