Rahvastiku paiknemine Euroopas

Rahvastik paikneb nii iga riigi kui ka kogu maa­ilma­jao maa-alal ebaühtlaselt. Rahvas­tiku paiknemist saab seletada nii aja­loo­liste, majandus­like kui ka loodus­like põhjustega. Rahulikel perioodidel on eba­soodsa­ma­telt aladelt siirdutud elama paremate töö- ja elu­tingimus­tega aladele. Sõdade ajal või siis uute piiri­lepete sõlmimisel on rahvastikku liigutatud ka riikide­vaheliste poliitiliste lepetega. Täna­päeval avaldab rahvastiku paikne­misele suurimat mõju arengu­faasis olevate linnade asukoht ja suurus. Suur­linnadest ja nende ümbrusest on saanud ühest küljest võimsad tõmbe­keskused, kuid paiguti toimib ka vastu­pidine protsess – liigutakse linnadest ära.

Rahvastiku tiheduselt on Euroopa maailmas Aasia järel teisel kohal, keskmiselt asub siin 73 inimest ruut­kilo­meetril. Kuid piir­konniti erineb rahvastiku tihedus märgatavalt. Skandi­naavia pool­saare põhja­piir­konnad (Norra, Rootsi, Soome harva asustusega osad) ja Ida-Euroopa stepi­alad on asustatud hõredalt, umbes 10 in/km², hõredamat asustust on ka mõnedes piir­kondades Hispaanias, Prantsus­maal, Alpides. Kõige hõredam asustus Euroopas on Islandil – 3,2 in/km². Suurtel aladel Lääne-, Loode- ja Kesk-Euroopas elab aga ruut­kilo­meetril umbes 100 inimest. Suurima asustus­tihedusega alad on Euroopa kaardil näha loodest kagusse kulgeval teljel – Suur­britanniast üle Prantsus­maa Itaaliani. Kõige tihedamalt asustatuks loetakse Monacot, kus on ruut­kilo­meetri kohta 18 000 inimest. Üha rohkem inimesi on koondunud ka suur­linnadesse ja nende ümbrusse.

Kuigi Euroopas kasvab rahvastik loomuliku iibe teel juba pikemat aega aeglaselt, on enamik Euroopa tihedama asustusega alasid juba üle­rahvas­tatud, seal napib võimalusi looduses viibimiseks ning inimeste elu­kvaliteet võib langeda. Rahva­arvu muutumist ja tihedust eri maades ja piir­kondades mõjutab nii sise- kui ka välis­ränne. Mõlemad rände­viisid kipuvad paraku rahvast juurde tooma juba niigi üle­asustatud suur­linnadesse ja linnalistesse piir­kondadesse. Kahanevatesse regioonidesse ei soovi ka sisse­rändajad enamasti suunduda. Igal riigil on siinkohal omad regionaal­poliitilised meetmed (palga- või maksu­soodustused), kuidas rahvastiku ebaühtlast paigutust siluda.