Aasia on pindalalt ja rahva­arvult suurim maailma­jagu ning seal elab sadu erineva religiooni ja erinevate traditsioonidega rahvaid. Teise maailma­sõja järgsetel aasta­kümnetel olid Aasia riigid majanduslikult ja poliitiliselt rühmadesse jagunenud. Arenenud turu­majandusliku tööstus­riigina kerkis esile Jaapan. Kiiret majandus­edu saavutasid 20. sajandi viimasel kolmandikul veel Lõuna-Korea, Hongkong, Singapur, Taiwan. Mõni riik kuulus kommunistlikku leeri, nt Hiina, Põhja-Korea, Põhja-Vietnam.

Hiinas, mis on maakera rahva­rohkeim riik, kuulutati 1949. aastal välja kommunistlik rahva­vabariik, mille juhiks sai kommunistliku partei esimees Mao Zedong. Hiina majandust hakati arendama riiklike viisaastaku­plaanide alusel. Kujunes ka partei juhi jumaldav kummardamine. Mao Zedongi ideede põhjal tekkis kommunistliku õpetuse Hiina suund ehk maoism. Sellega kaasnesid terror ja inimeste täielik allutamine kommunistliku partei diktatuurile. Rahva elatustase oli aga äärmiselt madal. Mao surma järel 1976. aastal asus Hiinat juhtima kommunistide mõõdukam suund. Uued juhid tegid ümber­korraldusi, mille eesmärk oli rakendada turu­majanduslikke põhi­mõtteid kommunistliku partei poliitilisel juhtimisel. 1980. aastate kesk­paigaks olid hiinlased jagu saanud nende maad aastate jooksul vaevanud nälja­hädast. Hiina majandus arenes jõudsalt, kuid riik polnud demokraatlik ja teisiti­mõtlejate välja­astumised suruti julmalt maha. Poliitilise demokraatia küsimus on Hiinas seniajani lahendamata.

Tuhande jumala maaks nimetatud India kuulus pikka aega Briti koloniaal­impeeriumi koos­seisu. India rahvaste iseseisvus­võitlust juhtis kahe maailma­sõja vahel erinevaid poliitilisi suundi ühendav India Rahvus­kongress. Pärast teise maailma­sõja lõppu kandis võitlus lõpuks vilja. 1947. a jaotas Suurbritannia valitsus India usu põhjal kaheks dominiooniks: hinduistlikuks Indiaks ja islami­usuliseks Pakistaniks. 1950. aastatel said neist iseseisvad riigid, mille areng kulges aga eri suunas. Indias valitses edaspidi üldiselt demokraatlik kord, Pakistani juhtisid aga põhiliselt sõjalised diktatuurid. Indial olid üsna head suhted NSV Liiduga, Pakistani juhid otsisid toetust USA-lt. Mõlema riigi oma­vahelised suhted on olnud algusest peale väga pingelised, mitu korda on puhkenud ka sõjalised konfliktid.

Tänapäeva India on kontrastide maa. Meeletu rikkuse kõrval leidub palju äärmuslikku vaesust, teaduse ja tehnika tipp­saavutuste kõrval on säilinud vana­aegsed arusaamad ja eluviis, rahuarmastava filosoofia kõrval valitsevad viha ja vaen.

Aafrika maade vabanemine koloniaal­võimu alt algas iseseisva Liibüa kuningriigi välja­kuulutamisega 1951. aastal. Järgmistel aasta­kümnetel tekkis Aafrikas umbes poolsada uut riiki. Suuremal osal neist õnnestus saavutada sõltumatus võrdlemisi rahulikult. 1960. aastal sai näiteks 12 Prantsusmaa asumaad rahva­hääletuse tulemusena riikliku sõltumatuse. Neile lisandusid suured Briti ja Belgia kolooniad: Nigeeria, Briti Somaalia, Kongo.

Mõnes piirkonnas tuli aga kohalikel elanikel pidada pika­ajalist vabadus­sõda. Alžeeria saavutas ise­seisvuse 1962. aastal pärast 8-aastast verist võitlust Prantsuse võimu vastu. Veelgi kauem, 13 aastat, kestis partisani­võitlus Portugali koloniaal­võimu vastu Angolas.

Enamikus koloniaal­võimu alt vabanenud Aafrika riikides kehtestati diktatuurid. Poliitiline eba­stabiilsus, riigi­pöörded ning võimude mõtlematu tegevus viis mitu Aafrika riiki hävingu piirile: loodus­varad olid mõttetult raisatud, majandus purustatud, riigid sattusid hõimu- ja kodusõdade kaosesse.

Aafrikas on säilinud mitmed kriisi­kolded. 20. sajandi viimastest aasta­kümnetest alates on toimunud veriseid sõjalisi kokku­põrkeid. Eriti ohvrite­rohke oli 1990. aastatel alanud sõda kahe Kesk-Aafrika rahva – hutude ja tutside – vahel. Sellesse sõtta olid haaratud paljud riigid (Rwanda, Burundi, Uganda, Kongo DV jmt). Vastastikku korraldatud vere­saunade ohvreid loetakse miljonites. Peale sõja­tegevuse vaevavad paljusid selle mandri riike ka pidevad majandus­raskused, näljahädad, aga ka sagedased epideemiad.

Vaid vähestes riikides õnnestus saavutada rahu ja ühtsus ning selle kaudu ka majanduse areng. Üks majanduslikult edukamaid Aafrika riike oli Lõuna-Aafrika Vabariik. Samas oli LAV teise maailmasõja järgsetel aasta­kümnetel Aafrika suuremaid pinge­koldeid ning seda põhjustas apartheidi­poliitika ehk rahvastiku jaotamine rasside alusel. Kuigi Lõuna-Aafrika elanik­konna valdav enamik olid musta­nahalised aafriklased, valitsesid riiki kuni 1990. aastani Hollandi kolonistide järel­tulijad buurid, st valged. Teiste rasside esindajaid riigi juhtimise juurde ei lubatud ja nad tõrjuti reservaatidesse, nende protesti­aktsioonid suruti vägi­valdselt maha. Apartheidi­poliitika tekitas palju pahameelt nii Aafrika riikide hulgas kui ka mujal maailmas. LAV sattus rahvus­vahelisse isolatsiooni ja pealegi alustasid musta­nahalised režiimi kukutamiseks partisanisõda.

1990. aasta suvel tühistati kõik apartheidi­seadused ning algas Lõuna-Aafrika liikumine demokraatia suunas. Uus põhiseadus kuulutas Lõuna-Aafrika Vabariigi demokraatlikuks riigiks, kus kõigile inimestele, sõltumata nende nahavärvist, on tagatud võrdsed õigused. Riigi esimeseks musta­nahaliseks presidendiks valiti apartheidi­vastase võitluse kangelane Nelson Mandela. Demokraatliku riigi ülesehitus ei ole kulgenud sugugi lihtsalt ning riigil tuleb tänini võidelda paljude tõsiste probleemidega, seal­hulgas ka rassivihaga.