Linnad ja maa-asulad

Maa-asula on asula, kus inimesed elavad hajutatult ja tegelevad peamiselt põllunduse, metsanduse, kalanduse, mesinduse, talu­turismi ja teiste maaliste tegevustega. Maa-asulad on küla ja talu.

Ajalooliselt on Eestis välja kujunenud mitmed erinevad küla­tüübid. Lääne-Eestis ja saartel on valdavad olnud sumbkülad – talu­õued paiknevad enamasti kobaras koos. Kesk-Eesti voortel ja seljakutel kohtame ahel­külasid – taluõued paiknevad hõredalt ühel pool külateed, ja rida­külasid – taluõued paiknevad tihedalt koos, ühe talu õue kõrvalt algab kohe teise talu õu. Hajakülad on eriti ise­loomu­likud Lõuna-Eestile – siin paiknevad talud maastikul eraldi, nende vahel asuvad põllud, metsa­tukad. Tänav­külad on ise­loomu­likud peamiselt Peipsi rannikule – taluõued paiknevad järjestikku mõlemal pool küla­tänavat. Haguküla on külatüüp, kus küla peateelt suundub väike harutee iga talu juurde.

Traditsiooniline külade üldpilt on säilinud just eraldatud maa­kohtades, põllu­majanduse sund­kollektivi­seeri­mi­sele nõukogude perioodil järgnes suuremate majandi­keskuste ehitamine (sageli endiste mõisa­hoonete juures). Uute keskuste üldpilt lähtus ühis­omandis olevatest tootmis­hoonetest ja tööjõu majutamise võima­lusest. Pärast suur­majandite lagunemist on need nn kolhoosi­keskused aga kaotanud oma esialgse mõtte.

Talu all on mõistetud tavaliselt ühele perele kuuluvat väiksemat maa­maja­pidamist, mille tootmisest saadavatest sisse­tulekutest elatub seal elav ja töötav pere.

Linnalised asulad on alevik, alev ja linn. Nende elanikud on hõivatud peamiselt tootmises, ehituses, tööstuses ja teeninduses.

Alevik on asula, mis suuruselt jääb küla ja alevi vahepeale. Need on kohalikud majandus-, kultuuri- ja haldus­keskused. Alevikuks loetakse 300–1000 elanikuga asulaid.

Alev on linnast väiksema tihedusega asula, kus on vähemalt 1000 elanikku. Eestis on praegu 12 alevit, neist suurim on Kohila (3200 el).

Linn on kompaktse hoonestusega asula, kuhu on koondu­nud mitme­külgne majandus­tegevus. Linnad on tiheda tänava­võrguga ja tihedalt hoonestatud. Linnade määratle­mine on eri riikides erinev. Eestis jagunevad linnad oma­valitsus­likeks ja valla­sisesteks linnadeks. 2022. aasta seisuga oli Eestis 47 linna, neist 15 on eraldi haldusüksused (linnavolikogu ja -valitsus jne), mis kannavad ka linna nime. Lisaks neile paikneb valdade koosseisus veel 32 väiksemat linnalist asulat, kunagist iseseisvat linna, mida nüüd juhitakse vallavolikogude poolt.

Eesti suurim linn on pealinn Tallinn, väiksemad (vallasisesed) linnad on Kallaste ja Mõisaküla, kus mõlemas oli 2020. aastal elanikke alla 800. Suuremaid linnasid jaotatakse linnaosadeks (nt Pirita Tallinnas) ja asumiteks (nt Mähe Pirita linnaosas).

Suurlinnas elab vähemalt 100 000 inimest, kuid ka siin on erine­vaid kriteeriume, millest mõnede järgi loetakse suur­linnaks linna elanike arvuga vähemalt üks miljon.

Linnastumisega kaasneb linna­maastiku laienemine loodus­maastiku arvel, tekib ees- ja tütar­linnu, nende kasvades moodustub linnastu. Linnastule on ise­loomu­likud õppe-, maja­pidamis-, kultuuri­lised jm pendel­ränded. Tallinna linnastu koosneb Tallinna linnast ja naaber­oma­valitsustest (Saue, Maardu, Jüri, Kiili jt), kust vähemalt 15% töötajatest käib pealinna tööle. Piirideks peetakse Paldiskit, Raplat ja Loksa linna.

Eri liigiks on hiidlinnastu (aglomeratsioon), mis koosneb suur­linnast ja sellega tihedalt kokku kasvanud väikse­matest linnadest (näiteks Ruhri linnastu Saksa­maal, kus elab u 5 miljonit inimest).