Umbrohud ja kahjurid

Kultuurtaimedega koos kasvab põllul ja aias mitmesuguseid umbrohtusid. Need on looduslikud taimeliigid, mis võistlevad kultuurtaimedega valguse, niiskuse ja toitainete pärast ning vähendavad saaki või selle väärtust. Umbrohud on kultuurtaimedest elujõulisemad. Mõnikord võivad umbrohud kasvava põllukultuuri ka täielikult lämmatada.

Sel põhjusel peab inimene umbrohtudega visa ja lõpmatut võitlust. Neid hävitatakse masinatega maad harides või mürkidega pritsides. Aias kaevatakse maad labida või hargiga ning korjatakse välja umbrohujuured, tärganud umbrohud kõblatakse või rohitakse käsitsi. Vahel tundub, et inimene on võitluse võitnud: peenardel ei ole ainsatki umbrohuliblet. Ent juba mõne sooja vihmase päeva pärast ilmuvad mullast taas uued umbrohud.

Mullaharimisega kohastunud umbrohtude eluring järgib sageli põllutööde rütmi. Paljude umbrohtude seemned idanevad alles siis, kui põllule on esimesed kultuurtaimed külvatud. Osa umbrohtusid tärkab alles pärast esimest umbrohutõrjet. Põlluharimisega kohanedes on mitmed umbrohuliigid hakanud kasvatama rohkem seemneid ning need püsivad kaua idanemisvõimelisena. Mõne umbrohu seemneid on aga kultuurtaimede seemnete hulgast raske välja sorteerida, sest nad on väga sarnased.

Enne umbrohtude mürkidega hävitama asumist peaks mõtlema, kas ei saaks kuidagi teisiti. Aias võib peenrapinna kultuurtaimede ümbert katta multšikihiga, mis takistab umbrohtude kasvamist. Mõningaid umbrohtusid saab kasutada ravim- või toidutaimena. Tasub ka meeles pidada, et taim, mis on ühes kohas umbrohi, ei pruugi seda teises kohas olla (nt võib inimene pidada rukkilille põllul umbrohuks, samas aga seda ise iluaias kasvatada). Paljud umbrohud pakuvad olulist toitu ja elupaika teistele liikidele. Seetõttu võiks umbrohud jätta kasvama seal, kus need otseselt ei sega.

Põllu ja aia toiduvõrgustikud on paljuski sarnased, seda eriti putukate osas. Mõlemas elupaigas on loomade esmaseks toiduallikaks taimed, mida inimene kasvatab. Taimtoidulised putukad toituvad tihti vaid ühest või mõnest taimerühmast, seepärast saavad nad hakkama nii aias kui ka põllul. Taimi kasvatades soovib inimene aga saada võimalikult suurt saaki ja olla selle ainuke tarbija. Kultuurtaimedest toituvad loomad (nt lehetäid) tekitavad seega inimesele kahju ja neid nimetatakse kahjuriteks.

Pisikesed lehetäid elavad taimedel suurte rühmadena ja imevad taimemahla. Lehetäid imevad märksa rohkem taimemahla kui neil eluks vaja läheb, ülejäägi aga tilgutavad magusa siirupitaolise nestena lehtedele. Lehetäidest asustatud puu või põõsa all seistes võib vahel isegi kleepuvaid tilku kaela sadada. Kiiresti sigivad lehetäid võivad toidutaimed täielikult ära kuivatada.

Paljud teised aia- ja põllukahjurid kuuluvad samuti selgrootute hulka. Kes meist poleks vahel kirunud kapsa-, herne-, õuna- ja vaarikausse? Tegelikult on need ussisarnased putukavastsed. Taimi söövad ka paljud täiskasvanud putukad. Teistest selgrootutest teevad aias tüli teod ja nälkjad. Looduslikus koosluses, näiteks metsas ja niidul, ei saa kedagi pidada kahjuriks, sest seal on igal liigil toiduvõrgustikus oma roll.

Taimi kahjustavad ja saaki vähendavad ka taimehaigused, mida põhjustavad mitmesugused seened, bakterid ja viirused.

Kahjuritest, umbrohtudest ja taimehaigustest vabanemiseks kasutatakse sageli keemilist tõrjet. Sellega kaasnevad aga ohud. Kemikaalid kahjustavad ka ülejäänud mullaloomastikku. Sademeveega mullast välja uhutud taimekaitsevahendid reostavad põhjavett ja veekogusid. Liigselt taimekaitsevahendeid sisaldavad taimed on kahjulikud neist toituvatele loomadele ja ka inimesele. Kahjurite või haiguste vältimiseks või tõrjeks on võimalik kasutada aga ka looduslikumaid võimalusi, nt haiguskindlamate sortide valik, viljavaheldus või taimedest tehtud leotistega pritsimine.

Kahjureid saab tõrjuda ka teiste loomade abiga. Õrnu magusaid lehetäisid söövad paljud röövtoidulised putukad, näiteks kiilassilm ja lepatriinud ning ka nende vastsed. Nendeta paljuneksid lehetäid nii hoogsalt, et asustaksid kõik taimed.

Inimesed on õppinud röövputukaid enda huvides ära kasutama. Biotõrje on selline kahjurite tõrjeviis, kus kasutatakse kahjurite looduslikke vaenlasi. Röövputukatele pakuvad põllul või aias parimat elupaika loodusliku taimestikuga alad. Mõningaid röövputukaid kasvatatakse isegi müügiks, et taimekasvatajad saaksid neid aeda viia. Aednikule on kahjurite söömisega abiks ka siilid, linnud ja kärnkonnad, mistõttu tasub neidki aeda meelitada.