Sotsialismileeri kujunemine
Pärast teise maailmasõja lõppu kehtestas Nõukogude Liit Punaarmee kontrolli all olevates Euroopa riikides järkjärgult oma ülemvõimu. Moskva toel ning sõjaväe ja julgeolekuorganite kaasabil aidati kommunistid võimule esmalt Ida-Euroopa riikides Rumeenias, Bulgaarias, Poolas, Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, Albaanias ja Ungaris. Hiljem laiendas Nõukogude Liit oma mõju Ida-Saksamaale (seal loodi Saksa Demokraatlik Vabariik), Hiina Rahvavabariigile, Mongooliale, Põhja-Vietnamile ning Põhja-Koreale. Fidel Castro võimuletulek 1959. aastal Kuubal lõi Moskvale tugipunkti ka Ameerika mandril. Esialgu nimetati Moskva kontrolli all olevaid riike rahvademokraatiamaadeks ning 1950. aastatel võeti kasutusele nimetus sotsialismimaad. Koos Nõukogude Liiduga moodustasid need riigid kokku sotsialismileeri.

Vastuoluline „sõprusühendus“
Kõik sotsialismileeri kuuluvad riigid ei olnud siiski Moskva kuulekad käsutäitjad. Juba 1948. aastal tekkis Moskval konflikt Jugoslaaviaga. Jugoslaavia liidri Jossif Broz Tito isepäine käitumine, Marshalli plaani abi vastuvõtmine ja Moskvaga kooskõlastamata välispoliitika teravdasid Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia suhteid äärmuseni. Stalin ei tunnustanud Jugoslaaviat enam sotsialistliku riigina. Alles Stalini surma järel normaliseerusid Moskva ja Belgradi suhted. Nõukogude Liit leppis Jugoslaavia sõltumatuse ning eripärase arenguga sotsialismileeris.
Ka teistes idabloki riikides ei lepitud päriselt Moskva pakutud ühiskonnamudeliga, kuid NSV Liit lämmatas kõik vastupanukatsed: Saksa Demokraatlikus Vabariigis (1953), Poolas (1956, 1980–1981), Ungaris (1956) ja Tšehhoslovakkias (1968). Ungari ja Tšehhoslovakkia puhul tähendas see otsest sõjalist sekkumist (vt järgmist peatükki).
Terav vastasseis kujunes 1960. aastatel välja sotsialismileeri suurimate riikide, Nõukogude Liidu ja Hiina vahel. 1969. aastal kasvas vastasseis üle isegi relvastatud piirikonfliktiks. Nii eristusid sotsialismileeri raames riigid (peale Hiina ja Jugoslaavia ka Albaania ja Põhja-Korea), mis jäid osaliselt Moskva mõjualast välja. Neid riike aga, kes jäid Nõukogude Liidule kuulekaks, hakkas Moskva 1960. aastatel nimetama sotsialistlikuks sõprusühenduseks. Sinna kuulus kokku 10 riiki: Nõukogude Liit, Vietnam, Poola, Rumeenia, Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Kuuba ja Mongoolia.

LISA. Varssavi pakt
1955. aastal moodustasid Ida-Euroopa sotsialistlikud riigid vastukaaluks lääneriikide sõjalisele organisatsioonile – Põhja-Atlandi Organisatsioonile (NATO) – oma sõjalise ja poliitilise liidu – Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO) ehk Varssavi pakti. Organisatsiooni sõjajõud allutati ühisele ülemjuhatusele ning poliitilist tegevust koordineeris liikmesriikide kõrgematest partei- ja riigitegelastest moodustatud konsultatiivkomitee. Asutamislepingus rõhutati kõikide liikmesmaade ühistegevust ja võrdsust, kuid tegelikkuses juhiti sõjalist ja poliitilist koostööd Moskvast. Ka enamik juhtivaid ametikohti anti Nõukogude ohvitseridele. Varssavi paktiga seadustati Nõukogude vägede viibimine Ida-Euroopa riikides. Nõukogude Liit kasutas Varssavi pakti liikmesriikide sõjajõude Moskva-vastaste väljaastumiste mahasurumiseks 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias.

Sotsialistlik orientatsioon
Nõukogude Liit oli huvitatud oma mõju laiendamisest ka väljaspool sõprusühendust. 1960.–1970. aastatel tugevneski Moskva kohalolek mitmes Aafrika ja Aasia arenguriigis, kus aidati võimule Moskva-meelsed poliitilised jõud. Moskva otsese või kaudse kontrolli alla sattusid Lõuna-Jeemen, Kongo, Somaalia, Benin, Etioopia, Mosambiik, Angola, Afganistan ja veel mitu teist vaesemat arengumaad. Need riigid ei kuulunud sotsialistlikku sõprusühendusse. Tegemist oli nn sotsialistliku orientatsiooniga riikidega, keda Nõukogude Liit toetas rahaliselt ja majanduslikult. Sageli saadeti nendesse riikidesse ka sõjatehnikat ja sõjaväelisi nõuandjaid.
Riik |
Konflikti periood |
Põhja-Korea |
1950–1953 |
Laos |
1960–1963, 1964–1968, 1969–1970 |
Egiptus |
1962–1974 |
Alžiir |
1962–1964 |
Jeemen |
1962–1963 |
Vietnam |
1965–1974 |
Süüria |
1967, 1973 |
Kambodža |
1970 |
Bangladeš |
1972–1973 |
Angola |
1975–1979 |
Mosambiik |
1967–1969, 1975–1979 |
Etioopia |
1977–1979 |
Afganistan |
1978–1991 |
Nicaragua |
1980–1990 |

Kuidas neid riike nimetati?
Poliitiline süsteem
Sotsialistlikud riigid erinesid üksteisest nii oma varasema poliitilise ja majandusliku arengutaseme kui ka kultuuritausta poolest. Nõukogude võimu all aga ühtlustati nende riikide poliitiline elu. Nõukogude mudelit hakati jõuliselt juurutama 1947.–1948. aastal. Sotsialistlike riikide poliitiline elu allutati ühe erakonna, s.o kommunistliku partei kontrollile. Mitmes riigis (Saksa DV, Poola) eksisteerisid küll ka teised erakonnad, kuid riigi juhtimises polnud neil mingit tähtsust. Kommunistlikus parteis (eri riikides nimetati seda erinevalt) oli äärmiselt tähtis roll partei liidril, keda nimetati kas pea- või esimeseks sekretäriks. Nii valitses kõiki sotsialistlikke riike tegelikult üks inimene. Partei juhti ei valitud demokraatlike põhimõtete alusel, vaid nimetati ametisse kitsa parteiladviku heakskiidul. Ida-Euroopa riikide parteijuhid pidid olema vastuvõetavad ka Moskvale. Enamasti jäid nad ametisse kuni surmani. Erandjuhtudel tagandati partei juht võimult kas parteisisese võimuvõitluse tõttu või Moskva nõudel.
Kommunistlik partei kontrollis kogu ühiskonna poliitilist ja vaimuelu, tuginedes eelkõige parteilisele ametnikkonnale – nomenklatuurile. Parteisse vastuvõtmine toimus range kontrolli all. Partei oluliseks toeks kõikides riikides olid julgeolekuorganid. Ühiskonda aitas vaos hoida ka range tsensuur ja ulatuslik punapropaganda. Vormiliselt kaasati rahvas poliitilisse ellu valimiste kaudu, kuid hääletada sai vaid ühe partei heakskiidetud kandidaadi poolt. Selline sotsialistlik demokraatia oli üksnes väline vorm, mis pidi varjama valitseva partei ülemvõimu.

1980. aastatel ehitatud Rumeenia kommunistliku valitsuse peakorter on maailmas suuruselt teine valitsushoone Pentagoni järel.
LISA. Sotsialistlike riikide võimusüsteem
Nõukogulik võimusüsteem
Nõukogulik arusaam võimust eeldab, et parteist väljaspool ei ole lubatud mitte mingid organisatoorsed keskused, ja näeb ette, et partei juhtkond on teoreetiliselt ainuke tõe varasalv. Kui tõde oleks võimalik leida ka mujalt, oleks põhjendatud ka selle väljendumine organiseeritud tegevuses. Kuid just seda ei saa ega taha Kreml lubada.
Seega on kommunistliku partei ladvikul alati õigus. Nii on see olnud alates 1929. aastast, mil Stalin muutis oma isikukultuse ametlikuks, teatades, et poliitbüroo otsused võetakse vastu ühehäälselt.
[---] Niipea kui mingis päevapoliitilises küsimuses on mingi parteiliin paika pandud, kulgeb kogu nõukogude valitsusaparaat, sealhulgas diplomaatilised struktuurid, pidurdamatult ettenähtud rada mööda, täpselt nagu üleskeeratav mänguauto, mis liigub katkematult etteantud suunas ja peatub alles siis, kui puutub kokku mingi ületamatu takistusega. Selle masinavärgi osadeks olevad inimesed ei aktsepteeri mitte ühtegi väidet ega põhjendust, mis on pärit välisallikatest. Neid on õpetatud umbusaldama ja eirama välismaailma libekeelset keelitamist. Nagu valge koer fonograafi ees, kuulevad ka nemad ainult oma „peremehe häält“.
George F. Kennan. Nõukoguliku käitumise lähtekohad. Foreign Affairs, juuli 1947.
Partei nimetus |
Liikmeid elanikkonnast % |
Liider |
Albaania Töölispartei |
3,9 |
Enver Hoxha |
Bulgaaria Kommunistlik Partei |
9,3 |
Todor Živkov |
Hiina Kommunistlik Partei |
4,1 |
Hu Yaobang |
Kuuba Kommunistlik Partei |
4,5 |
Fidel Castro |
Tšehhoslovakkia Kommunistlik Partei |
10,0 |
Gustáv Husák |
Saksa Sotsialistlik Ühtluspartei |
11,9 |
Erich Honecker |
Ungari Sotsialistlik Töölispartei |
7,5 |
János Kádár |
Poola Ühinenud Töölispartei |
8,6 |
Wojciech Jaruzelski |
Rumeenia Kommunistlik Partei |
13,3 |
Nicolae Ceauşescu |
Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei |
6,6 |
Leonid Brežnev |
Jugoslaavia Kommunistide Liit |
8,1 |
Stane Dolanc |
Mongoolia Revolutsiooniline Rahvapartei |
4,7 |
Yumjagin Tsedenbal |
Sotsialistlik majandusmudel
Peale poliitilise elu ühtlustati Nõukogude Liidu eeskujul ka sotsialistlike riikide majandus. Enamikus riikides oli valdav osa majandusest riigistatud ja põllumajandus kollektiviseeritud. Mõnes riigis oli siiski ka eraomand mingil määral lubatud.
Sotsialistlik majanduselu tugines rangele plaanimajandusele. Tootmine toimus erinevates ametkondades korduvalt kooskõlastatud ja partei kinnitatud plaanide alusel. Pearõhk pandi rasketööstuse (sh sõjatööstuse) arendamisele. Tarbekaupade tootmine ehk elanikkonna igapäevaelu vajaduste rahuldamine oli teisejärguline. Plaanid olid täitmiseks ja ületamiseks. Plaanimajandus välistas lääne ühiskonnale omase turumajanduse ning kaotas sotsialistlikus ühiskonnas peaaegu täielikult eraalgatuse majanduses.

Majanduslik ummikseis
Välja arvatud toiduained, ei tootnud kommunistlike riikide majandus asju, mida tarbijad vajasid. Ainus võimalus sellest takistusest mööda pääseda oli vedada tarbekaupu sisse välismaalt, aga nende eest tuli maksta kindlas valuutas. Viimast oli võimalik hankida ainult ekspordiga, aga kui Nõukogude nafta välja arvata, õnnestus sotsialismimaade tooteid maailmaturul müüa üksnes suure allahindluse korral ja sageli isegi mitte siis. Tegelikkuses oli Idas ainus võimalus kaupluseriiuleid täita Läänest raha laenates. [---]
Tervikuna võttes kasvas Ida-Euroopa valuutavõlg, mis 1971. a oli 6,1 miljardit dollarit, 1980. aastaks 66,1 miljardile. Aastaks 1988 oli see 95,6 miljardit. [---] Varem või hiljem oli paratamatult vaja võtta ette valulised ja sotsiaalselt rängad majanduslikud ümberkorraldused. [---] Kommunistid aga olid mõistnud veel midagi, mis Lääne pankuritel jäi kahe silma vahele. Majandusreform nõukogude leeris polnud lihtsalt edasi lükatud. See ei tulnud kõne allagi. [---] Isegi kõige kohalikumate ja tühise mõjuga majandusreformidele oleks otsekohe järgnenud poliitilised tagajärjed.
Polnud sugugi juhus, et kõikide Ida-Euroopa satelliitriikide eesotsas olid vananevad, konservatiivsed ja omakasupüüdlikud olupoliitikud. [---] Neil polnud põhjust hakata vaipa iseenesel alt ära tõmbama. Ja neil kõigil oli soov surra oma voodis.
Tony Judt. Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast. Tallinn, 2007.LISA. Majanduslik koostöö
Nõukogude Liidu eestvedamisel moodustasid sotsialistlikud riigid mitmesuguseid rahvusvahelisi organisatsioone. Majandusalases koostöös oli oluline Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN), mis tekkis vastukaaluks Lääne majandusabile, mida Ameerika Ühendriigid pakkusid sõjajärgsetel aastatel Euroopale Marshalli plaani raames. Ida-Euroopa riigid loobusid Moskva survel sellest majandusabist ning moodustasid 1949. aasta jaanuaris VMN-i. See organisatsioon pidi aitama Moskva-meelsetel riikidel majandusraskustest üle saada ja olema aluseks ulatuslikule majandusalasele koostööle tulevikus. Esialgu Ida-Euroopa keskne organisatsioon laienes hiljem Mongoolia, Kuuba ja Vietnami liitumisega. VMN sidus oma liikmesriigid väga tihedalt Nõukogude Liidu majandusega. See omakorda nõrgendas nende riikide majanduslikku iseseisvust ja tugevdas veelgi Moskva ülemvõimu. Moskva sooviks oli, et VMN-i liikmesriikide territooriumil kujuneb tulevikus välja ühtne majandusruum. Sotsialismileeri majanduslik ühtesulamine siiski ei täitunud: sotsialistlik majandusmudel osutus kapitalistlikuga konkureerides elujõuetuks ning varises 1980. aastate lõpul kokku.

Küsimused
- Kuidas kujunes sotsialismileer?
- Mis põhjustas NSV Liidu ja Jugoslaavia erimeelsused?
- Miks tekkisid sotsialismileeris konfliktid?
- Mida tähendab sotsialistlik orientatsioon?
- Milline roll oli sotsialistlikes riikides kommunistlikul parteil?
- Miks ei olnud sotsialistlikes riikides võimalik arendada turumajandust?
- Miks oli Moskva huvitatud Vastastikuse Majandusabi Nõukogust (VMN) ja Varssavi Lepingu Organisatsioonist (VLO)?