Väljamõeldud lavategelikkus

Juhan Viiding, Tõnis Rätsep

Näidendi tegelasteks on OLEVUSED. Neid on kaheksa. Kõik kannavad imelikke peakatteid. Silmade jaoks on mütsides avad. Seljas on neil kleidid, jalas saapad. Tegevuskoht on OLEVUSTE maja ühine suur tuba, mille väljapääs on taga keskel. Suurest toast saab iga OLEVUSE tuppa. Suures toas on neli tooli. Toas võib olla taimi.

Olevused: NULL, ÜKS, KAKS, KOLM, NELI, VIIS, KUUS, SEITSE

Märkus
1. NELI, VIIS, KUUS JA SEITSE on mõeldud naisnäitlejatele.
2. Teises vaatuses NULL, ÜKS, NELI, VIIS, KUUS ja SEITSE valivad oma kostüümid ise.
3. „Tubadesse” mineku skeem:

I vaatus

1. pilt

(Laval on NELI. Peauksest tuleb KAKS.)

KAKS: Tere, NELI!

NELI: Tere, KAKS!

(KAKS läheb oma tuppa. Tuleb VIIS.)

VIIS: Tere, NELI!

NELI: Tere, VIIS!

(VIIS läheb oma tuppa. Tuleb NULL.)

NULL: Tere, NELI!

NELI: Tere, NULL!

(NULL läheb oma tuppa. Tuleb KOLM.)

KOLM: Tere, NELI!

NELI: Tere, KOLM!

(KOLM läheb oma tuppa. Tuleb ÜKS.)

NELI: Tere, ÜKS!

ÜKS: Tere, NELI!

(ÜKS läheb oma tuppa. Tuleb KUUS. Tal on püss käes.)

KUUS: Näe, mis mina täna Prügiväljadelt leidsin. Ja ma arvan, et see on hea. Kas sa ka tead, mis see on? Vaata.
(Näitab püssi.)

NELI: See on püss. Varem me seda leidnud ei ole. Ei tea, kas see on kaotatud või ära visatud?

KUUS: Tõepoolest, siin on kaks võimalust: kas kaotatud või ära visatud. Ja nüüd on veel kaks võimalust: kas jätta ta endale või viia Laiale Kivile. Muidugi, kui me ta Laiale Kivile viime, siis on kaks võimalust: kas ta võetakse sealt ära või jäetakse sinna. Kui võetakse ära, siis on ta vajalik ja hea asi, sest need on ju inimesed, kes Laialt Kivilt võtavad. Kui jäetakse Laialt Kivilt võtmata, siis järelikult tuleb pulbriks teha.

NELI: Püss on tapariist. Pauk rauda, püss palge ja kellegi pihta.

KUUS: Siis on kaks võimalust: kas lased mööda või lased pihta.

NELI: Kui lased pihta, siis on kaks võimalust: kas saab ainult haiget või sureb ära.

KUUS: See selleks, aga vaata, kui ilusti on tehtud. Nagu päris. Selle kallal on ikka vaeva nähtud. See peab üks väärt asi olema. Muidu oleks me neid varem sadade kaupa leidnud. Tähendab, see on kallis asi. Keegi ei raatsi ära visata. Mina arvan nii, et riputame ta seinale. Ilus vaadata ja natuke hirmus ka. Vaata, ma panen ta siia konksu otsa.

NELI: Mina olen täna koduhoidja ja ütlen sulle: kui sa teda Laiale Kivile ei taha viia, siis jäta ta endale, aga vii ta ära oma tuppa.

KUUS: Jah. Ma täna vaatan teda natuke ja homme teen ta pulbriks.

NELI: Vaata, vaata.

(KUUS läheb püssiga oma tuppa. Käib pauk. Tulevad KAKS, KOLM, NULL, VIIS ja ÜKS. Näevad, et suures toas on kõik korras, lähevad igaüks oma tuppa tagasi. NELI läheb KUUE tuppa. Tulevad siis sealt välja.)

KUUS: Kust ma võisin teada, et tal pauk sees on.

NELI: Iial ei või teada.

KUUS: Mina ju mõtlesin, et see on mängupüss. Nüüd on kaks võimalust: kas oli mängupauk või pärispauk. Aga võib-olla ei olnudki pauku. Võib-olla ainult tundus, et oli pauk. Võib-olla me oleme arad ja ainult kujutasime ette. Tead, NELI, hirmul on suured silmad.

(Tuleb KAKS.)

KAKS: Mis pauk see oli?

KUUS: Mis pauk? Meie NELJAGA ei kuulnud mingit pauku.

NELI: Mina nagu natuke kuulsin. Tõsi küll, üsna lühikest aega, aga praegu on küll vaikne.

(Tuleb KOLM.)

KOLM: Sõbrad, kas siis selleks, et vaikust kuulata, on tõesti enne pauku vaja? Ma kuulsin kohe, et see on püssipauk. Igaks juhuks jooksin oma tuppa. Mõtlesin, et minu püss on äkki kogemata lahti läinud.

KUUS: Mis? Mida sa ütlesid? Kas siis sul on ka püss?

KOLM: Loomulikult. Mis siis selles imelikku on? Mul on see juba ammu. Aga ma oskan temaga ümber käia. Mul on see (mõtleb) enesekaitseks. Kui näituseks keegi tahab mulle kallale tulla… siis ma ähvardan teda püssiga. Ega ma sellepärast veel pauku ei tee. Ma teen talle lihtsalt hirmu ja ongi kõik.

(Tuleb NULL.)

NULL: Küll täna on alles päev. Kui see pauk käis, siis jooksin oma tuppa, olin nii erutatud, ehmatus oli suur, värisesin, ma isegi nutsin natuke, aga üle läks, ja nüüd ma tahan teada: mis pauk see oli?

KOLM: Mõnikord juhtub. Mitte midagi erilist. Lihtsalt üks pauk ja kõik.

NULL: Kes tegi?

KOLM: Eks ikka püssimehed. Kas sa üldse tead, misasi püss on?

NULL: Oh, ei tea.

KOLM: Kohe näed. Ma käin korraks oma toas ära. (Läheb. Tuleb püssiga.) See siin on püss. Ja see siin on püssimees. Praegu on nii. (Võtab püssi selga.) Ja nüüd on nii. Nüüd on mul püss seljas. Ja nüüd ma kõnnin. Käed on vabad. Tee, mida tahad. Loe raamatut või koo sukka või. Ja nüüd ma vaatan, kas kedagi ei ole tulemas. (Vaatab.)

KUUS: Mina olen ju ka püssimees. (Toob oma püssi.)

NULL: Oi. Meil on kaks püssimeest.

(Püssimehed kõnnivad.)

KOLM (KUUELE): Tule, seisame kõrvuti. Ütle, NULL, aga ütle ausalt, kumb meist on rohkem püssimees.

NULL: Eks ikka mõlemad.

KOLM: Ei ole. Minu püss on ilusam.

KUUS: Aga minu püss on parem.

KOLM: Mille poolest ta parem on?

KUUS: Minu püss paugub, sellepärast.

KOLM: Sinu püss on mängupüss. Ja selle pauk on mängupauk.

KUUS: See ei loe. Sa ju kuulsid, mis NULL ütles. Tema hakkas kohe värisema.

NULL: Ja nutsin ka.

KOLM: Mina sinu paugu peale ei värise.

KUUS: Küll sa juba värised.

KOLM: Ei mõtlegi.

KUUS: Küll sa juba mõtled.

KOLM: Ei mõtle.

KUUS: Mõtled küll.

KOLM: Ei mõtle.

KUUS: Elame, näeme.

(Tuleb VIIS.)

VIIS: Mille üle te vaidlete?

KUUS: KOLM ütleb, et ta ei karda pauku.

VIIS: Mind see ei huvita. Miks see sind huvitab?

KUUS: Ei tea. Siin on kaks võimalust. Kui kardab, siis on arg, aga kui ei karda, on julge.

VIIS: Kui ta julge on, miks tal siis püss on? Keda ta kardab? Kuule, KOLM, keda sa kardad? Mind või?

KOLM: No kuule. Mis sa norid? Mina kaitsen. Mina kaitsen ennast ja sind.

NULL: Kaitse mind ka. Mina väga tahan, et mind kaitstaks. Mina tahan, et just sina mind kaitsed.

VIIS: Kelle eest ta sind kaitsma peab?

NULL: Teise püssimehe eest.

KUUS: Minu eest ei ole tarvis kedagi kaitsta. Mina ei tee kellelegi kurja.

KOLM: Aga kes pauku tegi? Kui ma ei eksi, siis olid see sina. Või tahad öelda, et ei olnud, mis?

NULL: Vasta, kui sult küsitakse. Mina värisesin nagu haavaleht. Sina panid mu nutma. Pea veel praegugi valutab. Mis veel siis saaks, kui kõik hakkaksid paugutama.

KOLM: No seda ei juhtu. Niikaua kui minu käed jõuavad püssi hoida, ei tule siin mingit paugutamist. Nii kui ma peaks kas või ühtainust pauku kuulma, nii ma lasen kohe püssi.

(Tuleb ÜKS.)

ÜKS: Küllalt. Mina olen seda teie juttu läbi seina juba küllalt kuulnud. Keegi teist ei ole õiget julgust üles näidanud. Mina ütlen seda: mina ei saa püssimeestega koos elada. Minul on kogu aeg hirm. Ja mina lähen teistele Prügiväljadele.
(Hakkab minema.)

KÕIK: Oota, ÜKS.

KOLM (ÜHELE): Ära mine. KUUS läheb kohe ja teeb oma püssi pulbriks. Siis on kõik korras. (KUUELE.) Ja nüüd ma ütlen sulle, KUUS, nii et kõik kuulevad: Sa lähed kohe SINNA ja teed oma püssi pulbriks. Siis ei ole teil midagi karta. Siis on rahu majas.

ÜKS: Mina olen Prügiväljadelt juba kolm püssi leidnud ja kõik nad vaikselt pulbriks teinud, ilma et te sellest midagi teadnud oleksite.

KUUS: Miks sa seda meile ei ole rääkinud? Meil on ju nii, et kõik, mis leiame, arutame koos läbi – et mis pulbriks, mis Laiale Kivile ja mis endale.

ÜKS: On asju, mida ei ole üldse tarvis siia vedada – need olen kohe pulbriks teinud.

KUUS: Kust sa tead, mida on vaja ja mida mitte? Meie ju ei tea. Me teame ainult seda, et Laia Kivi abil selgitame välja, mis on kaotatud ja mis on ära visatud. Kui Laialt Kivilt ära võetakse, on kaotatud, kui ei võeta, on visatud. Ja selle peame siis pulbriks tegema.

ÜKS: Kui me ei oska vahet teha selle vahel, mida on vaja ja mida ei ole vaja, võib juhtuda, et meie soov ei täitu, et me ei saagi kunagi inimesteks ja peame igaveseks ajaks jääma ainult olevusteks. Ja siis ei pääse me ka Prügiväljadelt.

KOLM: Õige. Saaks ainult rutem.

KUUS: Mis asja rutem?

KOLM: Inimeseks, inimeseks.

KUUS: Hea küll, ma lähen ja viin püssi Laiale Kivile.
(KUUS lahkub.)

KOLM: No näed sa. Õige jutt õigel ajal paneb ikka aru pähe. Nüüd pole muud kui Prügiväljadele tagasi. Hõissa! Ja kui siis majja veel üks püss peaks ilmuma, siis olen mina see, kes ta otsekohe pulbriks teeb!