Näidend „Adolf Rühka lühikene elu”
Andrus Kivirähki näidend „Adolf Rühka lühikene elu” räägib teatrist ja teatritegemisest. Selle tegevus toimub 19. sajandi lõpul Tartus August Wiera juhitavas Vanemuise teatris. Tollal astusid lavalaudadel üles asjaarmastajad, keda oli teatriga sidunud armastus näitekunsti vastu. Elukutselisi eesti rahvusest näitlejaid siis veel polnud. Näidendi peategelane Adolf Rühka on samuti armunud teatrisse ja üritab kitsastele majanduslikele oludele vaatamata näitlejaks saada.
Kuigi tegevus toimub esmapilgul kauges minevikus, puudutab see tänapäevalgi aktuaalseid teatri- ja kunstiküsimusi. Kas teater peab pakkuma ainult meelelahutust või panema millelegi olulisele mõtlema, puudutama hinge? Kuidas sünnib kunstielamus?
Adolf Rühka lühikene elu
Lugemise ajal
Märgi värviliselt kohad, mis tunduvad koomilised.
Andrus Kivirähk
Adolf Rühka lühikene elu
Eesti Draamateater, 2005
Lavastaja Ingomar Vihmar
Kunstnik Pille Jänes (külalisena)
Osades:
Adolf Rühka, noor kohtukirjutaja – Risto Kübar (NO99)
härra Seebalt – Lembit Ulfsak
Elsa, tema tütar – Mari-Liis Lill või Mirtel Pohla (NO99)
Villem Karp, Rühka kolleeg kohtukantseleis – Taavi Teplenkov
proua Savi – Ülle Kaljuste
August Wiera – Martin Veinmann või Tõnu Aav
preili Jakobson – Külli Reinumägi
preili Karlsson – Elina Reinold (külalisena)
Mihkel Kull, eakas korstnapühkija – Aleksander Eelmaa (külalisena)
Oskar Kull, tema vend, samuti korstnapühkija – Ivo Uukkivi
Veller, paks härrasmees – Tõnu Aav või Martin Veinmann
I vaatus
Lavale tormab August Wiera.
WIERA: Tõmmake päike taevasse!
Nööriga tõmmatakse lakke suur kuldpaberiga üle löödud sõel, mille sees põleb lamp.
WIERA: Ja nüüd muusika! Ja eesriie tõuseb! Järgmine pilt: Bengali metsades!
Hakkab kostma pidulikku muusikat, Wiera dirigeerib kätega paar takti, siis jookseb lavalt ära.
Lavale sammub elevant, kelle turjal istub preili Jakobson, päevavari pea kohal. Teiselt poolt ilmub Wiera, kes on vahepeal tõmmanud pähe turbani ja mässinud ennast halatti.
WIERA: Ohhoo! Eks ole see ju kaunis Esmeralda, keda ma ammu otsinud olen! Nüüd sa enam mu käest ei pääse, nüüd olen ma su viimaks leidnud ja sinust saab minu naine!
PREILI JAKOBSON: Oo, suur radža! Luba mul minna! Ma pole sulle midagi paha teinud, miks sa mind siis jälitad ja piinad?
WIERA: Ma ei piina sind, kaunis Esmeralda, vastupidi, ma armastan sind! Juba ammu olen ma endale tahtnud valget naist ja nüüd ei saa mind keegi takistada! Sa kuulud mulle! Ha-ha-haa!
PREILI JAKOBSON: Oo, kui hirmus on minu saatus! Pärast seda kui minu õnnetu isa palavikku suri, ei kaitse mind enam keegi, ja julm maailm võib minuga teha, mida soovib! Oo, suur radža! Halasta mulle! Ära võta oma hingele seda pattu, sest kui sa mu oma lossi viid ja oma naiseks teed, siis ei jää mul üle muud kui kurvastusest ning häbist surra!
WIERA: Eks sa siis sure, valge naine! Tea, et mina olin see, kes su isa tappis! Ta ei surnud hoopiski mitte palavikku! Mina jootsin talle sisse mürki, sest ma vihkan inglasi ja ihusin hammast tema varanduse peale! Sina oled tema ainus pärija ja kui ma su oma naiseks teen, siis kuulub kogu su varandus mulle!
PREILI JAKOBSON: Halasta! Ma anun sind! Taevase jumala nimel, halasta mu peale!
WIERA: Ei! Ei! Ei!
PREILI JAKOBSON: Oh, kas siin pole tõesti mitte kedagi, kes mind aitaks! Kas jumal on mu tõesti maha jätnud!
WIERA: Jaa, siin Bengali metsades ei päästa sind keegi! Siin oled sa minu võimuses, Esmeralda! Sul pole mingit lootust!
PREILI JAKOBSON: Oh appi! Appi! Ma nõrken! Halastust!
Stseenid lavastusest „Adolf Rühka lühikene elu” Eesti Draamateatris
(esietendus 4.12.2005)
WIERA: Pole olemas halastust! Nüüd oled sa minu! Samas visatakse teda odaga.
WIERA: Oo! Mind tabas oda! See läbistas mu südame! Ma suren!
Wiera kukub pikali ja sureb. Lavale ilmub neeger Mombu (keda mängib preili Karlsson), ees ahvimask, pikk keel suust väljas.
PREILI JAKOBSON: Oo, kas see oled sina, truu Mombu?
PREILI KARLSSON: Jah, preili, see olen mina! Ma päästsin teid selle kurja mehe käest! Nüüd ei ähvarda teid enam ükski hädaoht! Lubage, ma juhin teid minema nendest hirmsatest Bengali metsadest, tagasi Inglismaale!
PREILI JAKOBSON: Kallis Mombu! Sa päästsid mind tõepoolest! Olen sulle võlgu tuhat tänu! Ütle, mida sa soovid! Mida saan ma sinu heaks teha?
PREILI KARLSSON: Preili, minu ainus soov on olla elu lõpuni teie alandlik ori!
Preili Karlsson juhatab elevandi koos preili Jakobsoniga lavalt ära. Kirjutajate töötuba. Ühe laua taga istub Adolf Rühka, teise laua taga Villem Karp.
RÜHKA: Milline etendus! Millised elavad pildid! Kõige rohkem meeldis mulle „Bengali metsades”. Kuidas küll preili Jakobson mängis! See oli imeline! Tõesti, ma nutsin eile saalis!
- Jälgi Rühka ja Karbi vaidlust. Mille üle nad vaidlevad? Märgi nende seisukohad eri värvidega.
KARP: Mina küll teatrisse nutma ei lähe. Minule meeldivad ikka rohkem jandid ja naljamängud.
RÜHKA: Jah, need on ka toredad. Miks mitte vahelduseks ka naljamänge vaadata, need teevad tuju heaks. Aga tõeline kunst on ikka midagi muud, see on alati õpetlik ja ülev! Pahad ja ülekohtused saavad seal oma karistuse, aga headele tegelastele naeratab õnn. Kui ma selliseid asju näen, siis tuleb mulle kohe selline vaimustus peale, et… Tahaks ise ka midagi suurt korda saata! Küll võivad need inimesed õnnelikud olla, kes oskavad näitemänge kirjutada ja neid püünele seada!
KARP: Ei tea midagi, see on vist kaunis näljane amet. Mina küll ei tahaks tola olla. Teine asi on tsirkusemaadleja – ma möödunud kuul käisin vaatamas, kuidas Lurich ühe türklase selili pani. Oli uhke vaatepilt küll! Ja pärast nägin Lurichit veel uulitsal – oli teine tõelise härrasmehe kombel riides, astus voorimehe troskast välja ning läks restorani. Maadlemisega ikka vist teenib päris hästi. Mina oma kirjutajapalgaga ei jõuaks ilma peal sellises peenikeses kohas söömas käia, aga näe, Lurich võib seda endale lubada!
RÜHKA: Ega teatrit raha pärast ei tehta, Villem! Ja ära nimeta neid toladeks, vaid näitekunstnikeks! Siin on suur vahe!
KARP: Ei tea, mis vahet seal ikka on, nimeta neid kuidas tahad, ühtemoodi teevad nad kõik püüne peal koomuskit. Sa ära ka selle teatri pärast nii leili mine, mitu tundi juba jutustad teisest, nagu oleks näinud kes teab missugust imet.
RÜHKA: See oligi ime! Mõtle, Villem, laval oli elevant!
KARP: Ega see siis päris elevant ei olnud, päris elevanti ei lubatakski teatrisse publiku ette tuua. See on ju suur ja kuri loom, vaata kui hakkab lõhkuma ja teeb inimestele häda! Küllap see oli niisama mingi topis.
RÜHKA: Ei, seal olid näitlejad sees! Üks liigutas lonti ja teine saba! Haruldaselt hästi tehtud, just nagu päris. Kui huvitav oli seda vaadata! See on suur kunst! Mina võtan igatahes August Wiera ees mütsi maha ja kummardan maani.
- Kui usutav selline elevant sulle laval tunduks?
KARP: Kummarda siis pealegi, aga ära seda unusta, et meie kunst on praegu need kohtuhärra kirjad valmis kirjutada, need saadetakse juba homme hommikul rahukohtusse. Ma tahan ikka veel peole ka jõuda, täna on ju Seebalti sünnipäev. Sina oled ka kutsutud, kas sa siis ei mäleta! Nii et ära patra, vaid kirjuta!
RÜHKA: Jah, muidugi… Aga ikkagi – sa peaksid seda „Bengali metsades” nägema, nad mängivad homme jälle! Mina lähen kindlasti uuesti!
KARP: Kirjuta!
RÜHKA: Jah, küll ma kirjutan.
Hakkab kirjutama, ise ümisedes teatris kuuldud viisjuppi.
Mõisted
- süžee – sisu, sündmustik, esitatud järjekorras
- dialoog (kahekõne) – kahe või enama isiku kõnelus, üks draamakirjanduse põhitunnuseid
- repliik – ühe tegelase kõnekord dialoogis
- remark – seletav märkus tegelaste, tegevuse, tegevuskoha ja ‑aja kohta, on dialoogist eraldatud sulgude või kaldkirjaga
- stseen – näidendi osa, kus tegelaskond ei muutu; algab ja lõpeb mõne tegelase ilmumise või lahkumisega
- vaatus – näidendi suurim terviklik osa, millele järgneb enamasti vaheaeg; koosneb stseenidest
- monoloog – ühekõne, ühe tegelase esitatud pikem repliik (kõne, meenutus jmt)
Nii nagu igasuguses loos, nii on ka näidendis oma . Romaan jaguneb tavaliselt peatükkideks, näidend koosneb aga , mida on tavaliselt 1–3, pikematel koguni 5. Need suuremad jaotised jagunevad omakorda väiksemateks ühikuteks – . Need kestavad nii kaua, kui korraga on tegevuses üks ja sama tegelaskond. Nii kui keegi lavalt lahkub, saab see läbi ning algab uus. Näidendi tähtsamaid tunnuseid on tegelaste omavaheline vestlus ehk . See tekib, kui üks tegelane ütleb ühe ja teised vastavad talle. Kui tegelane kõneleb üksi pikemalt, nimetatakse tema sõnavõttu . Näidendit aitavad selgitada ka autori märkused ehk , mis on abiks näidendi mõistmisel ja lavastamisel.
Küsimused ja ülesanded
- Jagage osad ja lugege näidendi katkendit klassis.
- Jagunege paarideks, üks nõustub Rühkaga, teine Karbiga. Lisage mõlema tekstis ilmnenud seisukohale kaks toetuspunkti ja väidelge.
- Millises teatriruumis võiks lavastada näidendit „Adolf Rühka lühikene elu”? Miks seal?
- Lavastage rühmatööna katkend „Bengali metsades”.
- 1. Jagage rollid.
- 2. Lugege üheskoos teksti.
- 3. Leidke vajalikud rekvisiidid.
- 4. Esitage katkend klassikaaslastele, teksti võite ka improviseerida.
- Service provided by Star Cloud LLC