Oskar Luts „Kevade"

Autor: Oskar Luts
​XI peatükk

Saare peremees oli ühel päeval köstriga juttu ajades osatanud, et tema poeg on kah jooma hakanud. Ja sellele järgnes siis terve lugu, kuidas Arno metsas Liblega purjutanud ja kuidas nemad metsas otsimas käinud. Köster naeris, nii et ümmargune kõht vabises, aga viskas teisel päeval Arnole ette, et see olla purjutanud.

Sellest ei olnud veel midagi, see oli ikka veel nali, aga kui köster paar või kolm päeva hiljem Saare peremehe juurde läks raha laenama ja see ei andnud, sai poeg seda kohe tunda. Köster hakkas Arnot päris kiusama. Peaaegu iga päev küsis ta Arnolt: „Noh, Tali, kas täna ka napsi tegid?” ehk: „Tali, kas kilk on peas?”, teinekord jälle: „No milla te Liblega proositama lähete?”. Ja seda tegi ta harilikult teiste juuresolekul või kui Arno teiste hulgas mängis.

Võib arvata, et kui köster juba ise niiviisi lõõpis, et siis poisid sedasama järele hakkasid tegema.

Et Arno oli hea poiss ja ei teinud kellelegi kunagi paha, siis sai ta igatahes vähem pilget kannatada, kui mõni teine tema asemel oleks pidanud kannatama, aga selle-eest mõjus see temasse palju rohkem, kui see mõnesse teisesse oleks mõjunud.

Mõned tegid nii: kallasid klaasi või tassi vett täis ja ütlesid Arnole:

„Proosit, Tali!”

Iga niisugune ütlus oli Arnole väga valus kuulda. Kindel oli, et kui nad oleksid võinud aimata, kui palju nad sellega teisele meelehärmi sünnitasid, paljud seda ütlemata oleksid jätnud, sest seda poissi ei olnud, kes Arnost lugu ei oleks pidanud.

Arno oli õrnatundeline poiss. Ta ei võinud seda kannatada, kui temale midagi ette heideti. Ta tundis end nagu vangis olevat selle teadmise all, et teised võisid kõnelda tema kohta midagi halba.

Nähes, et köster muutub päev-päevalt ikka õelamaks, jäi tema kurvemaks. Teiste hulka mängima läks ta palju harvemini kui enne. Ta ei olnud kaugeltki see, kes varemalt. Arno vanemad ei laenanud köstrile raha. Aga vanemate patud nuheldakse laste kätte.

Kui kodus nähti, et poisiga ei ole asi enam korras, küsis ema, mis tal viga on. Arno seletas oma kurbuse põhjuse ära ja hakkas lõpuks nutma.

Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. Kuid vanamees sõnas Arnole:

„Ooh, mis see mehele teeb. Las ta haugutab, küll ta ükskord vait jääb.”

Nõnda ei leidnud vaene poiss koduntki kaitset.

Ainuke, kellega ta veel usaldavalt julges rääkida, oli Tõnisson. Tõnisson andis nõu köstri sõnadest mitte väljagi teha, niikaua kui ta ei löö. Aga kui ta peaks lööma, siis soovitas ta koolist ära minna isale kaebama. Arno jäi kurvaks. Alati ei olnud tal küll köstri sõnu meeles, kuid arusaamatu kurbus rõhus ta hinge. Ta hakkas üksindust armastama, käis vahetundide ajal üksinda jõe ääres ja vaatles laineid. Kord, kui rändaja leierkasti-juut tuli koolitoa juurde, kuulas Arno mängu ja hakkas nutma. Unistav-kurb tükk avaldas temasse nii suurt mõju, et ta pisaraid ei jõudnud tagasi hoida.

Isegi mõte Teelele ei parandanud tema kurba meelt. Kui ta Teelele mõtles, tulid talle imelikud segased tundmused, millest ta aru ei saanud. Teele näis temale nüüd võõraks olevat jäänud. Ennemalt oli ta salajas südame põhjas mõtelnud, et Teele saab kord tema naiseks, et ta alati tema juures võib olla. Nüüd... nüüd naeratas ta ainult kurvalt selle mõtte juures. Kui nad kahekesi koju läksid, vaikisid nad enamasti. Teele püüdis küll rääkida, aga kui ta nägi, et Arno midagi ei vastanud või ainult vähe vastas, jäi temagi vait.

Ühel päeval, varsti pärast parvetüli, läks Arno enne kojuminekut jõe äärde. Jõe ääres istumine sai tema armsamaks ajaviiteks. Ta võis kaua istuda ja vaadata, kuidas vesi voolas ja kuidas pisikesed lained vastu kallast pladistasid. /.../

Vahel, kui Arno seisis jõekaldal, nii ligidal, et vesi tema jalgu uhtus, võttis imelik rammetus tema üle võimust. Vähe puudus, siis oleks ta enese väsinult voogudesse heitnud, nagu ta heitis õhtul voodisse. Saladuslik jõud tõmbas teda vee poole.

Kui ta kord jõe ääres istus ja mõtetes vette vaatas, kuulis ta oma selja taga samme. Ta pöördus ümber ja nägi kooliõpetajat enese poole tulevat.

„No mis sa siin istud, Tali? Kas sa koju ei lähe?” küsis tulija lähemale jõudes.

„Lähen ka. Tulin enne natukeseks jõe äärde.”

„Soo-soo. Kas siis jõgi sulle nii armas on, et sa enne kojuminekut siia tuled istuma?”

Arno ei teadnud, mis vastata, ta vaatas argliku, peaaegu paluva pilguga kooli­õpetajale otsa. Talle näis, nagu ei tahetaks sedagi, et ta jõe ääres käib. Umbusklikkus teiste vastu, mis temas ikka suuremaks kasvas, tuli ka siin ilmsiks: ta nägi ka kooliõpetajas üht oma vaenlast.

Kooliõpetaja sai poisikese kurvast vaatest liigutatud. Ta istus tema kõrvale kivile ja hakkas rääkima.

„Mispärast sa nii kurb oled, Arno?”

„Ega ma ole kurb,” vastas küsitav vaevaga pisaraid tagasi hoides.

„Miks sa’s ei ole. Ei sa käi enam teiste hulgas mängimas, istud alati üksinda või oled jõe ääres. Ütle, mis sul viga on. Kas keegi tegi sulle liiga?”

„Ei teinud.”

„Aga mis siis on? Ütle minule, siis peame kahekesi nõu, kuidas selle asjaga saab. Räägi kõik, mis sul on südamel, ära salga midagi ja ära karda, et ma kurjaks saan.”

„Mul ei ole midagi viga.”

„No vaata, mispärast sa salgad. Küllap sul midagi on, aga sa ei taha ütelda.”

„Ei ole midagi, ei ole midagi,” lausus poisike. Pisarad, mis ta seni mehiselt tagasi oli hoidnud, tikkusid nüüd vägisi silma. Paar silmapilku hiljem puhkes ta suure häälega nutma, kargas kivilt üles ja pistis kodu poole jooksma.

„Arno, kuhu sa, rumal poiss, jooksed, pea kinni!” hüüdis kooliõpetaja talle järele ja tõusis ka püsti. „Tule tagasi ja ütle mulle. Ära karda!”

Kuid Arno ei kuulnud teda enam, vaid jooksis täie ajuga edasi. Kooliõpetaja jäi talle järele vahtima.