- Miks muutus revolutsioon järjest radikaalsemaks?
- Kuidas Napoleon võimule tuli?
Kuninga põgenemine ja vabariigi väljakuulutamine
1791. aasta suveks oli uue põhiseaduse projekt valmis. Prantsusmaast pidi saama konstitutsiooniline ehk põhiseaduslik monarhia, kus kuninga võim on piiratud. Põhiseadus andis seadusandliku võimu ühekojalisele Seadusandlikule Kogule. Kuningale jäi võim nimetada ametisse ministreid. Seadusandliku Kogu otsuste suhtes oli kuningal edasilükkava veto õigus.
Aga enne põhiseaduse vastuvõtmist võtsid sündmused uue pöörde. Kuningas ei leppinud oma võimu vähendamisega ning otsustas 1791. aasta juunis Prantsusmaalt salaja põgeneda, et koos teiste emigrantidega revolutsiooni vastu võidelda. Lossi jättis ta maha manifesti, mis kritiseeris teravalt revolutsiooni. Ent ühes postijaamas tundis postimeister teenriks riietatud Louis’ ära, sest oli tema pilti näinud riigivõlakirjadel. Kuningas toodi häbiga Pariisi tagasi ning edaspidi hoiti teda oma lossis vangis.
Septembris võeti uus konstitutsioon vastu, aga kuninga usaldusväärsus oli kõvasti kannatada saanud ning tugevnesid nende hääled, kes nõudsid monarhia kaotamist ja vabariigi loomist. Kuningale sai saatuslikuks see, et puhkes sõda. Euroopa tähtsamad monarhistlikud riigid Austria, Preisi ja Suurbritannia kartsid revolutsiooni levimist ning hakkasid tegema ettevalmistusi selle mahasurumiseks. 1792. aasta aprillis otsustas Prantsuse valitsus rünnakut ennetada ja kuulutas Austriale sõja. Ent vana korra ajast pärit armee sai austerlastelt lüüa. Nüüd astus sõtta ka Preisi kuningriik ja ühiselt kuulutati, et Pariis hävitatakse, kui keegi peaks Louis’d või ta perekonda puudutama. Tulemus oli vastupidine, sest nüüd oli kõigile selge, kelle poole kuningas hoiab. Seadusandlik Kogu peatas kuninga volitused ja 22. septembril kuulutati välja vabariik.
Sankülottideks nimetati revolutsiooni ajal kõige radikaalsemaid vabariigi pooldajaid. Lihtrahva hulgast pärit, kandsid nad pikki pükse, samas kui jõukamad mehed tavatsesid käia kitsaste põlvpükstega. Just sankülotid tõukasid revolutsiooni radikaalsuse suunas. Sõja ja rojalistide mässu ajal muutusid patriootlikud sankülotid äärmiselt kahtlustavaks kõigi teisitimõtlejate suhtes, nähes neis võimalikke reetureid. Kritiseeriti žirondiinide valitsuse vabameelset majanduspoliitikat. Sankülotid nõudsid riigivõimu tugevdamist ja suuremat võrdsust kodanike vahel.
LISA. „Parempoolsed“ ja „vasakpoolsed“ revolutsiooni rahvaesindustes
I. 1789. aastal loodud Asutavas Kogus kogunesid saadikud saali eri pooltele vastavalt oma vaadetele. Väiksem osa saadikuid, kes olid alalhoidlikumad ja kaitsesid vana korda, istusid paremale. Enamuse moodustasid uuenduste pooldajad, kes istusid vasakule. Siit pärineb tänapäevalgi käibel olev poliitiliste parteide nimetamine parem- ja vasakpoolseteks.
Rojalistlik (s.o kuningameelne) ajaleht Kuninga Sõber andis oma hinnangu Asutava Kogu parteidele:
Rahvuskogu parem tiib: usu ja trooni kaitsjate eliit, väärikad ja vooruslikud kodanikud.
Vasak tiib: kiriku ja monarhia värdjalikud peavaenlased, juudid, protestandid, ateistid.
II. 1791. aasta põhiseaduse alusel kokku tulnud Seadusandlikus Kogus kaitsesid parempoolsed konstitutsioonilist monarhiat ning luges revolutsiooni lõppenuks. Vasakpoolsete enamust nimetati žirondiinideks, sest nende kõige mõjukamad saadikud tulid Lõuna-Prantsusmaalt Gironde’i departemangust. Žirondiinid pooldasid monarhia likvideerimist ning kodanikuvabadusi austava vabariigi loomist. Suur osa saadikuid ei suutnud end aga poliitiliselt määratleda. Hääletamisel kalduti toetama kord üht, kord teist jõudu. Seepärast nimetati seda osa saadikuid ka sooks.
Vasakpoolsed saadikud ja nende poolehoidjad hakkasid koos käima Pariisis Püha Jakobi kloostris. Asukoha järgi hakati neid nimetama Jakobiinide klubiks, millest kujunes mõjuvõimas ülemaaline poliitiline partei.
III. Revolutsiooni kolmas rahvaesindus Rahvuskonvent moodustati 1792. aasta septembris. Varsti toimus lõhenemine žirondiinide ja jakobiinide vahel. Žirondiinid moodustasid nüüd parempoolse tiiva, pooldades stabiilsust. 1793. aastal läks ülekaal radikaalsetele jakobiinidele, kelle juhi Maximilien Robespierre’i eestvõttel algas revolutsiooni järgmine etapp, mis oli väga vägivaldne.
- Kuidas saab üldiselt iseloomustada parem- ja vasakpoolsete parteide vaateid?
- Kirjelda parem- ja vasakpoolsete parteide vaadete muutumist Prantsuse revolutsiooni käigus.
1.
2.
Kuningas mõistetakse surma
Vabariigi rahvaesindus Rahvuskonvent pidi otsustama, mis saab kukutatud kuningast. Mõõdukamad tuletasid meelde, et 1791. aasta konstitutsioon lubab kuningat karistada vaid ametist tagandamisega. Aga olukorras, kus revolutsioon oli hädaohtu sattunud, leidis rohkem toetust jakobiinide seisukoht, et kuningal ei saa olla mingeid eriõigusi ja kodanik Louis Capet tuleb riigireetmise eest kohtu alla anda. Kuninga salasepitsusi revolutsiooni vastu tõendas lossist leitud kirjavahetus emigrantidega. Rahvuskonvendis toimunud hääletusel pooldas 361 saadikut surmanuhtlust ja 360 saadikut muid karistusi. Žirondiinide üleskutse armuandmisele ei leidnud toetust. Olukorras, kus emigrandid ja välisriigid tegutsesid aktiivselt revolutsiooni tagasipööramise nimel, nähti kuningavõimu säilimises eksistentsiaalset ohtu. 21. jaanuaril 1793. aastal hukati kuningas giljotiinil. Kuninga hukkamine viis aga Prantsusmaa sõtta nii kodus kui ka võõrsil. Kriisolukorras haarasid võimu radikaalid, kes viisid ellu teise revolutsiooni.
Kuninga hukkamine
Hukkamine oli pidulik ja erakordne sündmus. Tinaraske jaanuaritaeva all eskortis kuuekümnest trummarist ja sadadest sõduritest koosnev rongkäik Louis’ Temple’i vanglast Revolutsiooni väljakule, kus seisis giljotiin. [‑‑‑] Kui kuningas tapalava juurde astus, proovisid kolm timukat teda lahti riietada, aga kuningas tõukas nad vihaselt eemale ning võttis ise kuue seljast. Ta protesteeris ka timukate katse vastu tal käsi kinni siduda. Peaaegu oleks läinud kähmluseks, aga Louis’ preester soovitas tal alla anda, sest kinniseotuna käiks ta Kristuse teed. Preestri abiga ronis Louis vaevaliselt tapalavale. Üles jõudnud, rabeles ta äkitselt lahti, jooksis lava servale, vaigistas käeviipega ühtlase trummipõrina ning hüüdis: „Rahvas! Ma suren süütult! Ma andestan oma vaenlastele ja ma palun Jumalat, et veri, mida te valate, ei langeks Prantsusmaa peale...“ Nüüd käskis kindral Santerre trummaritel jätkata ja kuninga kõne mattus trummipõrinasse. Ta keha seoti laua külge, mis lükati horisontaalselt sellesse kohutavasse aparaati. Tera langes. Hetk hiljem tõstis üks timukatest verest tilkuva pea üles rahvale näha. Paljud hüüdsid: „Elagu vabariik!“ Ent mõned läksid ja uputasid end ära või lõikasid endal kõri läbi, sest nende arvates oli korrastatud maailmale lõpp peale tehtud.
Susan Dunn. The deaths of Louis XVI. Princeton, 1994.- Miks nimetati kuningat kohtuprotsessi ajal ees- ja perekonnanimega, mitte tavapäraselt Louis XVI?
- Kas kuninga surmamõistmist võib lugeda seaduslikuks? Kuidas kuninga hukkamist õigustati?
Jakobiinide diktatuur
Jakobiinide valitsusaeg oli revolutsiooni kõige radikaalsem ja verisem etapp. 1792. aasta sügisel, kui vaenuväed lähenesid Pariisile, mõistsid kiiruga moodustatud rahvakohtud surma 1200 vangi, et nad ei saaks vasturevolutsiooniga ühineda. Jakobiinide juhid kiitsid massitapmise heaks, sest sisevaenlaste hävitamises nähti ainsat teed revolutsiooni kindlustamiseks. Rahvuskonvent moodustas erakorralise võimuorgani Rahvapäästekomitee eesotsas Maximilien Robespierre’iga; sellele anti võim elu ja surma üle. Mõõdukamad Rahvuskonvendi liikmed arreteeriti ja paljud neist hukati. Parlamentaarne demokraatia oli sellega lõppenud. Algas jakobiinide diktatuur.
Osa Lääne- ja Lõuna-Prantsusmaa provintse astus revolutsiooni vastu välja. Ülestõusude mahasurumise käigus hukkus mõlemal poolel sadu tuhandeid inimesi. Kõige tugevamat vastupanu osutanud Vendées hukati karistuseks veel 100 000. Et revolutsiooni vaenlasi hirmutada, võtsid jakobiinid kasutusele ulatusliku terrori. Aina rohkem tööd said giljotiinid, mis olid kavandatud revolutsiooni algusaastatel kui kõige inimlikum viis kurjategijaid hukata. On arvestatud, et giljotiini alla saadeti diktatuuri ajal umbes 18 000 inimest ning veel 25 000 hukati muul viisil. Robespierre saatis tapalavale ka palju endisi võitluskaaslasi, sest üldise paranoia õhkkonnas võis igaüks kahtluse alla sattuda. Lõpuks jõudis järg ka Robespierre’i enda kätte. 1794. aasta juulis (jakobiinide kalendri järgi 9. termidooril) korraldas rühm Rahvuskonvendi saadikuid Robespierre’i arreteerimise ning ta hukati koos oma 115 toetajaga.
Aasta lõpul üle jäänud 5 (liigaastatel 6) päeva nimetati lihtrahva auks sankülotiidideks
Muutused moes
Revolutsioon püüdis luua uut olustikku, murdmaks vana korda ka selle välistes avaldumisvormides. Üldiseks sai sankülottide rõivastus. Jõukamate meeste rõivastuses sai esialgu suurmoeks Rahvuskaardi vorm: sinine kuub, valged püksid ja vest ning punased kuuereväärid. Kavaleride elegantsete keppide asemel hakati kandma saableid. Sõjaka välimuse pidi andma põskhabe. [‑‑‑] 1792. a tõid Pariisile appi tulnud vabatahtlikud kaasa uue suurmoe – früügia punase mütsi, mida olid kandnud madrused ja galeeriorjad. [‑‑‑] Meeste soenguna hakkas moodi tulema nn Tituse soeng, nimetatud Rooma keisri Tituse büsti järgi. Naiste mood oli revolutsiooni algul konservatiivne. Piirduti rahvusvärvides kokardiga mütsil või rinnal. [‑‑‑] Piduliku rõiva loomiseks võeti eeskuju antiikajast, et mängida mõistuse jumalannasid ning vabaduse ja võrdsuse naispreestreid. [‑‑‑] Kõige radikaalsemalt muutusid soengud. Heisatud purjedega merelahingusse ruttavad laevad ja galantsed stseenid läksid moest, kuulsad frisuurimeistrid emigreerusid. Juukseid hakati kammima siledaks ilma igasuguse frisuurita.
H. Piirimäe. Suur Prantsuse revolutsioon. Tallinn, 1990.
LISA. Vooruste vabariigi ehitamine
Robespierre’i unistuseks oli luua uut laadi ühiskond, mis ei põhineks ahnusel ja edevusel, vaid võrdsete kodanike vooruslikul tegutsemisel. Terror oli selle saavutamisel vaid abivahendiks. Samal ajal alustati ettevalmistusi riikliku tasuta põhihariduse kehtestamiseks, mis pidi asendama külapreestrite pakutavat usulise kallakuga õpet. Uues õppekavas rõhutati patriotismi ja vabariiklikke väärtusi, ühtse prantsuse keele õpetust ning kehalist kasvatust. Samuti seadsid jakobiinid eesmärgiks riikliku sotsiaalhoolekande loomise. Jakobiinid rõhutasid kodanike moraalse kasvatamise vajadust. Kuna nad arvasid, et kristlus rikub rahva moraali, asendati usupühad festivalidega vabariiklike tähtpäevade auks. Kodanike võrdsust rõhutas see, et teietamine asendati sinatamisega.
Uus ühiskond pidi olema läbinisti ratsionaalne. „Tahame tavade türannia asendada mõistuse impeeriumiga,“ ütles Robespierre. Tavasid lammutades mindi nii kaugele, et isegi senine kalender asendati uue, vabariikliku kalendriga, kus I aasta esimeseks päevaks loeti vabariigi väljakuulutamine 21. septembril 1792. Uues kalendris olid kõik kuud ühepikkused (30 päeva) ning need nimetati loodusnähtuste järgi. Nädalate asemel jaotati iga kuu 10-päevasteks dekaadideks.
Kõige jäävama väärtusega revolutsiooniline uuendus oli tohutu hulga erinevate kaalude ja mõõtude ühtlustamine kümnendsüsteemi alusel. Mõõtühikutena kasutusele võetud meeter ja gramm levisid Napoleoni sõdade ajal Euroopas laiemalt.
Jakobiinid võtsid kasutusele üldise sõjaväekohustuse. 1794. aasta suveks suudeti välja panna miljon meest, neli korda rohkem kui Louis XIV ajal. Patriootlike loosungite all võitlev massiarmee ajas vaenlase üle Reini jõe ning asus naabermaid vallutama. Suurbritannia ja Austria keeldusid kuningatapjatega rahu sõlmimast ning revolutsioonilised sõjad jätkusid Napoleoni ajal.
Napoleoni võimuletulek
Robespierre’i hukkamine tähistas radikaalse revolutsiooni lõppu ja stabiilsema perioodi algust. Jakobiinide klubi suleti ja Rahvapäästekomitee likvideeriti. 1795. aastal moodustati viiest liikmest koosnev valitsus ehk Direktoorium. Direktooriumi eesmärk oli leida kesktee vaenulike jakobiinide ja kättemaksuhimuliste monarhistide vahel. Vaja oli taastada kord, aga samas säilitada revolutsiooniga võidetud võrdsus ja vabadus. See ülesanne langes revolutsioonisõdades silma paistnud noorele kindralile Napoléon Bonaparte’ile. Napoleoni juhtimisel muutus sõdade iseloom; kaitsesõja asemel hakati pidama vallutussõdu prantsuse rahva kuulsuse nimel. Naaberriikides Hollandis, Šveitsis ja Itaalias loodi Prantsusmaast sõltuvad nukuvalitsused. Napoleonis hakati nägema meest, kes suudab tagada nii riigi sisemise stabiilsuse kui ka välise au. 1799. aastal korraldas ta riigipöörde, kukutas Direktooriumi ning kuulutas end riigi esimeseks konsuliks. Revolutsioon oli sellega lõppenud ning Prantsusmaa pöördus taas ainuvalitsuse juurde.
Poliitilise stabiilsuse otsinguil
Meid peavad valitsema parimad. Parimad on kõige haritumad ja kõige enam huvitatud seaduste vankumatusest. Kui mõningad erandid välja arvata, leidub selliseid mehi vaid omanike hulgas, kes omandi kaudu on seotud maaga, kus see asub, ja seadustega, mis seda kaitsevad. Riigis, kus valitsevad omanikud, on tagatud ühiskondlik kord. Seal, kus valitsevad mitteomanikud, tõugatakse meid selliste vägivaldsete heitluste keerisesse, kust me vaid hädavaevalt pääsesime.
Boissy d’Anglas’ kõnest Konvendis, 23. juuni 1795.Mõisted
- veto – (ld k, keelan) riigipea õigus peatada parlamendis vastu võetud seaduse jõustumine
- emigrant – pagulane, majanduslikel, poliitilistel või usulistel põhjustel teisele maale väljarännanud isik
- radikaal – põhjalike abinõude rakendamist taotlev käremeelne isik poliitikas
- diktatuur – üksikisiku (diktaatori) või väikese poliitilise kildkonna piiramatu võim ühiskonnas
- terror – vägivald poliitilises võitluses, viib sageli inimeste füüsilise hävitamiseni; hirmuvalitsus
Küsimused
- Võrdle 1791. a põhiseaduse alusel moodustatud Seadusandlikku Kogu Suubritannia parlamendiga.
- Mida tähendab ütlus „revolutsioon sööb oma lapsi“?
- Kas sinu arvates revolutsionäärid järgisid „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“ põhimõtteid?
- Kas sinu arvates on võimalik luua õiglast ja moraalset ühiskonda revolutsioonilise terrori abil? Põhjenda oma arvamust.
- Kuidas seletada seda, et kuigi revolutsiooni eesmärk oli olnud demokraatlikuma valitsuse loomine, sai siiski võimule Napoleon?
