Eesti rahvuslik koosseis ja selle kujunemine

Esimesed hinnangud Eesti ala rahvusliku koosseisu kohta pärinevad 13. sajandi algusest, siis hinnati eestlaste osa­kaaluks rahvastikust 96%. Lisaks elas siin veel vadjalasi. Tollal võis Peipsi ääres elada ka venelasi. Eesti ranniku­aladele, eriti Noarootsi ja saartele hakkasid asuma rootslased.

Eestlaste varasemaid suuremaid keskusi (linnuseid) võis pidada pigem ajutiselt kasutatavateks kindlustusteks kui tänapäeva mõistes linnadeks. Linnad hakkasid kujunema Saksa-Taani vallutuste algusega 13. sajandi algu­poolel. 16. sajandiks elas Tallinnas hinnangu­li­selt 55% eestlasi, 30% sakslasi ja 15% skandinaavlasi. Sakslastele, kes moodustasid ülemkihi, kuulusid tollal seaduslikult kõik ees­õigused ja eestlastega nad tava­päraselt ei segune­nud. Nende eesõigused kaotati iseseisvas Eestis 20. sajandi alguses.

16.–17. sajandi sõdade ja näljahädade tagajärjel jäid maal tühjaks paljud talud ning sinna asus ka sisse­rännanud muulasi. Arvatavalt oli 17. sajandi lõpuks Eestis elavaid muulasi umbes 25 000, seega 6–7% tollasest rahvastikust. Suuremad siin põlistunud (maa)rahvused olid selleks ajaks ranna­rootslased maa loode­osas ja saartel ning Peipsi lääne­rannikule asunud vene vana­usulised. Hiljem asus sinna elama ka õige­usklikke. Peipsi venelased elavad praegusel ajal Ida-Eesti suurtes ranna­külades ning Mustvee ja Kallaste linnas. Suurem osa ranna­rootslastest aeti 1939. aastal Nõukogude Liidu sõja­baaside tulekuga oma elu­kohtadest välja ja enamik neist lahkus sõja ajal Rootsi. Sega­asustust on alati esinenud piiri­äärsetel aladel lätlastega. Seda soodustas ka ajaloolise Liivimaa mõisate ulatumine mõlemale poole tänast rahvus­piiri. Nii sattus eesti talu­poegi elama läti keele­ruumi ja vastupidi.

19. sajandil sakslaste arv kahanes, suurema ulatuse sai sisse­ränne ida poolt. Sajandi lõpp oli ka venestamise aeg, mis tõi Eesti linnadesse hulgaliselt vene ametnikke ja töölisi. 19. ja 20. sajandil muutus peamiselt linnade rahvus­koosseis, maa­rahvastik oli ja on siiani valdavalt eestlased.

1881. aasta rahvaloenduse järgi moodustasid eestlased 89,8% ja 1934. aasta loendusel 88,1% alalisest rahvastikust. 1934. aastal olid muudeks suuremateks rahvus­rühmadeks venelased (8,2%), sakslased (1,5%) ja rootslased (0,7%).

Arvukad rahvarühmad tulid Eestisse pärast Teist maa­ilma­sõda Nõukogude Liidu erinevatest piir­konda­dest. Neile kehtisid mitmed ees­õigused, nende keel – peamiselt vene keel – oli eelis­seisundis. Neil oli lihtsam saada kortereid ja töökohti. Oma arvukuse tõttu (Nõu­kogude Liidu lõpu­aegadeks ligi 1/3 rahvastikust) surusid nad põlis­rahvale peale oma kultuuri, ei huvitunud lõimumisest ja segunesid põlis­rahvaga üsna vähesel määral. Ees­õiguste kadumise järel Eesti taas­ise­seisvudes lahkusid neist paljud (eelkõige sõja­väega seotud isikud ja nende pere­konnad) oma endisele kodu­maale.

Eesti põhirahvus on eestlased, 2021. aastal elas siin 915 000 eestlast. Järgmised suuremad rahvus­grupid on venelased ja ukrainlased (vt tabel allpool). Üldse on Eestis esindatud juba üle 200 rahvuse või etnilise grupi, enamikul juhtudel on tegu väikeste, eksootilistest maadest pärit gruppidega. Emakeelena kõneldavaid keeli on teada isegi mõnevõrra rohkem. Riigi rahvuslik koosseis ise­loomustab ühe või teise rahvuse osatähtsust vaatlus­alusel territooriumil.

2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti püsi­elanikest eestlasi 69%, väljaspool Eestit elab umbes 150 000 eestlast. Eesti keelt pidas emakeeleks 67% püsi­elanikest. Seda on veidi vähem kui eestlaste osakaal rahvastikust. Järelikult on olemas ka end eestlasena määratlenud inimesed, kes ei kõnele emakeelena eesti keelt. Eesti ja vene keele kõrval on teiste keelte kõnelejaid u 4% rahvastikust.