Migratsiooni mõiste
Riigi või piirkonna rahvaarvu muutumist põhjustab ka ränne ehk migratsioon – isiku või isikute grupi alalise elukoha vahetus. ÜRO defineerib migranti kui isikut, kes on viibinud võõrriigis üle ühe aasta, olenemata sellest, kas see on toimunud sundkorras või vabatahtlikult ja kas see on olnud ühe- või mitmekordne. 2020. aasta hinnangute kohaselt elas maailmas väljaspool oma sünnimaad 280 miljonit inimest. Migratsioonitrendi suurenedes on oodata, et aastaks 2050 tõuseb migrantide hulk kuni 405 miljonini.
Eristatakse sise- ja välisrännet. Siseränne on elukoha vahetus sama riigi piirides, näiteks kolimine maalt linna või vastupidi, linnadevaheline või maalt maale ränne. Välisränne on liikumine üle riigipiiride.
Iseloomu järgi võib ränne olla vabatahtlik (õppima või tööle minek), kaasränne (minek koos perekonnaliikmega) või sundränne (looduskatastroofide või sõjategevuse tõttu, küüditamine). Inimene, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, on pagulane.
Ränne võib olla erineva kestusega: alaline, ajutine, hooajaline. Pendelränne on igapäevane edasi-tagasi ränne kahe asula vahel, näiteks tööle/kooli ja koju.
Sisserännet nimetatakse immigratsiooniks, väljarännet emigratsiooniks. Rändesaldo ehk rändeiive on antud piirkonda mujalt saabunute ja mujale lahkunute vahe.
Rände põhjused võivad olla majanduslikud, poliitilised, usulised, kultuurilised, loodusõnnetused, looduskeskkonnast tingitud jne.
Inimeste lahkumist senisest elupaigast või riigist põhjustavad mitmesugused tõuketegurid: paikkonnas on vähe tööd, palk on madal, elamistingimused on halvad, looduskeskkond hakkab muutuma ebasoodsaks, toimuvad looduskatastroofid jne. Tõmbetegurid, mis seevastu soodustavad sisserännet ja meelitavad inimesi uutesse kohtadesse elama, võivad olla head töökohad, kõrge palk, head elamistingimused, seal juba elavad sugulased, sõbrad ja tuttavad, soodne ja tervislik looduskeskkond, hea sotsiaalne keskkond, paremad haridusvõimalused jne. Rännet takistavad mitmed sotsiaalsed, majanduslikud ja formaalsed barjäärid, näiteks kaugus, info puudumine, viisarežiim, maksumus jne. Jõukamates riikides on alati leidunud inimesi, kes rändavad puht seiklushimust või võtavad rändamist eksootilise puhkusena. Nende arv üldises rändesaldos on siiski tühine.
Inimeste alaline elukoha vahetus on
Igapäevane edasi-tagasi ränne kahe asula vahel, näiteks tööle-koju, on
Iseloomu järgi võib ränne olla kas vabatahtlik või
Inimene, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, on
ÜRO määratluse järgi on üle ühe aasta võõrriigis viibinud isik
Migratsioonitrendi suurenedes võib 2020. a 280 mln migrantide hulk kasvada 2050. aastaks miljonini.
Ränne Euroopas
Euroopa Liidu piires kehtib tööjõu vaba liikumine, seega ka riikidevaheline vaba ränne.
Lääne-Euroopasse, kus on paremad töö-, õppimis- ja elamistingimused, tullakse Lõuna- ja Ida-Euroopast, aga ka Ladina-Ameerikast. Aafrikast rännatakse Euroopasse eelkõige endistesse emamaadesse. Ulatuslik rändekriis vallandus 2015. aastal, kui Türgi, Kreeka ja Balkanimaade kaudu pürgis Euroopasse miljoneid inimesi, enamik neist parema elu otsinguil. Suure pagulaste (sund)rände Ukrainast Euroopa riikidesse vallandas Venemaa sissetung Ukrainasse 2022. aasta alguses. Hinnanguliselt pidi aasta lõpuks elukohta vahetama 6,5 miljonit ukrainlast. Absoluutarvudes on viimastel aastatel olnud suurim sisseränne (üle 100 000 inimese aastas) Saksamaale, Suurbritanniasse, Hispaaniasse. Tavapärasele migratsioonisurvele lisaks on Ukraina rändekriis suure koormuse alla pannud ka Poola, Tšehhi ja teised lähiriigid.
Arenenud riikide rahvaarv, eriti tööjõulise elanikkonna osakaal, langeks, kui seda ei hoiaks samal tasemel sisseränne vaesematest piirkondadest.
Paljud riigid reguleerivad immigratsiooni rändekvootidega, mis võib erineva sotsiaalse tausta, sisserände põhjuse, oskuste või majandusliku staatusega inimestele olla erinev. Rändekvoot on sisserännet piirav määrnumber.
Samuti on kaardil tähistatud valik suuremaid linnu, mille elanikkonnast moodustavad võõrsil sündinud üle 15%. Nende osakaal võib veelgi kõrgem olla väiksemates linnades, näiteks Narvas küündib see ligi 40%-ni.
Ränded Eesti ajaloos
Ka Eesti rahvaarvu on ränne ajaloo jooksul tugevasti mõjutanud. Sajandite vältel elati maal üsna paikset elu, liikumine väljapoole oma küla või lähipiirkonda oli pea olematu. Põhjuseks oli sunnismaisus, töövõimaluste puudumine kaugemal, arhailine elulaad. Hoogsam väljaränne algas Eestist 19. sajandi keskpaiku, kui mindi põhiliselt Venemaale vaba maad otsima, et ära toita oma pere. Eesti külad tekkisid nii Peipsi taga (nn Väike-Eesti) kui ka Siberis, Kaug-Idas, Kaukaasias jm. Sajandi lõpul siirduti rohkem linnadesse, õppima või vabrikutööle näiteks Peterburisse.
Välisränne muutus Eestis positiivseks aastatel 1920–1921, kui pärast bolševike võimuletulekut Venemaal paljud eestlased sealt kodumaale tagasi tulid (opteerusid). Rahva tõi siia tagasi ka Eesti iseseisvumine. 20. sajandi esimesel poolel väljarändamine Eestist soikus, kui rännati, siis enamasti lääne poole: Ameerikasse, Euroopasse ja isegi Austraaliasse.
1939. aastal, vahetult enne Teist maailmasõda ja pärast sõja puhkemist lahkus Eestist 17 000 inimest, peamiselt baltisakslased ja rannarootslased (u 7000). Teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni aastatel põgenes läände üle 70 000 eestlase. Aastatel 1941 ja 1949 küüditati ja saadeti asumisele kümneid tuhandeid põliselanikke (1941. a üle 10 000, 1949. a üle 20 000 inimese). Kodumaale lubati neil naasta alles alates aastast 1954, mil Stalin oli surnud ja nõukogude režiim muutus liberaalsemaks. Pärast Teist maailmasõda tuli Eestisse tagasi ka palju nn ida-eestlasi, kellest enamik sulandus põhirahva sekka.
Aastatel 1946–1955 hakkas kiiresti kasvama mujalt sisserännanute arv ja okupatsiooni lõpuks (1991) moodustasid nad umbes kolmandiku (36%) rahvastikust. Mitme kümnendi vältel lisandus sel perioodil Eestisse 5–7 tuhat inimest aastas. Peamiselt olid juurdetulnud vene rahvusest, aga ka inimesed teistest liiduvabariikidest. Neil aastatel oli siin ka palju nn läbirändajaid, ajutisi peatujaid paremate elutingimuste otsinguil.
Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal muutus Eesti jälle väljarändemaaks, kodumaale liikusid tagasi need, kellele siinne kord enam ei sobinud, samas suurenes väljaränne ka lääne poole. Eesti rahvaarv vähenes aastatel 1991–1996 ligi 80 000 inimese võrra, idasuunaline tagasiränne oli selleks ajaks praktiliselt lõppemas.
Eesti rändesaldo 1956–2009
Aastad | Saabunud | Lahkunud | Rändesaldo |
1956–60 | 149 364 | 118 862 | 30 502 |
1961–65 | 111 560 | 71 059 | 40 501 |
1966–70 | 135 891 | 93 398 | 42 493 |
1971–75 | 130 389 | 98 629 | 31 760 |
1976–80 | 114 262 | 85 864 | 28 398 |
1981–85 | 95 225 | 67 073 | 28 152 |
1986–90 | 70 381 | 62 871 | 7 510 |
1991–95 | 14 332 | 85 773 | –71 441 |
1996–99 | 5679 | 15 895 | –10 216 |
2000–09 | 17 881 | 35 582 | –17 701 |
Allikas: Eesti Entsüklopeedia
Aasta | Rändesaldo | Põhjus |
1920 | 19 281 | |
1939 | –13 352 | |
1976–80 | 5680 aastas | |
1992 | –33 827 |
Ränne taasiseseisvunud Eestis
Eesti rändesaldo 1989–2021
Aasta | Rändesaldo | Aasta | Rändesaldo |
1989 | 172 | 2005 | –3174 |
1990 | –4022 | 2010 | –2484 |
1992 | –33 827 | 2015 | 2410 |
1995 | –8170 | 2020 | 3782 |
2000 | –1749 | 2021 | 7043 |
Allikas: Statistikaamet
Rändesaldo muutus uuesti positiivseks eelmise kümnendi keskel, mil sisseränne hakkas ületama väljarännet. Osalt on sisserännanute näol tegu koju naasvate, enamasti võõrsil töötanud nooremapoolsete eestlastega. Teise osa moodustavad siia õppima või tööle saabuvad kolmandate riikide kodanikud. Suuresti pärinevad nad Ukrainast ja Venemaalt, aga koos siinse majandusliku heaolu kasvuga on üha enam ka Aafrika ja Aasia riikidest pärit inimesi, kes soovivad jääda Eestisse. Kahtlemata sisaldab suurenev sisseränne ka riske (terrorism, julgeolek, keele ja mentaliteedi küsimused jne).
Vananeva ühiskonna ja tööjõupuuduse tingimustes vajab Eesti sisserännet, mida reguleeritakse rändepoliitikaga. Eesti rändepoliitika eesmärgiks on soodustada eestlaste tagasirännet, aga ka Eestile vajalike, kõrgelt kvalifitseeritud välismaalastest töötajate (tippjuhid, programmeerijad jms) tulekut, tagades samal ajal rahvusriigi säilimise ning hoides ära avalikku korda ja riigi julgeolekut ohustavate inimeste saabumise. Sisserännet kolmandatest riikidest reguleeritakse erinevate piirangute või soodustustega kodakondsuse, elamis- ja töölubade saamisel. Rändepoliitika osaks on ka hõlbustada uustulnukate lõimumist Eesti ühiskonnaga. Euroopa Liidu kodanikele kehtib tööjõu vaba liikumise põhimõte. Rahvusvahelist kaitset pagulastele annab Eesti vastavalt riikidevahelistele lepingutele ja põhimõtetele. Enne Venemaa sissetungi Ukrainasse moodustasid varjupaiga taotlejad sisserändest küllaltki väikese osa, umbes 100–200 inimest aastas.
Väljaränne Eestist 2020. aastal
Sihtriik | Väljarännanuid |
Soome | 2212 |
Venemaa | 276 |
Suurbritannia | 204 |
Saksamaa | 125 |
Rootsi | 108 |
Allikas: Statistikaamet
– =
Kuna rändesaldo oli , siis rände arvel rahvaarv inimese võrra.
Siseränne ehk rahvastiku Eesti-sisene liikumine hõlmab keskmiselt 30 tuhat inimest aastas. Siserändes võidavad enim elanikke Tallinn ja tema lähivallad ning teiste suuremate linnade lähivallad. Äärealade inimesed kolivad peamiselt Tallinna või maakonna keskuse lähedusse. Pealinnast ja maakonnakeskusest liigutakse omakorda linna tagamaale, osalt pensionipõlve veetma, osalt kaugtöö võimalusi otsides. Oma osa siserändes annab õppimisvõimaluste otsimine, nii näiteks saabuvad Tartu kõrgkoolidesse igal sügisel tuhanded tudengid Eestist ja sajad välismaalt.
Vaata uuemaid andmeid rände kohta Statistikaameti veebilehelt. Millistele küsimustele saab nende andmete põhjal veel vastata?
Rahvaste ränded ajaloos
Inimesed on mitmetel põhjustel paigast paika rännanud kogu oma ajaloo jooksul. Euroopa ajaloos on olnud periood (umbes aastatel 400–800), mida nimetatakse Suureks rahvasterändeks ning mis tähistab hilisantiikaja lõppu ja varakeskaja algust. Suured rahvasterühmad liikusid oma algsetelt asualadelt uutesse elupaikadesse.
Skandinaavia viikingid hakkasid 8. sajandi lõpust korraldama mitmeid röövretki teistesse maadesse. Seda tehti nii sõjasaagi pärast kui ka paremate maade otsingul. Väljarändajad jõudsid Inglismaale ja Islandile, kui seal aga enam vaba maad ei jätkunud, siis edasi Gröönimaale ja üle Atlandi Põhja-Ameerika rannikule. Rootsi viikingid tungisid ida suunas, Ida-Euroopa lauskmaale.
16. sajandil, pärast Ameerika avastamist, asus Euroopast suurte varanduste otsingul palju inimesi ümber Ameerikasse, sajandi jooksul näiteks 250 000 hispaanlast. 1580-ndatel hakkas Inglismaa tegema plaane Ameerika idaranniku koloniseerimiseks ja 15 aasta jooksul jõudis sinna 10 000 kolonisti.
Inglismaalt rändasid 1620. aastal Ameerikasse välja esimesed nn inglise puritaanid, kes rajasid oma koloonia Uus-Inglismaal. Paljud puritaanid olid juba varem põgenenud Hollandisse, nüüdne oli nende teine suurem väljaränne. 1630-ndatel emigreerus Ameerikasse u 20 000 puritaani.
18. sajandil hakati Britanniast välja saatma kurjategijaid, Põhja-Ameerikasse viidi pea 60 aasta jooksul 40 000 karistusalust. Ameerikas tekitas see aja jooksul palju protesti ja uueks väljasaatmise paigaks sai Austraalia. Näiteks saabus väljasaatmiste tippajal, 1830. aastail, sinna 3000 süüdimõistetut aastas. On andmeid, et 1868. aastaks oli üle mere viidud 160 tuhat meest ja 24 tuhat naist.
18. ja 19. sajandil tõmbasid industrialiseerimine ja masinate kasutuselevõtt inimesi maapiirkondadest suurtesse linnadesse. Briti tehaselinnade tõus algas 18. sajandil, näiteks suurenes Leedsi elanike arv aastatel 1700–1770 ligi kolmekordseks, 6000-lt 18 000-ni. Londonist sai selle aja jooksul 100 000 elanikuga suurlinn ja aastal 1868 elas Londonis juba 3 miljonit inimest. 1861. aastaks oli Briti elanikkond 33 miljonit, kellest 2/3 elas linnades. Raudteede ilmumine 19. sajandil kiirendas migreerumist linnadesse veelgi.
Kuni Esimese maailmasõja alguseni 1914. aastal laiendasid Euroopa maad oma koloniaalvaldusi ja nii lahkusid paljud tuhanded eurooplased Britanniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Hollandist Indiasse, Aafrikasse, Kagu-Aasiasse, Austraaliasse.
Miljoneid väljarändajaid oli 19. sajandil ka Euroopast Ameerikasse. 1820. aastatel rändas välja 150 000 inimest, 1830-ndatel 600 000, 1840-ndatel 1,7 miljonit ja 1850-ndatel juba 2,3 miljonit.
1840-ndatel tekkis Iirimaal kartulimädaniku tõttu suur näljahäda, mis sundis paljud lahkuma. 1840–1860 asus Iirimaalt Ameerikasse ligi 2 miljonit iirlast – see oli sinna üks suuremaid rahvavoole, millel oli märkimisväärne mõju kogu Iirimaa elanikkonnale, kultuurile ja traditsioonidele.
Uusi suuri migratsioonilaineid tekitas taas suurte impeeriumide kokkupõrge 20. sajandi alguses ja nende lagunemine. Briti impeeriumi asumaadest asus Britanniasse ümber ligi 500 000 aasialast, kelle esivanemad pärinesid Indiast või Ida-Aafrikast.
Omamoodi hiigelimpeerium oli ka Tsaari-Venemaa, selle lagunemise järel 1917. aastal kujunes uus moodustis – Nõukogude Liit, mis kasutas kontrolli tugevdamiseks oma valduste üle migratsiooni. Venestamise laine algas seal juba 1930. aastatel, mil hulk vähemusrahvusi jäeti ilma emakeelsest haridusest ja soodustati igati rahvaste segunemist. Võidab sellisest segunemisest aga enamasti suurem rahvas. Teise maailmasõja järel asustati Balti riikidesse ümber suur hulk etnilisi venelasi. Nõukogude ideoloogia kandjaid viidi ka Ida-Saksamaale, Poolasse, Rumeeniasse, Ungarisse, Tšehhoslovakkiasse.
Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, leidsid paljud venelased end elamas võõras riigis ja paljud eelistasid lahkuda Venemaale.
Teise maailmasõja järgne majandusliku arengu plahvatus andis paljudele inimestele võimaluse parema elu loomiseks mõnel muul maal. Nii aktiveerus 20. sajandi teisel poolel rahvaste liikumine üle kogu maailma just majanduslikel põhjustel. 20. sajandi viimasel veerandil suurenes märgatavalt põgenike hulk, sest paikadest, kus puhkevad mitmesugused konfliktid ja sõjad, liigutakse ohutumatesse kohtadesse.
Palju migrante on jõudnud ka Euroopa riikidesse. 2000-ndate algusest on suurenenud probleemid, mis puudutavad teise põlvkonna immigrante, kes pole oma uuel kodumaal integreerunud. Tekivad mässud, rahutused, usulised konfliktid, erinevate rahvusrühmade kokkupõrked jms. Suurem võõrsil sündinute osakaal on tüüpiline just väiksema rahvaarvuga riikidele. Eesti ja Läti kõrge koht selles järjestuses tuleneb Teise maailmasõja järgsest sisserändest. Näiteks on Eesti Euroopas teisel kohal Venemaa kodanike (umbes 80 000) absoluutarvu poolest. Suhtarvuliselt oleme samuti üsna eesotsas: ligi 15% Eestimaa elanikest on sündinud väljaspool Eestit. Praegusel ajal on võõrsil sündinute osakaal meil (loomuliku iibe kaudu) kahanemas.
Skandinaavia viikingite röövretked Inglismaale, Islandile, Gröönimaale | |
Euroopast Ameerikasse suurte varanduste otsingul | |
Inglise puritaanide väljaränne Ameerikasse | |
Kurjategijate väljasaatmine Britanniast Ameerikasse ja Austraaliasse | |
Industrialiseerimisega kaasnenud siseränne Briti tehaselinnadesse (nt Leeds, London); näljahäda tõttu Iirimaalt Ameerikasse | |
Väljaränne emamaadest Euroopas asumaadesse Indias, Aafrikas, Kagu-Aasias ja Austraalias | |
Impeeriumide lagunemise tõttu tagasiränne Indiast või Ida-Aafrikast Britanniasse | |
Majanduslikel põhjustel sisseränne Ida-Euroopast, Aafrikast, Aasiast Lääne-Euroopasse |
Küsimused
- Mis on ränne? Too näiteid erinevate rändeliikide kohta.
- Kuidas on seotud ränne ja rahvaarvu muutumine? Too näiteid.
- Vaata rändesaldo tabeleid. Milliste ühiskondlike olude või sündmustega seostub negatiivne, millistega positiivne rändesaldo?
- Millistest maailma piirkondadest on viimastel aastatel jõudnud Euroopasse põgenikke? Miks?
Kui palju ja millistest riikidest on pagulasi jõudnud ka Eestisse? Otsi andmeid internetist.
