Põllu­majanduse arengut mõjutavad looduslikud tegurid

Põllumajandus on hankiva majanduse haru, mis tegeleb maad kui loodusvara kasutades toidu, looma­sööda ning taimsete ja loomsete toorainete tootmisega. Põllu­majan­duse harud on taime- ja looma­kasvatus. Taime­kasvatus tegeleb kultuur­taimede kasvatamisega. Looma­kasvatus­saadus­teks on piim, liha, vill, nahk, väetis jm. Taime- ja looma­kasvatus on omavahel tihedalt seotud. Loomadele kasvatatakse põllul söötasid, looma­kasvatu­sest saadakse orgaanilist väetist põldudele.

Põllumajanduse arendamiseks on olulisim ressurss haritava maa olemasolu ja oskused seda kasutada. Väikese asustus­tiheduse tõttu on Eestis ja teistes Balti riikides seda ressurssi suhteliselt rohkem kui maailmas keskmiselt. Lisaks annab see ka suurema võimaluse mahe­põllu­majanduse arendamiseks. Põllu­maad kasu­ta­takse põllu­kultuu­ride kasvatamiseks, rohu­maid heina kasva­ta­miseks ja loomade karjata­mi­seks. Tähtis on ka metsa­maade olemas­olu, mis annab teatud kindlustuse põllu­majanduse kõikumiste ja kriiside korral.

Euroopas on haritava maa osakaal suurem stepi­aladel (Ukrainas) ja väiksem põhja­maade metsa­vööndis (vt joonis ja tabel ülal), tervikuna on aga Euroopa haritava maa ning rohumaade pindala viimastel aastatel kahanenud ja metsa osakaal kasvanud. Aastatel 1990–2010 on Euroopa põllu­majandus loovutanud metsadele u 17 miljonit hektarit ehk kolme Balti riigi suuruse maa-ala. Üheks põhjuseks on põllu­majandus­saaduste üle­tootmine Euroopa Liidus ning metsa kasutus­alade mitme­kesistu­mine. Haritav maa hõlmab siiski ligi veerandi Euroopa pindalast, rohumaad (millest enamik on kasutatavad karja­maa­dena) veidi vähem (vt joonist).

Põllumajanduse paiknemine ja selle toodang sõltub mitmetest olulistest teguritest: loodus­likest, kultuuri­lis­test, majandus­likest jm. Igale põllu­majandus­kultuurile on kasvamiseks optimaalsed kesk­konna­tegurid: soodne kliima, mullastik, maapinna kallak ja kõrgus. Eriti palju sõltub sobivatest muldadest ja kliimast taime­kasvatus. Soodsad või eba­soodsad tingimused taime­kasvuks mõju­tavad omakorda looma­kasvatuse tulemusi.

Taimede vegetatsiooni­perioodi ehk taime­kasvu­perioodi pikkus sõltub paik­konna tempera­tuurist. Iga taime­sort vajab kasvu alustamiseks minimaalset tempera­tuuri ja vähimat kasvu­perioodi pikkust. Näiteks hakkavad Briti saartel nisu ja hein kasvama alles siis, kui keskmine temperatuur on +6 °C. Paras­vöötmes algab aktiivne taime­kasvu­periood, kui ööpäevane keskmine tempe­ra­tuur on +10 °C. Taime­liikidel on erinevad temperatuuri­taluvused, talivili hakkab idanema näiteks juba tempera­tuuri +2,5 °C juures. Põhja­poolsetel aladel on kasvu­perioodi lühi­aja­li­suse tõttu võimalik kasvatada vaid kiire­kasvulisi ja öökülmi taluvaid põllu­kultuure (sibul, kartul, redis, spinat jt).

Eestis vältab üldine taimekasvu­periood, kui õhu­tempera­tuur on püsivalt üle +5 °C, 175–195 päeva. Lühem on see Kirde-Eestis ja Pandivere kõrgustikul, pikim Lõuna-Eestis ja saartel. Õrnematele taime­sorti­dele ja nende kasvule võivad ohtlikuks osutuda hilised kevadised ja varased sügisesed öökülmad. Need pole meie kliimas küll massilised, kuid teevad palju kahju, kui öökülm saabub näiteks vilja­puude õitsemise ajal. Rohkem esineb seda laadi öökülmi Põhja-Eestis, Lääne-Eesti ranniku­aladel vähem.

Lähistroopilises vöötmes lühendab vegetatsiooni­perioodi suvine kuivus, kuid seal saadakse sellele vaatamata aastas kaks saaki. Seal mõjutab põllu­kultuuride kasvu ja kasvu­piirkondi ka sademete hulk. Vahemere maades on näiteks aasta lõikes suhteliselt palju sademeid, kuid suvine kuivus peatab kasvu.

Põllukultuure võivad kahjustada ka põua­perioodid – pikemat aega kestev vee­puudus mingil terri­tooriu­mil. Põua­perioode esineb, kui selle piirkonna valglas sajab keskmisest vähem. Algab mulla kuivamine, vähese niiskuse tõttu taimed ei võrsu, kasv aeglustub, saak ei valmi või ikaldub.

Maapinna kõrguse kasvades esineb rohkem tugevaid tuuli, mis kuiva­tavad pinnast. Pilved toovad lund ja vihma. Need mõjurid tekitavad maa­pinna erosiooni ning seetõttu lüheneb ka taimede kasvu­periood – näiteks Alpides. Eestis esineb vähesel määral erosiooni Haanja, Otepää ja Karula kõrgustiku nõlvadel.

Taimede kasvu ja liigilisust mõjutab ka mulla tüüp. Savi­mulda­de­ga pinnas on raske, happeline, liig­niiske, külm ja annab seetõttu kõrget majandus­likku tulu vaid püsiva rohu­katte või karja­maa all. Liiv­mulda­dega pinnas on kergem, soojem, vähem happeline ja ehk liigagi kuiv, sobides rohkem juur- ja puu­vilja­kasvatu­seks. Lubja­rikas pinnas on tekstuurilt õhuline, aluseline, kuiv, andes kõrgeid tera­vilja­saake. Kuigi pinnast võib mitmete meetoditega parandada (savisele lisada näiteks liivast, väetada), on siin ometigi viljakusele piirid. Mulla omadused võivad muutuda isegi ühe maatüki piirides. Põllu­kultuuride kasvata­miseks õigete mulla­tüüpi­dega alade leidmisele aitavad kaasa teadlaste koostatud mulla­kaardid.

Eesti muldadest moodustavad umbes veerandi mitme­sugused liiv­mullad, nende osa­tähtsus on suurim Hiiumaal, Saare­maal, Pärnu­maal jm. Raskemad ja harimis­aja suhtes tundlikumad savi­mullad valdavad Lääne- ja Rapla­maal.