- Millised olid Ühendriikide juhtivad erakonnad ja mille poolest need erinesid?
- Millal loobus USA neutraliteedipoliitikast?
Üliriigiks muutumine
Pärast teist maailmasõda õnnestus USA-l üsna kiiresti oma majandus rahuaja vajadustele ümber häälestada. Ameerika toiduaineid ja tööstuskaupu veeti paljudesse maadesse, sest sõjast laastatud riigid ei suutnud neid ise piisavas koguses toota. Ameerika majanduse kriisideta areng nii 1950. kui ka 1960. aastail tagas paljuski ka Lääne-Euroopa majandusliku õitsengu. Tänu USA majanduslikule tugevusele sai dollarist tunnustatud rahvusvaheline valuuta. Ameerika Ühendriikide positsioon maailmas muutus niivõrd tugevaks, et USA-d hakati nimetama üliriigiks.
USA ainsaks võrdväärseks vastaseks oli tollal NSV Liit, mis kujunes maailma teiseks üliriigiks. Nõukogude inimeste elatustase oli küll ameeriklaste omast palju madalam, kuid NSV Liidu tööstus suutis toota piisavalt relvastust, et ähvardada USA julgeolekut. Ameeriklased pidid samuti tegema suuri kulutusi relvastuse täiustamiseks. Elujärje paranemine Stalini-järgses NSV Liidus sundis ka USA-d rohkem tähelepanu pöörama sotsiaalvaldkonnale: 1960.–1970. aastail võeti vastu hulk seadusi sotsiaalse turvalisuse tagamiseks. Kuid nende elluviimine ei läinud libedalt, sest USA võimalused olid piiratud. 1970. aastatel alanud majanduskriis oli ameeriklastele suureks tagasilöögiks, millest saadi üle alles 1980. aastatel.
Pärast kauaaegse presidendi Franklin Delano Roosevelti surma 1945. aasta aprillis sai USA riigipeaks Harry Truman demokraatlikust parteist. Truman kuulutas, et USA peab muutuma demokraatliku läänemaailma liidriks ning seisma vastu kommunismi levikule maailmas. See tähendas USA lõplikku loobumist neutraliteedi- ja isolatsioonipoliitikast. USA oli nüüd majanduslikus, poliitilises ja sõjalises mõttes üliriik, kellest sõltus kogu läänemaailma käekäik.
Külma sõja puhkemisega levis USAs hirm kommunismi vastu. Väideti, et kommunistid on sulandunud ameerika ühiskonda ja valitsusse ning seda peeti ohuks demokraatlikule riigikorrale.
Kommunismioht
Parim kaitse kommunismiohu vastu on meie ameerikalik eluviis. [---] Meil on kõige tugevam demokraatia. Meil on rohkem vabadusi ja kõrgem elustandard kui ühelgi teisel maailma rahval. Kuid meie valitsus … on saanud Ameerika punaste fašistide rünnaku peamiseks sihtmärgiks. See lahutab neid maailmarevolutsioonist… [---]
Kommunistide organisatsioonil on kaks tasandit. Ühed tegutsevad avalikult. Nad kasutavad kõlavaid ja valelikke väljendeid. Kommunistlikud petised ülistavad demokraatiat, mõeldes aga selle all kommunismi, mitte ameerikalikku demokraatiat. Nad varjavad oma tegelikke plaane, rääkides pigem progressist, tööst, sotsiaalsest turvalisusest ja haridusest. Kommunistide teine tasand tegutseb „põranda all“ ja koosneb distsiplineeritud vandenõulaste salkadest. Nende ohtlikkus on ilmselge. [---]
Kodanikud peaksid olema valvel ja jälgima, mis nende ümber toimub. [---] Keda nad valivad avalikesse ametitesse? Kas avalikus teenistuses on ebalojaalseid isikuid? Üks ebalojaalne töötaja võib teha parandamatut kahju, pühendades teisi marksistlikku õpetusse. [---] Vanemad peaksid tundma suuremat huvi kooliasjade vastu ja teadma, millised organisatsioonid nende lapsi köidavad.
FBI direktor J. Edgar Hoover. How to Fight Communism. – Newsweek magazine, 9.06.1947Sisepoliitiline olukord
Erinevalt paljudest Euroopa riikidest ei toonud teine maailmasõda USA riigikorraldusse muutusi. Riigipeaks oli endiselt president, seadusandlik võim kuulus Kongressile ehk parlamendile ning jätkus ka vabariikliku ja demokraatliku partei võimuvõitlus.
Hirmust kommunismi ees kerkis sõjajärgsetel aastatel USA-s esile vasakpoolsete vastu suunatud poliitika, mis piiras ka demokraatlikke vabadusi. Selle ilmekamaks väljenduseks oli senaator J. R. McCarthy algatatud kommunistide- ja juutidevastane kampaania, mida hakati nimetama makartismiks. Tagakiusamise all kannatasid mitte ainult vasakäärmuslased, vaid ka paljud vabamõtlejatest ühiskonnategelased. Mõne aja pärast saadi USA-s siiski aru, et selline poliitika ohustab riiki, ning 1954. aastal mõistis USA Senat McCarthy tegevuse hukka.
Üheks vanimaks probleemiks USA-s oli mustanahaliste olukord. Kuigi orjus kaotati juba 19. sajandil kodusõja ajal, jätkus nende diskrimineerimine ehk õiguste ahistamine ka pärast teist maailmasõda, eriti lõunaosariikides. Seal valitud senaatorid ei lubanud võtta vastu seadusi, mis tagaksid mustanahalistele valgetega võrdseid õigusi. Sageli piirasid osariigid nende valimisõigusi, mustanahaliste lapsed ei saanud õppida valgete lastega samas koolis ning ka töökoha hankimisel tuli neil kogeda mitmeid kitsendusi. Murrang mustanahaliste olukorras toimus 1960. aastail, mil USA-s hakkasid jõustuma rassilist võrdsust tagavad seadused. Sellele vaatamata ei suudetud rassiprobleeme USA-s täielikult ületada.
Üks mustanahaliste liikumise väljapaistvamaid juhte oli pastor Martin Luther King. Ta uskus, et mustanahalised võiksid kaitsta oma õigusi ning muuta ühiskonda ja selle seadusi vägivalda kasutamata. Tänu tema oskusele inimesi innustada ja juhtida kogus inimõigluslaste liikumine USA-s palju poolehoidjaid ja saavutas edu. Samas tekitas M. L. Kingi tegevus viha USA rassistides. 1968. aasta aprillis mõrvati Martin Luther King Memphise linnas Tennessee osariigis.
Välispoliitika
USA välispoliitika nurgakiviks pärast teist maailmasõda kuulutati Lääne demokraatia tugevdamine ning vastuseis NSV Liidu katsetele levitada maailmas kommunismi. USA abistas nende riikide valitsusi, keda ähvardas kommunistliku riigipöörde oht. Kuid pahatihti olid sealsed valitsejad inimõigusi rikkuvad diktaatorid. USA toetas ka kommunismivastast liikumist NSV Liidus ja teistes kommunismimaades.
Kommunismi leviku pidurdamiseks osalesid USA väed 1950. aastate algul Korea sõjas. 1960.–1970. aastate üheks valusamaks probleemiks muutusid USA jaoks sündmused Kagu-Aasias Indo-Hiina poolsaarel ehk nn Vietnami sõda. USA otsustas toetada Lõuna-Vietnami valitsust võitluses Põhja-Vietnami toel tegutsenud kommunistliku liikumise vastu. 1960. aastate algul saatsid ameeriklased Lõuna-Vietnamisse sõjanõunikke ning aastakümne keskpaiku alustasid USA lennukid Põhja-Vietnami pommitamist. Et purustada sisside varustusteid, pommitati ka naaberriikide Laose ja Kambodža alasid. Varsti saabusid Lõuna-Vietnamisse Ameerika väeüksused. Põhja-Vietnamit abistas aga NSV Liit, tarnides relvi ning õpetades vietnamlasi neid käsitsema. Nõukogude sõjaväelased osalesid ka otseselt sõjategevuses.
Sõda muutus üha julmemaks. Kommunistide terrorile vastas USA armee karistusrünnakutega. Pärast sõjakoleduste näitamist televisioonis hakkasid ameeriklased selle sõja vastu protestima. Avalikkuse survel oli USA valitsus sunnitud alustama vietnamlastega läbirääkimisi. 1973. aastal kirjutati alla sõja lõpetamise kokkuleppele.
USA osales lisaks teistele kriisidele 1950. aastate algul Korea sõjas ja 1960.–1970. aastatel Vietnami sõjas.
Vietnami sõjaga kaasnes hulgaliselt proteste, kuna Ameerika ühiskond oli pettunud ja sõda riivas USA kodanike eneseuhkust. Masendavalt mõjusid ameeriklastele ka riiki vaevanud majandusraskused.
- Vietnami sõda toetas suur osa ameeriklastest.
- Ühiskonna survel otsustas USA valitsus Vietnamist lahkuda.
- USA üks eesmärkidest külma sõja jooksul oli takistada kommunismi levikut.
- Televisioonil ei olnud erilist rolli Vietnami sõja uudiste edastamises.
Korea sõda 1950–1953
Korea oli endine Jaapani koloonia, mis jagunes pärast liitlaste okupatsioonivägede taandumist kommunistlikuks põhjariigiks ja läänemeelseks lõunariigiks. 1950. aastal vallutas Põhja-Korea lõunaosa. President Truman otsustas seepeale asuda USA vägedega Lõuna-Korea kaitsele ja sai selleks ka ÜRO julgeolekunõukogult loa.
Korea sõda oli isegi 20. saj kriteeriumide järgi suur sõda, mis mõjutas kogu Ameerika ühiskonda. Sõjast käis läbi ligi 1,8 mln USA sõdurit, kellest üle 130 000 sai surma või haavata. Korealaste ja hiinlaste kaotused olid veelgi suuremad. Õhusõjale panustanud USA heitis Koreas alla tohutul hulgal pomme. USA kaitseeelarve suurenes 13,1 biljonilt dollarilt 1950. aastal 50,4 biljonile dollarile 1953. aastal. See sundis Trumani valitsust muid riiklikke kulutusi kärpima. Sõja lõpuks olid ameeriklased sellest lõputust konfliktist täiesti kurnatud.
1953. aastal määratud piir kahe Korea vahel kehtib tänaseni, mille tõttu eksisteerivad jätkuvalt eraldi Põhja- ja Lõuna-Korea riigid.
USA võitles Korea sõjas Lõuna-Korea poolel, andes oma panuse kommunismi leviku takistamiseks.
Korea sõjas läksid vastamisi kommunistlik põhjaosa ja läänemeelne lõunaosa. See põhjustas palju kannatusi kohalikele elanikele. Sõja ajal põgenes Põhja-Koreast lõunasse üle 1,5 mln inimese.
Vietnami sõda
1954. aastal jagunes Vietnam nagu varem Korea kaheks diktaatorlikuks riigiks. Need olid NSV Liidu ja Hiina toetusel moodustatud Põhja-Vietnam ning USA ja Prantsusmaa mõju all olev Lõuna-Vietnam. Kahe riigi vahel tekkisid teravad vastuolud. 1950. aastate lõpul hakkasid Lõuna-Vietnami valitsuse vastu võitlema džunglites pesitsevad sissisalgad (vietkongid ehk Vietnami kommunistid), keda toetas Põhja-Vietnami juhtkond. Valitsusvastased rühmitused ühendati Lõuna-Vietnami Rahvuslikuks Vabastusrindeks, mille mõju levis üsna kiiresti riigi maapiirkondadesse.
USA suhtumist sündmustesse väljendas president D. Eisenhoweri „doominoteooria“, mille järgi kas või ühe Indo-Hiina ala kaotamine toob kaasa ka teistest selle regiooni aladest ilmajäämise, nagu üks kukkuv doominokivike haarab kaasa kõik ülejäänud. Pärast USA vägede lahkumist Vietnamist algaski kommunistlike jõudude pealetung ning kahe aasta pärast Lõuna-Vietnami valitsus kukutati. Vietnamist sai ühtne kommunistlik riik. Kommunistide diktatuur kehtestati ka Kambodžas ning Laoses.
Pärast USA vägede lahkumist vallutasid kommunistlikud väed kogu Vietnami ja riigis kehtestati kommunistlik diktatuur.
Napalm on isesüttiv segu, mida pole võimalik veega kustutada. USA kasutas Vietnami sõjas napalmi lennukilt heidetavates süütepommides.
Arutlemiseks
- Miks sekkus USA Vietnami sõtta?
- Miks tekkis USA avalikkuses sellele sõjale väga tugev vastuseis?
- Kas sina oleksid USA riigijuhtide rollis samamoodi käitunud? Põhjenda.
USA 1980. aastail
1980. aastal sai USA presidendiks vabariiklane Ronald Reagan, kes lubas valijatele, et taastab ameeriklaste eneseusu. Reagan asus majandust reformima. Tema majanduskava, mida nimetati reaganoomikaks, tähendas ettevõtluse riikliku reguleerimise vähendamist, ettevõtjatele kehtinud piirangute tühistamist, maksude alandamist jms. USA väljus kriisist ning majandus hakkas liikuma tõusuteed.
Välispoliitikas otsustas Reagan lõplikult loobuda pingelõdvendusest ning uuesti sundida NSV Liitu võistlema USA-ga relvastumises. Reagan lootis, et see kurnab vastast majanduslikult. Nagu näitasid järgnevad sündmused, oli USA riigipeal õigus. 1980. aastate keskel said NSV Liidu juhid aru, et vanal moel nende majandus USA-ga võistelda ei suuda. Idablokis algatatud majanduslikud ja poliitilised uuendused olukorda enam ei päästnud, vaid kiirendasid Nõukogude Liidu ja sotsialismileeri kokkuvarisemist.
USA president oli tuntud oma kommunismivastasuse poolest. Lääne demokraatia ja kommunistliku korra vahet kirjeldas ta nõnda: „Ühel päeval seletas mulle keegi ära erinevuse demokraatia ja rahvademokraatia vahel. See on sama erinevus nagu särgi ja hullusärgi vahel.“
Tähesõdade programm
Ma kutsun üles meie maa teadlaskonda, neid, kes andsid meile tuumarelva, rakendama nüüd oma erakordseid võimeid kogu inimkonna ja maailma rahu teenistusse: andke meile võimalus teha need tuumarelvad võimetuks ja vananenuks.
USA presidendi Ronald Reagani kõnest 23.04.1983.Mõisted
- üliriik – erakordselt võimas suurriik, mille mõju ulatub üle kogu maailma; kasutatakse tavaliselt USA ja NSV Liidu kohta
- diskrimineerimine – kellegi õiguste ahistamine
Küsimused
- Seleta, miks sundis ühe üliriigi edu teist rohkem pingutama.
- Loetle USA sisepoliitilisi probleeme. Milline neist pidurdas sinu arvates enim riigi arengut? Miks?
- Anna hinnang USA välispoliitikale 1960.–1970. aastatel.
