Loe ja mõtle
A. Mis vormis on lugu jutustatud (mina-, meie-, temavormis)?
B. Kas jutustaja on loo sündmustest ise osa võtnud?
C. Kas jutustatakse enam-vähem samal ajal, kui lugu toimus, või palju hiljem? Mis seda näitab?
Walter Scott
Waverley ehk sellest on kuuskümmend aastat
1814 (katkendid)Selle teose pealkirja pole valitud tõsise ja põhjaliku kaalumiseta, mida tähtsad asjad ettevaatlikult inimeselt nõuavad. Isegi selle esimene või üldine nimi polnud mingi hariliku otsingu või valiku tulemus [‑‑‑] seepärast olen ma nagu valge kilbiga neitsilik rüütel võtnud oma kangelase WAVERLEY jaoks rikkumata nime, mille kõla ei kanna kaasas eriti midagi head ega kurja peale selle, mida lugeja edaspidi heaks arvab sellega seostada. [‑‑‑]
Määrates niisiis oma loo toimumisajaks kuuskümmend aastat enne praegust 1. novembrit 1805, tahaksin, et mu lugejad mõistaksid, et nad ei leia järgnevatelt lehekülgedelt ei rüütliromaani ega lugu moodsatest kommetest [‑‑‑] Mu ajastuvalikust võib mõistev kriitik veel aimata, et loo sisu on pigem inimeste kui kommete kirjeldus. [‑‑‑]
Sellest on niisiis kuuskümmend aastat, kui Edward Waverley, järgmiste lehekülgede kangelane, lahkus oma perekonnast, et liituda tragunirügemendiga, kuhu ta oli hiljuti koha saanud. Waverley mõisas oli nukker päev, kui noor ohvitser jättis hüvasti söör Everardiga, armastava vana onuga, kelle tiitli ja valduste pärija ta oli.
Tõlkinud Katre TalvisteRob Roy
1817 (katkend)Sa palusid, mu kallis sõber, et ma osa sellest jõudeajast, millega saatus on õnnistanud mu eluõhtut, pühendaksin nende raskuste kirjapanemisele, mis tabasid mind eluhommikul. Mälestus noist seiklustest – nagu Sa heaks arvad neid nimetada – on tõepoolest jätnud mu hinge keeruka segu vahelduvast rõõmust ja valust, kuid sellele liitub veel sügav tänutunne ja austus inimsaatuste juhtija vastu, kes viis mind noorpõlves läbi paljude ohtude ja vaevade, selleks et rahu, millega ta on õnnistanud mu pika elu loojangut, tunduks mälestuste ja kontrastide tõttu seda meeldivam. Ma ei kahtle ka põrmugi Sinu sagedastes väidetes, et neile, kes armastavad kuulata vanamehe jutustusi endistest aegadest, leidub nii mõndagi huvitavat ja kütkestavat juhtumustes, mida ma läbi elasin rahva hulgas, kes on nii veidralt primitiivne oma elukorralduse ja kommete poolest.
Tõlkinud Linda TargoIvanhoe
1820 (katkend)Lustaka Inglismaa selles kenas osas, mida kastab Doni jõgi, oli vanal ajal lai laas, mis kattis suurema jao Sheffieldi ja meeldiva Doncasteri linna vahel asuvaid ilusaid kinke ja orgusid. Selle kaugeleulatuva laane jäänused puutuvad veelgi silma Wentworthi ja Warncliffe Parki rüütlimõisates ja Rotherhami ümbruses. Siin asus muinaslooline Wantley lendmadu, siin löödi nii mõnigi meeleheitlik lahing Rooside sõjas ja siin leidsid vanal ajal varju ka need vaprad röövsalgad, kelle teod on inglise rahvalaulude kaudu nii kuulsaks saanud.
Niisugune on meie peategevuspaik ja meie jutustuse aeg ulatub tagasi Richard I valitsuse lõpupäevadesse, mil tema meeltheitvad alamad, keda vahepeal igasuguste rõhumistega vaevati, pigem soovisid kui lootsid tema kojutulekut kestvast vangipõlvest.
Tõlkinud A. H. TammsaareOleviku mõtestamine mineviku kaudu
Romantismiajastu kirjanduses on tähtsal kohal ajalooline romaan. Žanri kujundas suurel määral šoti kirjanik Walter Scott, kelle mõjul haaras Euroopat üldine ajaloovaimustus ning ajaloolisest romaanist sai menukas žanr paljude maade kirjanduses. Erilise huvi ja poolehoiuga käsitleti keskaega.
Ka eesti ärkamisaegses kirjanduses viljeldi romantilises vaimus ajaloolist proosat, ehkki esialgu mitte romaani, vaid jutustuse vormis. Ajalooliste jutustuste laine sai alguse Eduard Bornhöhe (1862–1923) „Tasujast” (1880), millele Bornhöhe enda loomingus järgnesid „Villu võitlused” (1890) ja „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” (1893).
Romantismiajastul omandas ajalooline aines kirjanduses uue tähenduse. Senisest tugevamalt tunnetati oleviku seoseid minevikuga. Kaasaegseid sündmusi hakati käsitama ajalooliste protsesside tagajärjena, mitte üksikute mõjukate isikute (näiteks riigimeeste või väejuhtide) saavutusena. Ühtlasi tekkis kalduvus pidada kaasaegseid hoiakuid ja ühiskondlikke arenguid (näiteks tärkavat rahvustunnet, võitlust sotsiaalse ebavõrdsuse vastu) varasema ajaloo eesmärgiks – sihiks, mille poole inimkond on alati enam-vähem teadlikult liikunud. Kauge mineviku inimestele omistati romantismiajastu mõtteviis. Nendest jutustades juureldi kaasaja ühiskonna ja kultuuri probleemide üle.
Selline ülesanne jäi ajalooainelisele kirjandusele ka edaspidi. Sageli leidis see rakendust pinevates ühiskondlikes-poliitilistes oludes, kus kaasajast rääkida oli sisuliselt keerukas või ohtlik. Ajalooainelises ilukirjanduses on käsitletud oleviku tabuteemasid mineviku paralleelide kaudu, otsitud kaasaja probleemide juuri või kinnitust kaasaegsetele veendumustele.
Samas on ajaloolises romaanis romantismiajastust saadik olnud tähtis ka ajalooline tõepära. Paljud kirjanikud teevad kujutatava ajastu tundmaõppimiseks põhjalikku uurimistööd: tutvuvad kirjalike ajalooallikate ja pärimusega, külastavad tegevuspaiku jmt. Seosed kaasajaga tekivad teadmiste valikust ja tõlgendamisest, mitte meelevaldsest eiramisest.
Eesti rahvuslik ajalooteadvus on olnud eeskätt kirjanike kujundada. [‑‑‑] Ootamatu mõjuvusega hakkas „Kalevipoeg” vormima eestlaste arusaamist oma minevikust, rahvuseepose paatos liikus tekstist teksti, Lydia Koidula isamaalüürikast Carl Robert Jakobsoni, Jakob Hurda ja Jaan Jungi ajalooainelise kirjasõnani, ning leidis ootamatu ja jõulise edasiarenduse Eduard Bornhöhe ajaloolises jutustuses „Tasuja” (1880). [‑‑‑]
„Tasuja” ilmumine oli pretsedenditu vähemalt kolmes mõttes. Teose teismeline autor tegi esimest korda eestikeelses kirjasõnas juttu Jüriöö ülestõusust, esimesena kasutas ta selleks ajaloolise jutustuse vormi ning esimest korda signeeris ta oma teksti Eduard Bornhöhe nimega [‑‑‑]
Ajaloolase Marek Tamme saatesõnast Eduard Bornhöhe jutustusele „Tasuja” („Bornhöhe „Tasuja” ning Jüriöö-tekst eesti kultuuris” rmt-s Eduard Bornhöhe, „Tasuja”, Eesti Päevaleht, 2008, lk 111–112).D. Arutle ajalooteadvuse mõiste üle. Kuidas tekib inimestel ettekujutus minevikust? Mis rolli mängivad selles tõlgendamine ja kujutlusvõime?
E. Arutle, miks võib ilukirjandus ajalooteadvust tugevalt mõjutada. Millest võib seda mõju märgata eesti kultuuris?
F. Vaata ERR-i arhiivist dokumentaalsaadet Bornhöhe loomingul põhinevast filmist „Viimne reliikvia” (1969, režissöör Grigori Kromanov, stsenarist Arvo Valton).
G. Arutle saate põhjal, kuidas üht ja sama ajaloolist ainest eri ajastutel eri probleemide käsitlemiseks ära kasutatakse. Kuidas muutub ajaloo tähendus vastavalt sellele, mis inimestele olevikus oluline on?
Jutustaja ja vaatepunkt
Jutustava ehk eepilise kirjandusteose sisu jõuab lugejani jutustaja vahendusel. Jutustajaks nimetatakse tinglikku häält, mis teoses kõneleb ja otsustab, mida lugeja teose maailma kohta teada saab. Nagu tegelasedki, on ka jutustajahääl autori looming, kuid mitte autori enda hääl. Mõnes teoses on jutustaja autoriga üsna sarnane, mõnes kõneleb autorist väga erinev jutustajakuju. Näiteks Scotti „Rob Roy” jutustaja esitab romaani sündmused isiklike mälestustena, kuid need toimusid umbes sada aastat enne, kui Scott selle romaani kirjutas.
H. Millises romaanis on Scott kasutanud piiratud vaatepunktiga jutustajat?
- „Waverleys”
- „Rob Roys”
- „Ivanhoes”
I. Kas see jutustaja on ise loos tegelane?
- Jah
- Ei
J. Mis vorme kasutavad Scotti kõiketeadvad jutustajad?
- Minavormi (loo ja oma jutustamisviisi üle arutledes)
- Meievormi (lugejaga lähedust otsides)
- Temavormi (tegelase käekäiku jälgides)
Esimeseks „Tasuja” järeltulijaks võime pidada Eduard Bornhöhe enda järgmist ajaloolist jutustust „Villu võitlused” (1890). Otsapidi Jüriöö sündmustesse puutuv jutustus ei osutunud enam sugugi nii menukaks kui kirjaniku debüütteos. Põhjust on nähtud rahvusliku liikumise mõõnas ja venestuse pealetungis 1890. aastatel. Ent arvesse tuleb võtta ka jutustuse narratoloogilist eripära. „Villu võitluste” lugemisindu kahandas kindlasti kasutatud fokuseerimata jutustusetüüp, kus jutustaja teab alati rohkem kui tegelane. Pidevad pöördumised lugeja poole, ajaloolised kõrvalepõiked peateemast ja repliigid ei luba lugejal vahetult kangelasega samastuda või talle kaasa elada. Üks „Tasuja” suure mõju põhjus oli kahtlemata jutustuses valitsev sisemine fokuseeritus, s.t tegelase ja jutustaja samastamine.
Marek Tamme saatesõnast Eduard Bornhöhe jutustusele „Tasuja” („Bornhöhe „Tasuja” ning Jüriöö-tekst eesti kultuuris” rmt-s Eduard Bornhöhe, „Tasuja”, Eesti Päevaleht, 2008, lk 114)K. Jutustamiskunsti käsitlev ehk narratoloogiline mõistevara on üsna mitmekesine ja keerukas, mistõttu eri allikates võib kohata üldjoontes sarnaste nähtuste kohta erinevaid termineid. Milliseid termineid on Eduard Bornhöhe jutustamisviiside kohta kasutanud Marek Tamm? Mida need tähendavad?
L. Võrdle Marek Tamme arutluse põhjal Scotti ja Bornhöhet. Millise Scotti romaani jutustaja sarnaneb „Villu võitluste” jutustajaga?
M. Too oma lugemuse põhjal näiteid eri liiki jutustajate kohta. Kuidas jutustamisviis sinu arvates kaasaelamist mõjutab?
N. Seleta jutustaja mõiste abil eepilise kirjanduse erinevust lüürilisest ja dramaatilisest kirjandusest.
Vaatepunkt kunstis ja elus
O. Vaata kaadreid Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel” põhjal tehtud filmist „Viimne reliikvia”. Seleta nende näitel vaatepunkti mõistet.
- Millise kaadri puhul toimib kaamera nagu kõiketeadev jutustaja?
- 1
- 2
- 3
- Kelle vaatepunktist on filmitud teised kaadrid?
P. Milliseid tõlgendusvõimalusi film Bornhöhe loole lisab? Miks see problemaatika nõukogude Eestis oluline oli? Miks oli seda turvalisem käsitleda ajaloolise ainese kaudu?
Vend Johannest (Roland Bõkov), kes neis kaadrites Pirita kloostri abtissiga (Elsa Radzina) malet mängib, Bornhöhe jutustuses pole. See tegelane on filmi lisatud. Teda on kujutatud kloostri ideoloogilise juhina, kes püüab sündmusi, sealhulgas peategelastest armastajapaari saatust kloostri huvides manipuleerida. Vend Johannes arutleb sageli nii omaette kui ka abtissiga võimu üle. Bornhöhe jutustus selliseid arutelusid ei sisalda. Kirjanik põhjendab seda, miks abtiss teiste õnnepüüdlusi takistada püüab, ainult isiklike motiividega (kibestumus, armukadedus).
R. Arutle, miks on igasuguste allikate (kunstiteoste, ajalookäsitluste, päevauudiste, sotsiaalmeedia jm) puhul oluline jälgida, kes kõneleb, millised on kõneleja huvid, mida kõneleja teab ja mida mitte?
