Nende lõkke söed said tuhaks, aga nad lesisid ikka edasi päikesesoojal kivil ja rääkisid kõigest salajasest, mida nad teevad, niipea kui mahti saavad.
Sõua, sõua Kalalaiule
Tjorveni kahte vanemat õde hüüti Teddyks ja Freddyks. Nemadki elasid Soolavarese saarel. Ühel varahommikul võtsid nad paadi ja sõudsid koos Johani ja Niklasega väikesele saarele. Lastel oli plaanis veeta vahva päev. Hommik kulgeski toredalt, kuid siis hakkas juhtuma sekeldusi.
Nad olid veetnud suurepärase hommiku, oh, kui suurepärase! „Kõigepealt supleme,“ oli Teddy öelnud, ja seda nad tegidki. Vesi oli niisugune, nagu see juunikuus ikka on. Üksnes noored, kahe-kolmeteistkümne aasta vanused hullud hüppavad vabatahtlikult millessegi nii kibekülma. Kuid just niisuguste noorte hulludega oligi antud juhul tegemist, ja pealegi nad ei surnud sellest, otse vastupidi, nad elasid ja kosusid. Juubelduskisaga sööstsid nad kaljunukkidelt vette, sukeldusid ja ujusid, mängisid ja sulistasid vees ringi, kuni läksid külmast siniseks.
Siis lõid nad varjulisel kaljunukil laagritule üles, istusid selle ümber ringis ning tundsid oma soontes kõigi nende indiaanlaste, uusasunike, karusloomaküttide ja kiviaja inimeste verd, kes olid istunud laagrilõkete ääres sellest ajast peale, kui inimsugu maa peal elas. Nad olid nüüd kalurid, jahimehed ja loomapüüdjad, nad elasid kõnnumaade vaba elu ja küpsetasid oma saaki tule kohal, sel ajal kui tiirud, kajakad ja hõbekajakad kisades nende pea kohal tiirutasid ja neid veenda püüdsid, et sellel saarel siin peaks küpsetatud tursk õigupoolest lindudele kuuluma.

- Kuhu lapsed sõitsid?
- Millises tujus nad olid?

Ent sissetungijad istusid rahumeeli edasi ning võisid süüa oma maitsvat turska. Nad lõid kõige ilgemat lärmi. „Kraaks, kraaks, kraaks,“ karjusid nad justkui varesed, sest nad olid nimelt praegu asutanud salaliidu, mille nimeks pidi saama Neli Soolavarest ja mis pidi igaveseks saladusse jääma. Nende sõjakisa ei olnud salajane, seda kuulsid kõik tiirud, kajakad ja hõbekajakad, kellele see põrmugi ei meeldinud.
„Kraaks, kraaks, kraaks,“ kajas üle kivide ja laidude ja vete, kuid rohkem ei tohtinud keegi iial midagi kuulda, sest kõik ülejäänu oli nii salajane, nii salajane, nii salajane.
Nende lõkke söed said tuhaks, aga nad lesisid ikka edasi päikesesoojal kivil ja rääkisid kõigest salajasest, mida nad teevad, niipea kui mahti saavad. Tunnid kadusid, juunipäike kallas neile oma ohtrat paistet ning nad lesisid ja tajusid suve, mis täitis neil millegi sõnulseletamatult ilusaga nii ihu kui ka hinge.
- Mida lapsed saarel tegid?
Mismoodi inimesed küll oma paate kinnitavad
Seda seni, kui Freddy äkitselt silmas eemal merel triivivat paati. See oli nii kaugel, et nende silm seda vaevalt seletas, kuid ometi nägid nad, et paat oli tühi.
„Mismoodi inimesed küll oma paate kinnitavad,“ tähendas Johan.
- Mida Freddy äkitselt nägi? Kuidas ta sellesse suhtus?
Siis kargas Teddy jalule, otsekui oleks teda rabanud kohutav mõte.
„Jah, seda võib küll imeks panna,“ ütles ta, kui oli järele vaadanud. Kaljulõhes, kuhu nad paadi olid vedanud, polnud enam paati. Teddy vaatas Johanile rangelt otsa.
„Seda võib tõepoolest imeks panna ... Kuidas sina õieti paati kinnitad?“
- Kes avastas, et tühjalt ulpiv paat on nende oma?
Nimelt Johan oli öelnud, et tema kannab hoolt paadi kinnitamise eest, siis on see tehtud korralikult.
„Kas pole kentsakas, kuidas mõni laps võib täpipealt oma isa moodi olla,“ tavatses Malin ikka Johani kohta öelda. Kahtlemata oli see kentsakas.
Kaugel eemal paistis neile päikeseviirus ikka veel silma paat. Freddy seisis kivi otsas ja lehvitas mõlema käega.
„Head teed, head teed, paadike, vii Soome terviseid!“
Ent Johan oli näost punane. Ta vaatas häbenedes teistele otsa.
„See kõik on minu süü. Kas olete nüüd minu peale pahased?“
„Ah,“ ütles Teddy. „Juhtub.“
„Aga kuidas me nüüd siit minema saame?“ küsis Niklas ja püüdis oma kartlikkust mitte välja näidata.
Teddy kehitas õlgu.
„Eks meil tule oodata, kuni mõni mööda sõidab. Kuigi see võib loomulikult võtta paar nädalat aega,“ tähendas ta. Oli nii meeldiv natuke hirmutada.
„Jah, selle ajaga jõuab vähemalt Pootsman nälga surra,“ arvas Johan. Ta teadis, milliseid toiduportse Tjorveni koer on võimeline nahka panema.
- Kes oli juhtunus süüdi? Kuidas teised temasse suhtusid? Kuidas ta end ise tundis?
Mõni aeg hiljem
„Näe, see on ju Björni paat,“ ütles Freddy ning nad hakkasid Teddyga metsikult kargama ja kisama. „Ja näe, tal on meie kalapaat slepis!“
Teddy viipas paadis istujale. See oli päevitunud noor mees, ta nägu oli aval ja üsna tahumatu. Ta oli peaaegu kaluri moodi, ka tema paat oli niisugune, nagu kalurid kasutavad.
„Hei, Björn!“ hõikas Teddy. „Küll sa tuled õigel ajal! See on meie õpetaja,“ selgitas ta Niklasele.
„Kas te kutsute teda siis Björniks?“ küsis Johan jahmunult.
„Nii on ta nimi,“ kinnitas Teddy. „Me ju tunneme teda.“
Paat tasandas käiku ja võttis suuna kaljunukile, kus lapsed seisid.
„Võtke oma paadilogu,“ hüüdis Björn ja viskas paadiköie Teddyle. „Kuidas te seda õieti kinnitate?“
Teddy naeris.
„Kuidas juhtub.“
„Või nii,“ tähendas Björn. „Aga selle viimase kinnitusviisi võiksite küll ära jätta. Sest pole sugugi kindel, et ma kogu aeg hakkan teie pinaleid kokku korjama.“
Siis lisas ta veel:
„Sõitke jalamaid koju! Udu on tulemas, te peate kiirustama, kui tahate enne pärale jõuda.”
Kui soovid teada, mis edasi juhtus, siis loe raamatust.
- Kuidas lapsed saarelt pääsesid?
- Miks käskis õpetaja neil ruttu koju sõuda?
Arutle
- Kas sina oled vahel täbarasse olukorda sattunud? Kuidas sa siis käitusid?
- Kuidas on võimalik olukord kiiremini lahendada, kas süüdlast või lahendust otsides?
Mõtle ja tegutse edasi
- tõmbasid –
- aerutanud –
- rõõmsaks –
- kalurid –
- sellel –
- lõkke –
- natuke –
- kõigest –
- silmas –
- juhtub –
- Hääldad täis-, kaas- või sulghääliku lühidalt, kirjutad ühe tähega.
- Hääldad täis- või kaashääliku pikalt, kirjutad kahe tähega.
- Hääldad pika sulghääliku rõhutamata, kirjutad ühe tähega.
- Hääldad pika sulghääliku rõhutatult, kirjutad kahe tähega.
- Täishäälikuühendis kirjutad kõik tähed ühekordselt.
- Kaashäälikuühendis kirjutad kõik tähed ühekordselt.
- taid – laid
- pesi – vesi
- kingis –
- saba –
- tõkke –
- taat –
- paps –