USA 1920.–1930. aastail

  • Mis riikide poolel oli USA esimese maailmasõja ajal?
  • Miks tabas USA‑d 1929. aastal majanduskriis?

USA sise­poliitiline ja majandus­elu 1920. aastail

Maailma üheks juhtivaks demokraat­likuks suurriigiks tõusis pärast esimest maailmasõda USA. Seal valitses vabariiklik riigi­kord, seadusi võttis vastu kongress ning riigipeaks oli neljaks aastaks valitav president. Tähtsamad era­konnad olid Vaba­riiklik Partei ja Demokraatlik Partei. Sellist poliitilist korda, kus kaks suurimat erakonda aeg-ajalt teineteise riigi­tüüri juures välja vahetavad, nimetatakse kaheparteisüsteemiks.

USA vabariiklased ja demo­kraadid polnud 1920.–1930. aastail nii erinevad, nagu olid Euroopas konservatiivid ja sotsiaal­demokraadid. Ameerikas pooldasid mõlemad erakonnad vaba­turu­majandust. Vabariiklased pidasid riigi sekkumist majandusse täiesti lubamatuks. Demokraadid aga arvasid, et kui vaja, võib riik majandust reguleerida. Maailma­sõja ajal, mil majandus vajas riigi poolt juhtimist, oli presidendiks demokraat. Pärast sõja lõppu võtsid riigiohjad enda kätte vabariiklased, kes kaotasid peaaegu kõik sõja ajal kehtestatud majanduspiirangud. Nad kuulutasid, et riigivõim peab tegelema vaid selliste kõige tähtsamate asjadega nagu riigi­kaitse ja välispoliitika ning raha trükkimine. Kõike muud reguleerigu vaba turg.

1920. aastail võidutseski USA‑s vaba turg ning riik saavutas vapustavaid tulemusi uue tehnika ja uute tootmisviiside kasutusele­võtmisel. See võimaldas alustada tarbekaupade hulgi­tootmist. Järsult elavnes ehitus­tegevus ning suurlinnasid hakkasid ilmestama pilvelõhkujad. 1920. aastaid nimetati aspiriini- ja džässiajastuks ning muidugi ka majandusliku õitsengu aasta­kümneks.

Empire State Building
Maailma kuulsaimaks pilvelõhkujaks sai aastail 1930–1931 ehitatud 102-korruseline Empire State Building. 14 kuuga valminud hoone oli kuni 1970. aastate alguseni kõrgeim ehitis maailmas (448 m).
USA – kontrastide maa
1936. aastal korraldati USA‑s riiklik reklaami­kampaania, mille eesmärk oli suurendada inimeste usku USA majanduse edusse ja panna neid rohkem kulutama. Samal ajal oli iga kuues ameeriklane ilma tööta. Majandus­kriis tabas eriti rängalt tumedanahalist elanik­konda, kelle võimalused olid veel kasinamad kui valgetel.
Charles Lindbergh oma lennukiga Spirit of St. Louis
1927. a ületas Charles Lindbergh esimese piloodina ilma vahemaandumisteta Atlandi ookeani. Lend New Yorgist Pariisi kestis 33 tundi ja 39 minutit.
Lindbergh alustamas oma lendu New Yorgist Pariisi

Elukeskkonna muutumisest

Inimese vajadus koguneda on tegelikult muutunud ja selle põhjused on üsna selged. Meie moodne nn ühiselu tähendab seda, et enamik meist peab tahes­tahtmata kusagil koos käima. Inimesed on sunnitud veetma nii palju aega rahva hulgas – tänavatel, poodides, rongides ja maanteedel –, et nad igatsevad vabal ajal sellest keerisest pääseda.

Sel transpordi ja suhtlemise ajastul on teater eba­praktiline institutsioon. Selle peamine eesmärk on olnud pakkuda pelgupaika ja meelelahutust neile linna­elanikele, keda nende kitsad kodud lämmatavad. Tänu autole on sellistel inimestel lihtsam põgeneda mitte ainult oma kodust, vaid ka linnast, mis kipub samuti olema ahistavalt kitsas. Lennuk teeb põgenemise veelgi lihtsamaks.

Kodu on aga muutumas meeldivamaks elupaigaks. Tänu mehhaanilistele nõude­pesumasinatele, tolmu­imejatele ja muudele leiutistele ei seostu kodu enam ängistava töö­rügamise ja õudse tülpimusega. Talle lisab võlu televisioon, mis toob koju kõik, mida teater võis iganes pakkuda. Värvi­fotograafia ja stereo­skoopiline fotograafia tulevad ja muudavad televiisori ekraani aknaks, mille kaudu võib vaadelda reaalsuse põnevat näivust.

R. E. Sherwood. Beyond the Talkies – Television. Scribner’s, 6.1929.

Materialismi võidu­käik

Haritud kirjamees võib sulle öelda, et elu materiaalne külg pole oluline, „kõik ei sõltu rahast“ jms. Tema kirja­tööd on aga kirjutatud ostetud pliiatsiga ostetud paberile, autori jalad puhkavad ostetud vaibal ja ta ootab juba õhtut, et veeta see oma raamatute, auto, raadio, fonograafi või klaveriga – kõik ostetud ja materiaalsed asjad. Võibolla ta tunnistab, et vaesuses veedetud aastad olid ta elu õnnelikumad. Sellega peab ta silmas aga hoopis seda, et ta nautis oma edukat võitlust vaesusega. Otsene vaesus on meeldiv vaid Püha Franciscuse taolistele inimestele; rahva­loendajad kohtavad tänapäeval sääraseid haru­harva.

1926. aastal ajalehes New York Sun avaldatud artiklist. Carter, Another Part of the Twenties, 1977.

Ameerika tee

Kui sõda sai läbi, oli kõige elu­tähtsam küsimus meil ja mujal maailmas see, kas valitsus peaks ka edaspidi nii suurel määral tootmist ja jaotust korraldama. Meil tuli valida Ameerika karmi individualismi ja Euroopa vastu­pidiste filosoofiate – [riikliku] eestkoste ja riigi­sotsialismi vahel. Nende ideedega nõustumisel oleks tsentraliseerimine hävitanud oma­valitsuse ning õõnestanud üksikisikute algatust ja ette­võtlikkust, milles meie rahvas on arenenud võrreldamatusse suurusesse. [‑‑‑]

Kuna maa seisab teatud rahvus­like probleemide tõttu raskuste ja kahtluste ees, panevad meie vastased ette, et valitsus peaks sekkuma sügavalt äridesse, mis on need probleemid põhjustanud... On pakutud, et me peaksime asendama keeluseaduse alkoholi riikliku tootmise ja jaotussüsteemiga, et valitsus ostaks ja müüks otse või kaudselt hindu fikseerides põllu­majandus­saadusi ja et me hakkaksime tegelema hüdro­energia äriga. [‑‑‑]

Isegi kui valitsuse aetud äri kasutegur oleks suurem, oleks sellele ikka üks ja seesama põhi­mõtteline vastuväide. See hävitaks poliitilise võrdsuse. See suurendaks, mitte ei vähendaks kuri­tarvitusi ja korruptsiooni. See lämmataks vaba algatuse ja uuendus­likkuse. See õõnestaks juhtimise arengut. See halvaks ja sandistaks inimeste hinge- ja vaimujõu. See hävitaks võrdsed võimalused. See närvutaks vabaduse ja progressi vaimu. [‑‑‑]

Iga rahvas vajab eelkõige suure äri masinavärgi sujuvat toimimist, et tagada inimestele tööhõive, toit, riided, elu­ase ning pakkuda neile luksust ja mugavust. Kui need põhi­elemendid ei ole hästi korraldatud ega toimi, ei saa olla mingit edu äris, hariduses, kirjanduses, muusikas või kunstis. Ei saa olla edasi­minekut inimeste põhilistes ideaalides. Inimesed ei suuda vaesuses edasi minna.

Väljavõte presidendikandidaat Herbert Hooveri valimis­eelsest kõnest 22. oktoobril 1928 New Yorgis.
Presidendikandidaat Herbert Hoover
      • Riik ei tohi üldse majandusse sekkuda.
      • Herbert Hoover (1929–1933)
      • Calvin Coolidge (1923–1929)
      • Franklin D. Roosevelt (1933–1945)
      • Woodrow Wilson (1913–1921)
      • Riik võib majandust reguleerida.
      • Riigikord: demokraatlik 
      • Riigipea: , kes valitakse ametisse  aastaks
      • Kõrgeim seadusandlik võim: 
      • Poliitiline kord: 
      • Vabariiklik Partei
      • Demokraatlik Partei

      Võitlus kuri­tegevusega

      Kuid elu USA‑s polnud kaugeltki pilvitu. 1920. aastatel vapustasid riiki suured skandaalid. Kongressi ja valitsuse liikmeid süüdistati võimu kuritarvitamises ning alt­käe­maksude võtmises. Suureks probleemiks oli kuritegevuse kasv (eriti suurlinnades). Üks selle põhjusi oli 1920. aastal kehtestatud keeluseadus (alkohool­sete jookide valmistamist, müüki ning sisse- ja väljavedu keelav seadus). Loodeti, et sellega saab lõpetada alkoholi tarbimise riigis. Kuid seaduse rakendamise tulemus oli kõike muud kui positiivne. Suurlinnades tekkisid kuritegelikud rühmitused ja isegi rühmi­tuste ühendused (sündikaadid). Taolist organiseeritud kuri­tegevust hakati nimetama Itaaliast tulnud sõnaga maffia. Maffia­rühmituste tegevus­valdkondadeks olid mitte ainult alkoholi salamüük, vaid ka väljapressimised, tapmised ja narko­kaubandus. Eriti kuulsaks sai Al Capone kuritegelik sündikaat Chicagos. Tihti tegutsesid maffia­rühmituste juhid (neid nimetati ka risti­isadeks) peaaegu avalikult. Nende palgatud advokaadid ning ära­ostetud riigi­ametnikud aitasid kurja­tegijatel pahatihti vältida vastutust oma tegude eest. Ristiisad ei sooritanud ise kuritegusid, vaid seda tehti nende käsul, mida oli aga väga raske tõestada. Seaduse­­kaitsjad pidid näitama üles tõelist leidlikkust, et kurja­tegijad karistuse saaksid.

      New Yorgi politseinike käsul tuli keeluseaduse ajal alkohol kanalisatsiooni valada
      • Alkoholitarbimine kasvas.
      • Alkoholitarbimisega seotud haigused vähenesid.
      • Organiseeritud kuritegevus kasvas.
      • Korruptsioon kasvas.

      LISA. Al Capone

      Al Capone sündis New Yorgis Brooklynis Itaaliast saabunud immigrantide peres. Juba noorena liitus ta ühe kuritegeliku rühmaga ja 1920. aastate lõpuks oli ta juba Chicago allilma üks mõju­võim­samaid juhte. Võimude katsed teda kohtulikult karistada luhtusid ning alles 1931. aastal suudeti ta mõista ühe­teistkümneks aastaks vangi maksude maksmata jätmise pärast. Ta veetis vanglas seitse ja pool aastat, kuid siis Capone vabastati järsult halvenenud tervise tõttu. Teda tabas ajukahjustus. Kuigi temale allunud gängsterid lootsid, et Capone asub neid taas juhtima, polnud ta selleks enam võimeline. Nagu väitsid arstid, oli tema mõistus 12-aastase lapse tasemel. Oma elu viimased aastad veetis endine Chicago hirm tagasi­tõmbunult oma luksuslikus villas Miami Beachil.

      Al Capone

      President Franklin Delano Roosevelt

      1929. aastal alanud suur majandus­kriis oli USA‑le suureks tagasi­löögiks. Pikale veninud majandus­kriis näitas, et mitte alati ei suuda majandus ennast ise reguleerida. Sellest hoolimata jäi vaba­riiklasest president Herbert Hoover põhimõtte juurde, et ei ole riigi asi majandust juhtida. 1932. aasta presidendivalimised näitasid, et enamik valijatest ootas riigipealt teistsugust käitumist. Presidendiks valitud Franklin Delano Roosevelti uus kurss oli igati julge ja edukas ettevõtmine. Majanduselu hakkas liikuma üles­mäge. Kuid mõne aja pärast asusid suurettevõtjad nõudma riikliku reguleerimise lõpetamist ning nimetasid seda vaba­majanduse piiramiseks. Roosevelti süüdistati kord fašismi, kord sotsialismi ja kommunismi põhimõtete sissetoomises USA majandus­ellu. Kriitikast hoolimata hääletas 1936. aasta presidendi­­valimistel enamus taas tema poolt. President otsustas jätkata ümberkorraldustega, kuid seekord tundis ta juba tugevat vastu­seisu. Osa seaduseelnõusid lükkas tagasi Kongress, osa aga tunnistas Ülemkohus põhi­seadusega vastuolus olevaks. Valijate toetus ning USA‑d 1938. aastal tabanud uus majandus­langus sundisid siiski nii Kongressi kui ka Ülemkohut oma suhtumist presidendi algatustesse muutma. Lõpuks kiideti heaks mitu Roosevelti valitsuse ettepanekut, mis parandasid tavainimeste olu­korda.

      Franklin Delano Roosevelt
      Franklin D. Roosevelti presidendiametisse ​​​​​vannutamine 1933. a

      Franklin D. Roosevelti kõne presidendi­ametisse astumisel, 4.03.1933

      Ilmselgelt on käes aeg rääkida tõtt, täielikku tõtt ning teha seda otse­koheselt ja julgelt. Me ei peaks tagasi kohkuma, kui seisame silmitsi meie riigi praeguse olukorraga. See võimas riik jääb ikka kestma, see ärkab taas ellu ja puhkeb õitsele. Nii­siis, lubage mul kõige­pealt kinnitada oma vankumatut veendumust, et ainus, mida meil karta on, on hirm ise – see nimetu, mõistus­päratu ja õigustamatu hirm, mis halvab kõik vajalikud jõupingutused, mida tuleks teha selle nimel, et lõpetada taganemine ja asuda pealetungile. [‑‑‑]

      Õnn ei seisne ainult rahas. Õnne on tunda saavutustest tekkivas naudingus, loovate jõupingutustega kaasnevas ärevuses. Hullumeelses tormi­jooksus kaduvate väärtuste nimel ei tohi unustada tööst saadavat rõõmu ja selle ergutavat mõju. Praegused katsumused on oma hinda väärt ainult siis, kui need õpetavad meile, et meie tõeline saatus ei ole mitte olla abivajaja, vaid aidata ennast ja teisi. [‑‑‑]

      Meie suurim ja tähtsaim üles­anne on panna inimesed tööle. See ei ole ületamatu probleem, kui me läheneme sellele targalt ja julgelt. Oma panuse võiks siinkohal anda ka valitsus, kes võiks ise inimesi tööle võtta ja peaks suhtuma sellesse ülesandesse sama pakiliselt, nagu oleks tegemist sõjalise hädaolu­korraga. Samas saaks valitsus sellise tööjõu abil ellu viia väga vajalikke projekte, tänu millele on võimalik soodustada ja ümber korraldada meie loodus­ressursside kasutamist.

      Roosevelti poliitika kriitika

      Ei saa eitada, et ükskõik millised on ka uue kursi poliitika väärtused, tervikuna on see tõuganud meid kaugele eemale isiklikust vastutusest ja iseseisvusest. See on toonud kaasa üdini vale ja ohtliku hoiaku: paljud inimesed on hakanud lootma valitsuse peale, selle asemel et olla ise ettevõtlik ja enese eest vastutada. Ja mis kõige hullem, kogu see poliitika põhineb lapsikul eeldusel, et ühis­kondliku edenemise juurteks ei peagi olema iseloom ja moraal, vaid seda saab korraldada ülalt alla ühe muretu käeviipega, üld­kehtiva seadusandluse või valitsuse korraldustega.

      See ongi tegelikult uue kursi poliitika põhialus, ja ükski hääletaja ei saa eirata tõsist vastutust, kui ta peab otsustama, kas Ameerika institutsioonid sobivad selle malliga.

      The Saturday Evening Post, juhtkiri 7.11.1936.
      • Ta oli vabariiklane.
      • Tänu tema algatatud reformidele hakkas majandus kasvama.
      • Tema juhitud valitsuse juhtimisel paranes tavainimeste elu.
      • Teda toetasid eelkõige suurettevõtted.
      • Ta arvas, et riik peaks reguleerima majandust.

      LISA. Franklin Delano Roosevelt ja Eleanor Roosevelt

      Franklin Delano Roosevelt sündis 30. jaanuaril 1882. aastal jõukas perekonnas ainsa lapsena ning sai seetõttu nautida üsna luksuslikku elu. 1905. aastal abiellus ta oma kauge sugulase Anna Eleanoriga. Franklini teine kauge sugulane president Theodore Roosevelt (USA president aastatel 1901–1909) viibis samuti pulmas. 39-aastaselt tabas Franklin Roosevelti raske haigus – laste­halvatus. Ta ei olnud enam võimeline käima ning pidi elu lõpuni olema ratastoolis. See aga ei murdnud Roosevelti vaimu. Ta osales aktiivselt poliitikas ning valiti 1932. aastal presidendiks. Tutvustamaks rahvale oma ümber­korralduste kava, alustas ta raadio­kõnede sarjaga, mis olid tuntud kui „vestlused kamina ees“. Kuulajatel jäi mulje, et Roosevelt on nende elutuppa sisse astunud ja ajab nendega juttu. Need kõned aitasid inimestel leida uut usku paremasse homsesse. Presidendi abiliseks oli tema abikaasa, kes reisis palju mööda riiki, kohtus inimestega ning edastas nende mõtteid riigipeale. Iga nädal pidas Anna Eleanor Roosevelt pressi­konverentse, kuhu kutsuti ainult naisajakirjanikke. Nii üritas ta aidata kaasa sellele, et aja­lehtede omanikud võtaksid tööle naisi. Talle kuulusid sõnad: „Tehke seda, mida te oma südames õigeks peate, sest arvustatakse teid niikuinii. Teid kirutakse selle eest, et te midagi teete, ja selle eest, et te seda ei tee.“ Rooseveltide tegevus leidis ameeriklaste seas toetust. Franklin Delano Roosevelt on ainus USA riigipea, keda on valitud sellesse ametisse neli korda.

      Franklin Delano Roosevelt ja Eleanor Roosevelt
      • 1933–1945
      • 1932–1936
      • 1938–1946

      Isolatsionism välis­poliitikas

      Isolatsionismi ehk Euroopa konfliktidesse mittesekkumise poliitikat aeti Ameerika Ühend­riikides juba 19. sajandi esimesest poolest alates. Osavõtt esimesest maailmasõjast tähendas aga vähemalt ajutist loobumist isolatsioonist. Pärast maailmasõja lõppu olid USA‑l kõik võimalused muutuda üheks maailma tähtsaimaks riigiks, kuid ameeriklased ei soovinud seda. Nad olid huvitatud oma mõju­võimu suurendamisest Ladina-Ameerikas ning Aasias (eelkõige Hiinas), kuid mitte Euroopas. USA jäi isolatsionismi pooldajate survel eemale Rahvaste­liidust ning keeldus ratifitseerimast Versailles’ rahu­lepingut. Sellest hoolimata sekkusid Ameerika Ühendriigid varasemast rohkem Euroopa asjadesse. Eriti puudutas see majandus­küsimusi. Saksa­maa abistamiseks koostatud plaan pidi tervendama selle riigi majandust. Nii loodeti saavutada poliitiline tasa­kaal terves Euroopas.

      Suure majanduskriisi aastail hakkasid ameeriklased taas nõudma, et nende valitsus ei sekkuks Euroopa asjadesse. Paljude arvates olid tänamatud eurooplased süüdi USA‑d tabanud hädades. Need meeleolud soodustasid nn neutraliteedi­seaduse vastuvõtmist. Selle alusel hoidusid Ameerika Ühendriigid muu hulgas sõjalise ja majandusliku abi osutamisest sõdivatele Euroopa riikidele. Seda poliitikat järgis USA kuni teise maailmasõjani. Hiljem tunnistas Roosevelt, et neutraliteedi­seaduse vastuvõtmine oli viga ning tahes­tahtmata osutus see kasulikuks sõjakatele riikidele, sest jättis nende ohvrid ilma USA abita.

      Töö allikaga

      Ameerika isolatsionismi teemaline karikatuur (1941): „…ja hunt sõi lapsed ära ja sülitas nende kondid välja … Aga need olid võõrad lapsed, nii et muretsemiseks pole põhjust.“
      1. Milliseid neutraliteedi­seaduse poolt- ja vastuargumente kajastavad teksti­katkendid ja pilapilt?
      2. Kuidas mõjutas USA neutraliteedi­seadus maailma poliitilist olukorda?

      Neutraliteedi­seaduse poolt ja vastu

      A.


      Kes sai kasu viimasest sõjast? Töölistele langesid mõned raasukesed kõrgemate palkade ja kindlate töökohtadena. Aga kus on see nüüd, kui meil on 14 miljonit töötut? Põllu­majandus sai sõja ajal müüa oma toodangut kõrgema hinnaga ja on maksnud selle lühikese inflatsiooni eest ajaloo pikima ja raskeima põllu­majanduse kriisiga. Tööstus teenis sõjaväe varustamisega biljoneid ja koges seejärel hirmsat pohmelli nagu narkomaan järgmisel hommikul. Sõda ja majanduslangust – inetuid õnnetuid lahutamatuid kaksikuid – peab vaatlema koos. Üks tingib alati teise.

      Senaator Bennett Champ Clark kaitseb neutraliteedi­seaduse vastuvõtmist. Harper’s Monthly, 12.1935.

      Neutraliteedi­seaduse poolt ja vastu

      B.

      Ameerika peaks sõjast eemale hoidma mitte niivõrd oma­enda julgeoleku pärast, kuigi ka see on austusväärne põhjus. Rahu hoidmise tähtsaim põhjus on aga tõsiasi, et üksnes sõjast säästetud Ameerikas võime me arendada endale ja kogu inimkonnale uusi meetodeid, kuidas võita süsteem, mis toidab vaesust, hirmuvalitsust ja sõda, ilma ulatuslike tapmisteta, masside hullumiseta ja kibeda pettumuseta, mis on paratamatult sõja pärand.

      Norman Thomas, sotsialistide juht. – Harper’s, 11.1938.
      • USA tahtis oma mõjuvõimu eelkõige Euroopas suurendada.
      • USA tahtis oma mõjuvõimu eelkõige Lõuna-Ameerikas ja Aasias laiendada.
      • Ameerika ei astunud Rahvasteliitu ega ratifitseerinud Versailles’ rahulepingut.
      • Ameerika astus Rahvasteliidu liikmeks ja ratifitseeris Versailles’ rahulepingu.
      • Neutraliteediseadus keelas majanduslikult ja sõjaliselt abistada sõdivaid riike.

      Mõisted

      • isolatsionism – USA poliitika mitte sekkuda Euroopa konfliktidesse

      Küsimused

      1. Võrdle omavahel USA vaba­riiklasi ja demokraate. Mille poolest nad sarnanesid ja mille poolest erinesid?
      2. Too kolm näidet selle kohta, missugust edu saavutas USA 1920. aastail teaduse ja tehnika vallas.
      3. Milline oli USA‑s 1920. aastal kehtestatud keeluseaduse ees­märk? Millised olid selle seaduse tagajärjed?
      4. Miks puhkes 1929. aastal USA‑s majanduskriis?
      5. Võrdle omavahel president Herbert Hooveri ja president Franklin Delano Roosevelti majanduspoliitikat.
      6. Miks eelistas USA isolatsiooni­poliitikat?