Ameerika Ühendriigid

  • Millised olid Ühendriikide juhtivad erakonnad ja mille poolest need erinesid?
  • Millal loobus USA neutraliteedipoliitikast?

Üliriigiks muutumine

Pärast teist maailmasõda õnnestus USA-l üsna kiiresti oma majandus rahuaja vajadustele ümber häälestada. Ameerika toiduaineid ja tööstuskaupu veeti paljudesse maadesse, sest sõjast laastatud riigid ei suutnud neid ise piisavas koguses toota. Ameerika majanduse kriisideta areng nii 1950. kui ka 1960. aastail tagas paljuski ka Lääne-Euroopa majandusliku õitsengu. Tänu USA majanduslikule tugevusele sai dollarist tunnustatud rahvusvaheline valuuta. Ameerika Ühendriikide positsioon maailmas muutus niivõrd tugevaks, et USA-d hakati nimetama üliriigiks.

USA ainsaks võrdväärseks vastaseks oli tollal NSV Liit, mis kujunes maailma teiseks üliriigiks. Nõukogude inimeste elatus­tase oli küll ameeriklaste omast palju madalam, kuid NSV Liidu tööstus suutis toota piisavalt relvastust, et ähvardada USA julge­olekut. Ameeriklased pidid samuti tegema suuri kulutusi relvastuse täiustamiseks. Elujärje paranemine Stalini-järgses NSV Liidus sundis ka USA-d rohkem tähelepanu pöörama sotsiaal­valdkonnale: 1960.–1970. aastail võeti vastu hulk seadusi sotsiaalse turvalisuse tagamiseks. Kuid nende elluviimine ei läinud libedalt, sest USA võimalused olid piiratud. 1970. aastatel alanud majanduskriis oli ameeriklastele suureks tagasilöögiks, millest saadi üle alles 1980. aastatel.

President Harry Truman
Pärast kauaaegse presidendi Franklin Delano Roosevelti surma 1945. aasta aprillis sai USA riigipeaks Harry Truman demokraatlikust parteist. Truman kuulutas, et USA peab muutuma demokraatliku läänemaailma liidriks ning seisma vastu kommunismi levikule maailmas. See tähendas USA lõplikku loobumist neutraliteedi- ja isolatsiooni­poliitikast. USA oli nüüd majanduslikus, poliitilises ja sõjalises mõttes üliriik, kellest sõltus kogu lääne­maailma käekäik.
USA hääletusmasin ÜROs (B. Jefimovi karikatuur, 1947) Nõukogude karikatuuris kujutatakse USAd kui läänemaailma üliriiki, kellel on suur võim teiste riikide üle, nt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hääletustel.​
Kommunistide rünnakut kujutav koomiks (1947)
Külma sõja puhkemisega levis USAs hirm kommunismi vastu. Väideti, et kommunistid on sulandunud ameerika ühiskonda ja valitsusse ning seda peeti ohuks demokraatlikule riigikorrale.

Kommunismioht

Parim kaitse kommunismiohu vastu on meie ameerikalik eluviis. [---] Meil on kõige tugevam demokraatia. Meil on rohkem vabadusi ja kõrgem elu­standard kui ühelgi teisel maailma rahval. Kuid meie valitsus … on saanud Ameerika punaste fašistide rünnaku peamiseks siht­märgiks. See lahutab neid maailma­revolutsioonist… [---]

Kommunistide organisatsioonil on kaks tasandit. Ühed tegutsevad avalikult. Nad kasutavad kõlavaid ja valelikke väljendeid. Kommunistlikud petised ülistavad demokraatiat, mõeldes aga selle all kommunismi, mitte ameerikalikku demokraatiat. Nad varjavad oma tegelikke plaane, rääkides pigem progressist, tööst, sotsiaalsest turvalisusest ja haridusest. Kommunistide teine tasand tegutseb „põranda all“ ja koosneb distsiplineeritud vande­nõulaste salkadest. Nende ohtlikkus on ilmselge. [---]

Kodanikud peaksid olema valvel ja jälgima, mis nende ümber toimub. [---] Keda nad valivad avalikesse ametitesse? Kas avalikus teenistuses on ebalojaalseid isikuid? Üks ebalojaalne töötaja võib teha parandamatut kahju, pühendades teisi marksistlikku õpetusse. [---] Vanemad peaksid tundma suuremat huvi kooliasjade vastu ja teadma, millised organisatsioonid nende lapsi köidavad.

FBI direktor J. Edgar Hoover. How to Fight Communism. – Newsweek magazine, 9.06.1947
  • Võimas majandus
  • Lääne-Euroopa tööstuskaupade importimine
  • NSV Liidult ostetud relvastus
  • täiendada oma relvastust.
  • langetada elustandard Nõukogude Liidu tasemele.
  • vastanduda kommunismile.
  • tõsta elanike sotsiaalset turvalisust.
  • olla kommunismi levitajaks läänepoolkeral.
  • USA otsustas teha kõik endast oleneva, et demokraatia maailmas ei leviks.
  • Kõigil NSV Liidu kodanikel keelati USAsse reisida.
  • Ameerika Ühendriigid lõpetasid neutraalsuspoliitika ja alustasid vastuseisu kommunismi levikule maailmas.

Sisepoliitiline olukord

Erinevalt paljudest Euroopa riikidest ei toonud teine maailma­sõda USA riigi­korraldusse muutusi. Riigipeaks oli endiselt president, seadusandlik võim kuulus Kongressile ehk parlamendile ning jätkus ka vabariikliku ja demokraatliku partei võimuvõitlus.

Hirmust kommunismi ees kerkis sõjajärgsetel aastatel USA-s esile vasakpoolsete vastu suunatud poliitika, mis piiras ka demokraatlikke vabadusi. Selle ilmekamaks väljenduseks oli senaator J. R. McCarthy algatatud kommunistide- ja juutide­vastane kampaania, mida hakati nimetama makartismiks. Tagakiusamise all kannatasid mitte ainult vasak­äärmuslased, vaid ka paljud vabamõtlejatest ühiskonna­tegelased. Mõne aja pärast saadi USA-s siiski aru, et selline poliitika ohustab riiki, ning 1954. aastal mõistis USA Senat McCarthy tegevuse hukka.

Üheks vanimaks probleemiks USA-s oli musta­nahaliste olu­kord. Kuigi orjus kaotati juba 19. sajandil kodusõja ajal, jätkus nende diskrimineerimine ehk õiguste ahistamine ka pärast teist maailmasõda, eriti lõuna­osariikides. Seal valitud senaatorid ei lubanud võtta vastu seadusi, mis tagaksid musta­nahalistele valgetega võrdseid õigusi. Sageli piirasid osariigid nende valimis­õigusi, mustanahaliste lapsed ei saanud õppida valgete lastega samas koolis ning ka töökoha hankimisel tuli neil kogeda mitmeid kitsendusi. Murrang musta­nahaliste olukorras toimus 1960. aastail, mil USA-s hakkasid jõustuma rassilist võrdsust tagavad seadused. Sellele vaatamata ei suudetud rassiprobleeme USA-s täielikult ületada.

Esimene mustanahaline õpilane läheb 4. septembril 1957. a Little Rockis seni vaid valgetele mõeldud kõrgemasse kooli. Teda saadab vihane rahvahulk karjudes „Neeger, mine koju!“, „Mine tagasi Aafrikasse!“
Martin Luther King
​Üks mustanahaliste liikumise väljapaistvamaid juhte oli pastor Martin Luther King. Ta uskus, et mustanahalised võiksid kaitsta oma õigusi ning muuta ühiskonda ja selle seadusi vägivalda kasutamata. Tänu tema oskusele inimesi innustada ja juhtida kogus inimõigluslaste liikumine USA-s palju poolehoidjaid ja saavutas edu. Samas tekitas M. L. Kingi tegevus viha USA rassistides. 1968. aasta aprillis mõrvati Martin Luther King Memphise linnas Tennessee osariigis.
  • Protestante
  • Juute
  • Vabamõtlejaid
  • Konservatiive
  • Kommuniste
  • Töökoha saamine oli mustanahalistele keerulisemaks tehtud.
  • Mustanahalised lapsed pandi valgetega ühte kooli.
  • Mõnedes osariikides taastati ametlikult orjus.
  • Tihti ei saanud mustanahalised kasutada oma valimisõigust.
  • Mustanahalistele olid eraldi koolid, kus nad valgete lastega kokku ei puutunud.
  • President Harry Truman
  • President Abraham Lincoln
  • President George Washington
  • Mustanahaliste diskrimineerimine jätkus.
  • Orjandus oli endiselt seaduslik.
  • Levis riiklikult kehtestatud rassieralduspoliitika, millega nn mustad ja valged inimesed olid mitmetes olmelistes ja elulistes küsimustes eraldatud (nt bussid, koolid).
  • Mustanahalised polnud ikka veel vabastatud sõjaväekohustusest.
Lõik Martin Luther Kingi kõnest Washingtonis Lincolni memoriaali trepil 28. augustil 1963

Välispoliitika

USA välispoliitika nurgakiviks pärast teist maailmasõda kuulutati Lääne demokraatia tugevdamine ning vastuseis NSV Liidu katsetele levitada maailmas kommunismi. USA abistas nende riikide valitsusi, keda ähvardas kommunistliku riigipöörde oht. Kuid pahatihti olid sealsed valitsejad inimõigusi rikkuvad diktaatorid. USA toetas ka kommunismi­vastast liikumist NSV Liidus ja teistes kommunismimaades.

Kommunismi leviku pidurdamiseks osalesid USA väed 1950. aastate algul Korea sõjas. 1960.–1970. aastate üheks valusamaks probleemiks muutusid USA jaoks sündmused Kagu-Aasias Indo-Hiina poolsaarel ehk nn Vietnami sõda. USA otsustas toetada Lõuna-Vietnami valitsust võitluses Põhja-Vietnami toel tegutsenud kommunistliku liikumise vastu. 1960. aastate algul saatsid ameeriklased Lõuna-Vietnamisse sõja­nõunikke ning aastakümne keskpaiku alustasid USA lennukid Põhja-Vietnami pommitamist. Et purustada sisside varustusteid, pommitati ka naaberriikide Laose ja Kambodža alasid. Varsti saabusid Lõuna-Vietnamisse Ameerika väeüksused. Põhja-Vietnamit abistas aga NSV Liit, tarnides relvi ning õpetades vietnamlasi neid käsitsema. Nõukogude sõjaväelased osalesid ka otseselt sõjategevuses.

Sõda muutus üha julmemaks. Kommunistide terrorile vastas USA armee karistus­rünnakutega. Pärast sõja­koleduste näitamist televisioonis hakkasid ameeriklased selle sõja vastu protestima. Avalikkuse survel oli USA valitsus sunnitud alustama vietnamlastega läbirääkimisi. 1973. aastal kirjutati alla sõja lõpetamise kokkuleppele. 

Külma sõja kriisikolded
USA osales lisaks teistele kriisidele 1950. aastate algul Korea sõjas ja 1960.​–1970. aastatel Vietnami sõjas.
Ameeriklased vaatamas uudiseid Vietnami sõjast (1968) Televiisor levis läänemaailma kodudes 1960. aastatel aina laiemalt. Vietnam oli esimene sõda, mille sündmustega sai televisiooni kaudu pidevalt kursis olla. See tõi sõja inimeste igapäevaelule palju lähemale ja tekitas suurt vastuseisu USA sekkumisele Vietnamis.
Loosung "Käige Vietnamist välja" meeleavaldusel Washingtonis
Vietnami sõjaga kaasnes hulgaliselt proteste, kuna Ameerika ühiskond oli pettunud ja sõda riivas USA kodanike eneseuhkust. Masendavalt mõjusid ameeriklastele ka riiki vaevanud majandusraskused.
  • Vietnami sõda toetas suur osa ameeriklastest.
  • Ühiskonna survel otsustas USA valitsus Vietnamist lahkuda.
  • USA üks eesmärkidest külma sõja jooksul oli takistada kommunismi levikut.
  • Televisioonil ei olnud erilist rolli Vietnami sõja uudiste edastamises.

Korea sõda 1950–1953

Korea oli endine Jaapani koloonia, mis jagunes pärast liitlaste okupatsiooni­vägede taandumist kommunistlikuks põhjariigiks ja läänemeelseks lõunariigiks. 1950. aastal vallutas Põhja-Korea lõunaosa. President Truman otsustas seepeale asuda USA vägedega Lõuna-Korea kaitsele ja sai selleks ka ÜRO julgeoleku­nõukogult loa.

Korea sõda oli isegi 20. saj kriteeriumide järgi suur sõda, mis mõjutas kogu Ameerika ühiskonda. Sõjast käis läbi ligi 1,8 mln USA sõdurit, kellest üle 130 000 sai surma või haavata. Korealaste ja hiinlaste kaotused olid veelgi suuremad. Õhusõjale panustanud USA heitis Koreas alla tohutul hulgal pomme. USA kaitse­eelarve suurenes 13,1 biljonilt dollarilt 1950. aastal 50,4 biljonile dollarile 1953. aastal. See sundis Trumani valitsust muid riiklikke kulutusi kärpima. Sõja lõpuks olid ameeriklased sellest lõputust konfliktist täiesti kurnatud.

Korea sõda kaardil
1953. aastal määratud piir kahe Korea vahel kehtib tänaseni, mille tõttu eksisteerivad jätkuvalt eraldi Põhja- ja Lõuna-Korea riigid.
Tänavalahingud Soulis (1950)
USA võitles Korea sõjas Lõuna-Korea poolel, andes oma panuse kommunismi leviku takistamiseks.
Sajad tuhanded korealased põgenesid Põhja-Korea vägede eest lõuna poole (1950)
Korea sõjas läksid vastamisi kommunistlik põhjaosa ja läänemeelne lõunaosa. See põhjustas palju kannatusi kohalikele elanikele. Sõja ajal põgenes Põhja-Koreast lõunasse üle 1,5 mln inimese.
  • rajada sinna uus osariik.
  • kulutada kaitse-eelarve ülejääki.
  • pidurdada kommunismi levikut maailmas.
  • Korea sõda lõppes kahe Korea ühinemisega kommunistlikuks riigiks.
  • Korea sõja järgselt eksisteerivad tänaseni eraldi Põhja-Korea ja Lõuna-Korea riik.
  • Tänu USA abile saadi Koreas võitu kommunistide üle.

Vietnami sõda

1954. aastal jagunes Vietnam nagu varem Korea kaheks diktaatorlikuks riigiks. Need olid NSV Liidu ja Hiina toetusel moodustatud Põhja-Vietnam ning USA ja Prantsusmaa mõju all olev Lõuna-Vietnam. Kahe riigi vahel tekkisid teravad vastuolud. 1950. aastate lõpul hakkasid Lõuna-Vietnami valitsuse vastu võitlema džunglites pesitsevad sissisalgad (vietkongid ehk Vietnami kommunistid), keda toetas Põhja-Vietnami juhtkond. Valitsus­vastased rühmitused ühendati Lõuna-Vietnami Rahvuslikuks Vabastus­rindeks, mille mõju levis üsna kiiresti riigi maa­piirkondadesse. 

USA suhtumist sündmustesse väljendas president D. Eisenhoweri „doomino­teooria“, mille järgi kas või ühe Indo-Hiina ala kaotamine toob kaasa ka teistest selle regiooni aladest ilma­jäämise, nagu üks kukkuv doomino­kivike haarab kaasa kõik ülejäänud. Pärast USA vägede lahkumist Vietnamist algaski kommunistlike jõudude pealetung ning kahe aasta pärast Lõuna-Vietnami valitsus kukutati. Vietnamist sai ühtne kommunistlik riik. Kommunistide diktatuur kehtestati ka Kambodžas ning Laoses.

Vietnami sõda kaardil
Pärast USA vägede lahkumist vallutasid kommunistlikud väed kogu Vietnami ja riigis kehtestati kommunistlik diktatuur.​
USA napalmirünnak Vietnamis (1972)
Napalm on isesüttiv segu, mida pole võimalik veega kustutada. USA kasutas Vietnami sõjas napalmi lennukilt heidetavates süütepommides.

USA peab sekkuma

Kommunistliku Venemaa ja tema kommunistlikust Hiinast liitlase poliitilise süsteemi pealesurumine Kagu-Aasias mis tahes vahenditega kujutab endast suurt ohtu kogu vabale maailmale. Ühendriigid leiavad, et sellise võimalusega ei tohi osavõtmatult nõustuda, vaid sellele peab ühise tegevusega vastu astuma. See võib tähendada tõsist riski, kuid igal juhul vähemat riski võrreldes sellega, millega me seisame silmitsi mõne aasta pärast, kui me ei julge täna otsustavad olla.

USA riigisekretäri John Dullese kõnest 19.03.1954.

Ameerika sõduri tunnistus

Meie kogemuse järgi poleks saanud Lõuna-Vietnamis juhtuda midagi, mis oleks Ameerika Ühendriike tõeliselt ähvardanud. [---] Nägime, et see polnud mitte üksnes kodusõda, milles osalesid inimesed, kes olid juba aastaid püüdnud vabaneda koloniaalse ülemvõimu sõltuvusest, vaid leidsime, et vietnamlasi, keda me olime entusiastlikult omaenda eeskuju järgi vorminud, oli raske panna võitlema hädaohuga, millest tahtsime neid väidetavalt päästa.

Leidsime, et enamik inimesi ei teinud isegi vahet kommunismil ja demokraatial. Nad tahtsid üksnes töötada oma riisi­põldudel, ilma et neid oleks heli­kopteritelt tulistatud, napalm­pommidega nende külasid süüdatud ja nende maad lõhki kistud. Nad ei tahtnud midagi teada sõjast, eriti USA võõrvägede kohal­olekust, ja üritasid ellu jääda sel kombel, et hoidsid alati nende sõja­jõudude poole, kes nende kodukohas parajasti viibisid, olid need siis vietkongi, Põhja-Vietnami väed või ameeriklased.

Vietnami sõja veterani John Kerry tunnistus USA senati välissuhete komiteele, 23.04.1971.

Vietnami sõja mõju

Kogu sõjajärgse aja olid ameeriklased kuulda võtnud oma juhtide üleskutseid ohverdada end kaugete riikide abistamise nimel. Vietnami tuleproovis aga hakkas Ameerika moraalne erandlikkus – veendumus, et Ameerika väärtused on rakendatavad üle kogu maailma, mis oli nii hoogsalt käima lükanud sõjajärgse ülesehitus­töö – pöörduma iseenda vastu… Nüüd kaheldi Ameerika enda kõlbelisuses, nii Vietnamis kui ka kõikjal mujal.

Henry Kissinger. Diplomaatia. Tallinn, 2000.
  • Vietkonge
  • Lõuna-Vietnami Rahvuslikku Vabastusrinnet
  • Lõuna-Vietnami valitsust
  • See oleks algatanud demokraatialaine Kagu-Aasias.
  • USA arvates tähendas kommunismi levik ohtu kogu vabale maailmale.
  • Kommunistlike diktatuuride kehtestamine Indo-Hiina piirkonnas oleks vihastanud NSV Liitu.

Arutlemiseks

  1. Miks sekkus USA Vietnami sõtta?
  2. Miks tekkis USA avalikkuses sellele sõjale väga tugev vastuseis?
  3. Kas sina oleksid USA riigijuhtide rollis samamoodi käitunud? Põhjenda.

USA 1980. aastail

1980. aastal sai USA presidendiks vabariiklane Ronald Reagan, kes lubas valijatele, et taastab ameeriklaste eneseusu. Reagan asus majandust reformima. Tema majanduskava, mida nimetati reaganoomikaks, tähendas ettevõtluse riikliku reguleerimise vähendamist, ettevõtjatele kehtinud piirangute tühistamist, maksude alandamist jms. USA väljus kriisist ning majandus hakkas liikuma tõusuteed.

Välispoliitikas otsustas Reagan lõplikult loobuda pinge­lõdvendusest ning uuesti sundida NSV Liitu võistlema USA-ga relvastumises. Reagan lootis, et see kurnab vastast majanduslikult. Nagu näitasid järgnevad sündmused, oli USA riigipeal õigus. 1980. aastate keskel said NSV Liidu juhid aru, et vanal moel nende majandus USA-ga võistelda ei suuda. Idablokis algatatud majanduslikud ja poliitilised uuendused olukorda enam ei päästnud, vaid kiirendasid Nõukogude Liidu ja sotsialismi­leeri kokkuvarisemist.

Ronald Reagan
USA president oli tuntud oma kommunismi­vastasuse poolest. Lääne demokraatia ja kommunistliku korra vahet kirjeldas ta nõnda: „Ühel päeval seletas mulle keegi ära erinevuse demokraatia ja rahva­demokraatia vahel. See on sama erinevus nagu särgi ja hullu­särgi vahel.“

Tähesõdade programm

Ma kutsun üles meie maa teadlas­konda, neid, kes andsid meile tuuma­relva, rakendama nüüd oma erakordseid võimeid kogu inimkonna ja maailma rahu teenistusse: andke meile võimalus teha need tuumarelvad võimetuks ja vananenuks.

USA presidendi Ronald Reagani kõnest 23.04.1983.

Ronald Reagan soosis . Ta  mitmed ettevõtjatele kehtinud piirangud ja  riiklikku kontrolli ettevõtluse üle. Muu hulgas ta maksumäära.

  • Suurbritannia peaminister Churchill
  • Suurbritannia peaminister Thatcher
  • Suurbritannia peaminister Harold McMillan
  • USA oli kaotamas külma sõda.
  • Reaganile meeldis teiste üliriikidega võistelda.
  • Sel viisil sai USA nõrgendada oma külma sõja vastase majandust.

Mõisted

  • üliriik – erakordselt võimas suurriik, mille mõju ulatub üle kogu maailma; kasutatakse tavaliselt USA ja NSV Liidu kohta
  • diskrimineerimine – kellegi õiguste ahistamine

Küsimused

  1. Seleta, miks sundis ühe üliriigi edu teist rohkem pingutama.
  2. Loetle USA sisepoliitilisi probleeme. Milline neist pidurdas sinu arvates enim riigi arengut? Miks?
  3. Anna hinnang USA välis­poliitikale 1960.–1970. aastatel.