Sood Euroopas ja Eestis

Euroopas on üks soisemaid piirkondi Skandinaavia tasasem ida­osa. Soome on oma soode pindalalt maa­ilmas esi­kohal, viimastel andmetel on soode all seal umbes 29% maismaast. Enam on soid Põhja-Soomes, kuigi arvestuste järgi on sealsetest kunagistest algu­pärastest soodest järel vaid kolmandik. Suurim soo on Lääne-Lapis Rootsi piiri ääres asuv Teuravuoma soo pindalaga 7000 ha.

Rootsis on soode all 15% pindalast, Norras umbes 6%. 1930. aastatel oli Norras soode all aga 13,5% – kuivenda­mise ja turba­kaevandamise tõttu on need alad vähenenud poole võrra.

Poolas hinnatakse soode osakaaluks 10% pindalast.

Põhjamere madalatel rannikualadel, kus asuvad tõusu­vetega jõgede suudme­lahed, näiteks Saksa­maal ja Hollandis, on tekkinud enamasti madalad lammi­sood. Hollandis ja Ida-Inglismaal asuvad madalike­rabad on liiga vesised ja sealt on raske turvast koguda.

Suurbritannias on kahjustatud või hävinud 90% soodest. Samuti on paljud Kesk-Euroopa riigid oma sood pea­aegu täielikult üles harinud.

Euroopa suurim soostik Polesje asub umbes 100 000 km²-l (kaks Eestit) Lõuna-Valgevenes ja Edela-Ukrainas Prõpjatsi jõe ümbruses. See oli üks väheseid soid Euroopa paras­vöötme­kliimas, mida polnud viimase ajani muutnud inim­tegevus, kuid 2011. aastal alustati sealgi turba kaevandmist.

Polisti-Lovati soostik, samuti üks Euroopa suurimaid, asub Venemaal, Pihkva ja Novgorodi vahel. 11 000 aastat tagasi, kui jääaeg hakkas lõppema ja Valdai kõrgustikult tulnud liustikud sulasid, tekkis seal suur järv, millest hiljem kujunes soo. Kohati on turbakihi paksus seal 10 m.

Eestimaa territooriumi pindalast on ligi veerand liigniiske. Turba teke ja muldade soostumine oli varem võimalik veelgi laialdase­mal alal. Kraavitus ja maa­parandus on soostumist aga piiranud. Kuivendusest rikkumata soode osakaal on meil ainult 5%. Õhukese turbakihiga kaetud soode serva-alasid, kus enamasti kasvab mets, on kolmandiku võrra rohkem. Suurem osa meie soid on väikesed. Soostu­mise poolest oleme maailmas Soome järel teisel kohal, meile järgneb Kanada (u 12% pindalast).

Eesti kliima on kogu jääaja­järgsel perioodil olnud soode tekkeks soodne. Kõige varem hakkasid sood kujunema Kagu-Eestis. Vanimateks soodeks loetakse Väikese Emajõe kesk­jooksul asuvat Kuik­silla sood, mille vanuseks hinnatakse u 10 000 aastat, ja Linnu­saare raba Endla soostikus. Ka Soomaal on sama vanusega nt Valgeraba ja Öördi raba.

Eestis on sood levinud üle kogu territooriumi, kõige enam leidub neid Alutagusel, Peipsi ääres, Võrts­järve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhja­osas ja Lääne-Eesti madalikul. Vähem soostunud on need maa-alad, kus vete äravool on suhteliselt hea, nt Lääne-Eesti ranniku­alal ja saartel, Pandivere kõrgustikul ja Põhja-Eesti rannikul, kus vete äravoolu soodustavad karsti­nähtused.

​Eesti suurimad soostikud on Puhatu Ida-Virumaal, Epu-Kakerdi Pärnu ja Jägala jõe ülem­jooksul, Lihula-Lavassaare Lääne-Eesti madalikul ja Sangla soo Tartumaal.

Suur osa Eesti soodest, u 190 000 hektarit, on võetud loodus­kaitse alla. Esimene soo­kaitse­ala rajati Eestis 1938. aastal Ratva rabasse. Tähtsamad soode kaitse­alad on Endla, Nigula ja Alam-Pedja loodus­kaitse­ala ning Soomaa rahvus­park.

2004. aastal arvati Eestis olemas­olevad märgalad Natura võrgustikku, mis tagab nende kaitset ka Euroopa tasandil.

Eesti soid on juba pikka aega mõjutanud inim­tegevus, eriti tugevalt andis selle mõju tunda alates 19. sajandi lõpust. Hoogsam soode kuivendamine algas pärast Teist maailma­sõda, mil ekskavaator tõrjus labida­mehe kõrvale. Soode pindala on võrreldes 1950. aastatega vähenenud umbes kolm korda. Kõige suurem muutus on toimunud madal­soode osas, nende pindala on kahanenud 10 korda. Rabade pindala on vähenenud umbes poole võrra.

Soid kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Marjade või ravim­taimede korjamine, matkamine ning teadus­töö ei avalda soodele suurt mõju, mõned teised tegevused võivad põhjustada aga olulisi muutusi nii soode vee­režiimis kui ka turba­lasundis.

Suur osa on selles turba, olulise tähtsusega energeetilise maavara kaevandamisel. Eestis kaevandatakse umbes 1 miljon tonni turvast aastas. Kaevandamine sõltub palju ilmastikust ja turu nõudlusest. Potentsiaalseid maardlaid on piisavalt, samas on kaevanduste avamine keerukas eelkõige loodus­kaitseliste kitsenduste ja ümbrus­konna elanike vastuseisu tõttu. Nii turba kaevandamisele kui ka soodele endile avaldab suurt mõju ulatuslike sooalade kuivendamine kas siis turba saamiseks või põllu­maaks. Arvestuslikult on umbes 70% turba­maadest kas kuivendatud või kuivendamisest sel määral mõjutatud, et turba moodustumine looduses on lakanud. Soid, kust turvas on ära kaevandatud, nimetatakse jääk­soodeks. Viimastel aastatel on tehtud palju tööd veerežiimi muutmisel jääksoodes ja kuiven­datud sooservades, eesmärgiks soode taastamine. Turba­tekke taastumine rikutud soodes on kasulik nii loodus­kaitse kui süsiniku sidumise seisukohalt.

Lisaks soode majanduslikule tähtsusele on nad ka puhta mageda vee reservuaarid ja reguleerivad vee­režiimi. Ka on sood puhas ja väärtuslik elupaik paljudele taimedele ja loomadele, seal kasvavad marjad, seened jm loodus­annid. Ka on neil väärtus turismi­objektina. Kuna turbas säilib kõik hästi, on turbasse mattunud leiud hindamatud uurimis­objektid mitmete erialade teadlastele.

Üks hektar looduslikus seisundis olevat sood akumuleerib aastas keskmiselt umbes 2 tonni süsinik­dioksiidi, aidates nii leevendada tööstus­ette­võtetest tulenevat atmo­sfääri paisatavate gaaside mõju Maa kliimale ehk nn kasvu­hoone­efekti. Kuivendatud ja taimestikuta turba­alad muutuvad turba orgaanilise aine lagunemise tõttu aga ise õhku lenduva süsi­happe­gaasi allikateks. Soode olemas­olu, kaitse ja õige majandamine on kliima soojenemise pidurdamise seisu­kohast seega oluline.