Ränded ja nende põhjused

Migratsiooni mõiste

Riigi või piirkonna rahvaarvu muutumist põhjustab ka ränne ehk migratsioon – isiku või isikute grupi alalise elukoha vahetus. ÜRO defineerib migranti kui isikut, kes on viibinud võõr­riigis üle ühe aasta, olenemata sellest, kas see on toimunud sund­korras või vaba­tahtlikult ja kas see on olnud ühe- või mitme­kordne. 2020. aasta hinnan­gute kohaselt elas maailmas väljas­pool oma sünni­maad 280 miljonit inimest. Migratsiooni­trendi suurenedes on oodata, et aastaks 2050 tõuseb migrantide hulk kuni 405 miljonini.

Eristatakse sise- ja välisrännet. Siseränne on elukoha vahetus sama riigi piirides, näiteks kolimine maalt linna või vastupidi, linnade­vaheline või maalt maale ränne. Välisränne on liikumine üle riigi­piiride.

Iseloomu järgi võib ränne olla vaba­tahtlik (õppima või tööle minek), kaasränne (minek koos pere­konna­liikmega) või sund­ränne (loodus­katastroofide või sõja­tegevuse tõttu, küüditamine). Inimene, kes on sunnitud kodu­maalt lahkuma, on pagulane.

Ränne võib olla erineva kestusega: alaline, ajutine, hoo­ajaline. Pendelränne on igapäevane edasi-tagasi ränne kahe asula vahel, näiteks tööle/kooli ja koju.

Sisserännet nimetatakse immigratsiooniks, välja­rännet emigratsiooniks. Rände­saldo ehk rändeiive on antud piirkonda mujalt saabunute ja mujale lahkunute vahe.

Rände põhjused võivad olla majanduslikud, poliitilised, usulised, kultuurilised, loodus­õnnetused, loodus­kesk­konnast tingitud jne.

Euroopa Komisjoni andmetel (2021) elab EL-s 24 miljonit mittekodanikku (5,3%). Väljaspool EL-i on sündinud 37 miljonit inimest (8,4%).

​Inimeste lahkumist senisest elupaigast või riigist põhjustavad mitme­sugused tõuke­tegurid: paik­konnas on vähe tööd, palk on madal, elamis­tingimused on halvad, loodus­kesk­kond hakkab muutuma eba­soodsaks, toimuvad loodus­katastroofid jne. Tõmbe­tegurid, mis seevastu soodustavad sisse­rännet ja meelitavad inimesi uutesse kohtadesse elama, võivad olla head töökohad, kõrge palk, head elamis­tingimused, seal juba elavad sugulased, sõbrad ja tuttavad, soodne ja tervislik loodus­kesk­kond, hea sotsiaalne keskkond, paremad haridus­võimalused jne. Rännet takistavad mitmed sotsiaalsed, majanduslikud ja formaalsed barjäärid, näiteks kaugus, info puudumine, viisa­režiim, maksumus jne. Jõukamates riikides on alati leidunud inimesi, kes rändavad puht seiklus­himust või võtavad rändamist eksootilise puhkusena. Nende arv üldises rände­saldos on siiski tühine.

Inimeste alaline elukoha vahetus on 

Igapäevane edasi-tagasi ränne kahe asula vahel, näiteks tööle-koju, on 

Iseloomu järgi võib ränne olla kas vabatahtlik või 

Inimene, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, on 

ÜRO määratluse järgi on üle ühe aasta võõrriigis viibinud isik 

Migratsioonitrendi suurenedes võib 2020. a 280 mln migrantide hulk kasvada 2050. aastaks  miljonini.

Ränne Euroopas

Euroopa Liidu piires kehtib tööjõu vaba liikumine, seega ka riikide­vaheline vaba ränne.

Lääne-Euroopasse, kus on paremad töö-, õppimis- ja elamis­tingimused, tullakse Lõuna- ja Ida-Euroopast, aga ka Ladina-Ameerikast. Aafrikast rännatakse Euroopasse eelkõige endistesse emamaadesse. Ulatuslik rändekriis vallandus 2015. aastal, kui Türgi, Kreeka ja Balkani­maade kaudu pürgis Euroopasse miljoneid inimesi, enamik neist parema elu otsinguil. Suure pagulaste (sund)rände Ukrainast Euroopa riikidesse vallandas Venemaa sissetung Ukrainasse 2022. aasta alguses. Hinnangu­liselt pidi aasta lõpuks elukohta vahetama 6,5 miljonit ukrainlast. Absoluut­arvudes on viimastel aastatel olnud suurim sisse­ränne (üle 100 000 inimese aastas) Saksamaale, Suur­britanniasse, Hispaaniasse. Tavapärasele migratsiooni­survele lisaks on Ukraina rändekriis suure koormuse alla pannud ka Poola, Tšehhi ja teised lähiriigid.

Arenenud riikide rahvaarv, eriti tööjõulise elanik­konna osakaal, langeks, kui seda ei hoiaks samal tasemel sisse­ränne vaesematest piir­kondadest.

Paljud riigid reguleerivad immigratsiooni rände­kvootidega, mis võib erineva sotsiaalse tausta, sisserände põhjuse, oskuste või majandusliku staatusega inimestele olla erinev. Rände­kvoot on sisse­rännet piirav määr­number.

Võõrsil sündinute osakaal Euroopa riikides 2019. aastal, %. Euroopa Liidu puhul loetakse võõrsil sündinute hulka ainult kolmandatest riikidest pärit inimesi. 
Samuti on kaardil tähistatud valik suuremaid ​linnu, mille elanikkonnast moodustavad võõrsil sündinud üle 15%. Nende osakaal võib veelgi kõrgem olla väiksemates linnades, näiteks Narvas küündib see ligi 40%-ni.

Ränded Eesti ajaloos

Ka Eesti rahvaarvu on ränne ajaloo jooksul tugevasti mõjutanud. Sajandite vältel elati maal üsna paikset elu, liiku­mine välja­poole oma küla või lähi­piir­konda oli pea olematu. Põhjuseks oli sunnis­maisus, töö­võimaluste puudu­mine kaugemal, arhailine elulaad. Hoogsam välja­ränne algas Eestist 19. sajandi kesk­paiku, kui mindi põhiliselt Venemaale vaba maad otsima, et ära toita oma pere. Eesti külad tekkisid nii Peipsi taga (nn Väike-Eesti) kui ka Siberis, Kaug-Idas, Kaukaasias jm. Sajandi lõpul siirduti rohkem linnadesse, õppima või vabriku­tööle näiteks Peterburisse.

Välisränne muutus Eestis positiivseks aastatel 1920–1921, kui pärast bolševike võimule­tulekut Venemaal paljud eestlased sealt kodumaale tagasi tulid (opteerusid). Rahva tõi siia tagasi ka Eesti ise­seisvumine. 20. sajandi esimesel poolel välja­rändamine Eestist soikus, kui rännati, siis enamasti lääne poole: Ameerikasse, Euroopasse ja isegi Austraaliasse.

1939. aastal, vahetult enne Teist maa­ilma­sõda ja pärast sõja puhke­mist lahkus Eestist 17 000 inimest, peamiselt balti­sakslased ja ranna­rootslased (u 7000). Teise maa­ilma­sõja ja Nõu­kogude oku­patsiooni aastatel põgenes läände üle 70 000 eestlase. Aastatel 1941 ja 1949 küüditati ja saadeti asumisele kümneid tuhandeid põlis­elanikke (1941. a üle 10 000, 1949. a üle 20 000 inimese). Kodu­maale lubati neil naasta alles alates aastast 1954, mil Stalin oli surnud ja nõukogude režiim muutus liberaalse­maks. Pärast Teist maa­ilma­sõda tuli Eestisse tagasi ka palju nn ida-eestlasi, kellest enamik sulandus põhi­rahva sekka.

Aastatel 1946–1955 hakkas kiiresti kasvama mujalt sisse­rännanute arv ja okupatsiooni lõpuks (1991) moodustasid nad umbes kolmandiku (36%) rahvastikust. Mitme kümnendi vältel lisandus sel perioodil Eestisse 5–7 tuhat inimest aastas. Peamiselt olid juurde­tulnud vene rahvusest, aga ka inimesed teistest liidu­vaba­riikidest. Neil aastatel oli siin ka palju nn läbi­rändajaid, ajutisi peatujaid paremate elu­tingi­muste otsinguil.

Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal muutus Eesti jälle välja­rände­maaks, kodu­maale liikusid tagasi need, kellele siinne kord enam ei sobinud, samas suurenes välja­ränne ka lääne poole. Eesti rahva­arv vähenes aastatel 1991–1996 ligi 80 000 inimese võrra, ida­suunaline tagasi­ränne oli selleks ajaks praktiliselt lõppemas.

Eesti rändesaldo 1956–2009

Aastad

Saabunud

Lahkunud

Rände­saldo

1956–60

149 364

118 862

30 502

1961–65

111 560

71 059

40 501

1966–70

135 891

93 398

42 493

1971–75

130 389

98 629

31 760

1976–80

114 262

85 864

28 398

1981–85

95 225

67 073

28 152

1986–90

70 381

62 871

7 510

1991–95

14 332

85 773

–71 441

1996–99

5679

15 895

–10 216

2000–09

17 881

35 582

–17 701

Allikas: Eesti Entsüklopeedia

  • baltisakslaste väljaränne
  • küüditamine
  • idasuunaline tagasiränne pärast Eesti taasiseseisvumist
  • eestlaste väljaränne Venemaale vaba maad otsima
  • eestlaste tagasiränne kommunistlikult Venemaalt
  • tööjõu sisseränne NSVL muudest osadest

Aasta

Rändesaldo

Põhjus

1920

19 281

1939

–13 352

1976–80

5680 aastas

1992

–33 827

Ränne taasiseseisvunud Eestis

Eesti rändesaldo 1989–2021

Aasta

Rändesaldo

Aasta

Rände­saldo

1989

172

2005

–3174

1990

–4022

2010

–2484

1992

–33 827

2015

2410

1995

–8170

2020

3782

2000

–1749

2021

7043

Allikas: Statistikaamet

Rändesaldo muutus uuesti positiivseks eelmise kümnendi keskel, mil sisse­ränne hakkas ületama välja­rännet. Osalt on sisse­rännanute näol tegu koju naasvate, enamasti võõrsil töötanud noorema­poolsete eestlastega. Teise osa moodustavad siia õppima või tööle saabuvad kolmandate riikide kodanikud. Suuresti pärinevad nad Ukrainast ja Venemaalt, aga koos siinse majandusliku heaolu kasvuga on üha enam ka Aafrika ja Aasia riikidest pärit inimesi, kes soovivad jääda Eestisse. Kahtlemata sisaldab suurenev sisse­ränne ka riske (terrorism, julge­olek, keele ja mentaliteedi küsimused jne).

Vananeva ühiskonna ja tööjõu­puuduse tingimustes vajab Eesti sisserännet, mida reguleeritakse rände­poliitikaga. Eesti rände­poliitika eesmärgiks on soodustada eestlaste tagasi­rännet, aga ka Eestile vajalike, kõrgelt kvalifitseeritud välis­maalastest töötajate (tippjuhid, programmeerijad jms) tulekut, tagades samal ajal rahvus­riigi säilimise ning hoides ära avalikku korda ja riigi julge­olekut ohustavate inimeste saabumise. Sisse­rännet kolmandatest riikidest reguleeritakse erinevate piirangute või soodustustega koda­kondsuse, elamis- ja töölubade saamisel. Rände­poliitika osaks on ka hõlbustada uustulnukate lõimumist Eesti ühis­konnaga. Euroopa Liidu kodanikele kehtib tööjõu vaba liikumise põhimõte. Rahvus­vahelist kaitset pagulastele annab Eesti vastavalt riikide­vahelistele lepingutele ja põhi­mõtetele. Enne Venemaa sissetungi Ukrainasse moodustasid varjupaiga taotlejad sisse­rändest küllaltki väikese osa, umbes 100–200 inimest aastas.

Väljaränne Eestist 2020. aastal

Sihtriik

Välja­rännanuid

Soome

2212

Venemaa

276

Suurbritannia

204

Saksamaa

125

Rootsi

108

Allikas: Statistikaamet

 –  = 

Kuna rändesaldo oli , siis rände arvel rahvaarv   inimese võrra.

Siseränne ehk rahvastiku Eesti-sisene liikumine hõlmab keskmiselt 30 tuhat inimest aastas. Sise­rändes võidavad enim elanikke Tallinn ja tema lähi­vallad ning teiste suuremate linnade lähi­vallad. Ääre­alade inimesed kolivad peamiselt Tallinna või maakonna keskuse lähedusse. Pea­linnast ja maakonna­keskusest liigutakse omakorda linna taga­maale, osalt pensioni­põlve veetma, osalt kaug­töö võimalusi otsides. Oma osa sise­rändes annab õppimis­võimaluste otsimine, nii näiteks saabuvad Tartu kõrg­koolidesse igal sügisel tuhanded tudengid Eestist ja sajad välismaalt.

Vaata uuemaid andmeid rände kohta Statistikaameti veebilehelt. Millistele küsimustele saab nende andmete põhjal veel vastata?

Rahvaste ränded ajaloos

Inimesed on mitmetel põhjustel paigast paika rännanud kogu oma ajaloo jooksul. Euroopa ajaloos on olnud periood (umbes aastatel 400–800), mida nimetatakse Suureks rahvaste­rändeks ning mis tähistab hilis­antiik­aja lõppu ja vara­keskaja algust. Suured rahvaste­rühmad liikusid oma algsetelt asu­aladelt uutesse elu­paikadesse.

Skandinaavia viikingid hakkasid 8. sajandi lõpust korraldama mitmeid rööv­retki teistesse maadesse. Seda tehti nii sõjasaagi pärast kui ka paremate maade otsingul. Välja­rändajad jõudsid Inglis­maale ja Islandile, kui seal aga enam vaba maad ei jätkunud, siis edasi Grööni­maale ja üle Atlandi Põhja-Ameerika rannikule. Rootsi viikingid tungisid ida suunas, Ida-Euroopa lauskmaale.

16. sajandil, pärast Ameerika avastamist, asus Euroopast suurte varanduste otsingul palju inimesi ümber Ameerikasse, sajandi jooksul näiteks 250 000 hispaanlast. 1580-ndatel hakkas Inglismaa tegema plaane Ameerika ida­ranniku koloni­seeri­miseks ja 15 aasta jooksul jõudis sinna 10 000 kolonisti.

Inglismaalt rändasid 1620. aastal Ameerikasse välja esimesed nn inglise puritaanid, kes rajasid oma koloonia Uus-Inglismaal. Paljud puritaanid olid juba varem põgenenud Hollandisse, nüüdne oli nende teine suurem väljaränne. 1630-ndatel emigreerus Ameerikasse u 20 000 puritaani.

18. sajandil hakati Britanniast välja saatma kurja­tegijaid, Põhja-Ameerikasse viidi pea 60 aasta jooksul 40 000 karistus­alust. Ameerikas tekitas see aja jooksul palju protesti ja uueks välja­saatmise paigaks sai Austraalia. Näiteks saabus välja­saatmiste tippajal, 1830. aastail, sinna 3000 süüdi­mõistetut aastas. On andmeid, et 1868. aastaks oli üle mere viidud 160 tuhat meest ja 24 tuhat naist.

18. ja 19. sajandil tõmbasid industriali­seeri­mine ja masinate kasutusele­võtt inimesi maa­piir­kondadest suurtesse linnadesse. Briti tehase­linnade tõus algas 18. sajandil, näiteks suurenes Leedsi elanike arv aastatel 1700–1770 ligi kolme­kordseks, 6000-lt 18 000-ni. Londonist sai selle aja jooksul 100 000 elanikuga suur­linn ja aastal 1868 elas Londonis juba 3 miljonit inimest. 1861. aastaks oli Briti elanik­kond 33 miljonit, kellest 2/3 elas linnades. Raudteede ilmumine 19. sajandil kiirendas migreerumist linnadesse veelgi.

Kuni Esimese maailmasõja alguseni 1914. aastal laiendasid Euroopa maad oma koloniaal­valdusi ja nii lahkusid paljud tuhanded eurooplased Britanniast, Prantsus­maalt, Saksa­maalt, Hollandist Indiasse, Aafrikasse, Kagu-Aasiasse, Austraaliasse.

Miljoneid väljarändajaid oli 19. sajandil ka Euroopast Ameerikasse. 1820. aastatel rändas välja 150 000 inimest, 1830-ndatel 600 000, 1840-ndatel 1,7 miljonit ja 1850-ndatel juba 2,3 miljonit.

1840-ndatel tekkis Iirimaal kartuli­mädaniku tõttu suur nälja­häda, mis sundis paljud lahkuma. 1840–1860 asus Iirimaalt Ameerikasse ligi 2 miljonit iirlast – see oli sinna üks suuremaid rahva­voole, millel oli märkimis­väärne mõju kogu Iirimaa elanik­konnale, kultuurile ja traditsioonidele.

Uusi suuri migratsioonilaineid tekitas taas suurte impeeriumide kokkupõrge 20. sajandi alguses ja nende lagunemine. Briti impeeriumi asumaadest asus Britanniasse ümber ligi 500 000 aasialast, kelle esi­vanemad pärinesid Indiast või Ida-Aafrikast.

Omamoodi hiigelimpeerium oli ka Tsaari-Venemaa, selle lagunemise järel 1917. aastal kujunes uus moodustis – Nõukogude Liit, mis kasutas kontrolli tugevda­miseks oma valduste üle migratsiooni. Venesta­mise laine algas seal juba 1930. aastatel, mil hulk vähemus­rahvusi jäeti ilma ema­keelsest haridusest ja soodustati igati rahvaste segunemist. Võidab sellisest segunemisest aga enamasti suurem rahvas. Teise maa­ilma­sõja järel asustati Balti riikidesse ümber suur hulk etnilisi venelasi. Nõukogude ideoloogia kandjaid viidi ka Ida-Saksa­maale, Poolasse, Rumeeniasse, Ungarisse, Tšehho­slovakkiasse.

Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, leidsid paljud venelased end elamas võõras riigis ja paljud eelistasid lahkuda Venemaale.

Teise maailmasõja järgne majandusliku arengu plahvatus andis paljudele inimestele võimaluse parema elu loomiseks mõnel muul maal. Nii aktiveerus 20. sajandi teisel poolel rahvaste liikumine üle kogu maailma just majandus­likel põhjustel. 20. sajandi viimasel veerandil suurenes märgatavalt põgenike hulk, sest paika­dest, kus puhkevad mitme­sugused konfliktid ja sõjad, liigutakse ohutumatesse kohtadesse.

Palju migrante on jõudnud ka Euroopa riikidesse. 2000-ndate algusest on suurenenud probleemid, mis puudutavad teise põlv­konna immigrante, kes pole oma uuel kodumaal integreerunud. Tekivad mässud, rahutused, usulised konfliktid, erinevate rahvus­rühmade kokku­põrked jms. Suurem võõrsil sündinute osakaal on tüüpiline just väiksema rahva­arvuga riikidele. Eesti ja Läti kõrge koht selles järjestuses tuleneb Teise maa­ilma­sõja järgsest sisse­rändest. Näiteks on Eesti Euroopas teisel kohal Venemaa kodanike (umbes 80 000) absoluut­arvu poolest. Suht­arvu­liselt oleme samuti üsna eesotsas: ligi 15% Eestimaa elanikest on sündinud väljas­pool Eestit. Praegusel ajal on võõrsil sündinute osakaal meil (loomuliku iibe kaudu) kahanemas.

  • 20. saj 2. pool
  • 18. saj
  • aastani 1914
  • 17. saj
  • 16. saj
  • 8. saj lõpp
  • 19. saj
  • 20. saj 1. pool

Skandinaavia viikingite röövretked Inglismaale, Islandile, Gröönimaale

Euroopast Ameerikasse suurte varanduste otsingul

Inglise puritaanide väljaränne Ameerikasse

Kurjategijate väljasaatmine Britanniast Ameerikasse ja Austraaliasse

Industrialiseerimisega kaasnenud siseränne Briti tehaselinnadesse (nt Leeds, London); näljahäda tõttu Iirimaalt Ameerikasse

Väljaränne emamaadest Euroopas asumaadesse Indias, Aafrikas, Kagu-Aasias ja Austraalias

Impeeriumide lagunemise tõttu tagasiränne Indiast või Ida-Aafrikast Britanniasse

Majanduslikel põhjustel sisseränne Ida-Euroopast, Aafrikast, Aasiast Lääne-Euroopasse

Küsimused

  1. Mis on ränne? Too näiteid erinevate rändeliikide kohta.
  2. Kuidas on seotud ränne ja rahvaarvu muutumine? Too näiteid.
  3. Vaata rändesaldo tabeleid. Milliste ühiskondlike olude või sündmustega seostub negatiivne, millistega positiivne rändesaldo?
  4. Millistest maailma piirkondadest on viimastel aastatel jõudnud Euroopasse põgenikke? Miks?
    ​Kui palju ja millistest riikidest on pagulasi jõudnud ka Eestisse? Otsi andmeid internetist.