1799. aasta riigipöörde järel säilis Prantsusmaal formaalselt vabariik. 1799. aasta lõpul vastu võetud uus põhiseadus määras Napoleoni esimeseks konsuliks ametiajaga kümme aastat. Esimesele konsulile kuulus täidesaatev võim, ta nimetas ametisse ministrid ning oli ka sõjaväe ülemjuhataja. Seadusandlik võim pidi olema jagatud konsuli ning kolmeastmelise seadusandliku kogu vahel. Napoleon osutus aga erakordselt tahtejõuliseks ja osavaks poliitikuks, kellel ei tulnud mõttessegi võimu teistega jagada. Sageli kasutas ta valitsemiseks hoopis dekreete, mis ei vajanudki seadusandliku kogu kinnitust.

Napoleoni suureks eeskujuks oli Vana-Rooma, kust võeti üle ameti­nimetused „konsul“, „senaator“ ja „tribuun“. Oma tegevuses ei juhindunud ta aga varasest demokraatlikust, vaid Augustuse-aegsest autokraatlikust Roomast, kus senati võim oli üksnes formaalne. Napoleon järgis Augustuse eeskuju ka selles, et otsustas vabariigi muuta keisririigiks. Kõigepealt tehti 1802. aastal põhiseadusesse parandus, mis kuulutas Napoleoni elu­aegseks konsuliks. 1804. aastal võeti vastu järjekordne põhi­seadus, millega Prantsusmaa kuulutati keisririigiks ehk impeeriumiks, mida valitseb Bonaparte’i dünastia. Napoleoni uueks ja uhkeks tiitliks sai „prantslaste keiser Napoleon I“. Nii taastati Prantsusmaal ametlikult pärilik monarhia.

Napoleon võttis Prantsusmaal ette ulatuslikke ümberkorraldusi, mis pidid kindlustama ja täiendama revolutsiooni saavutusi. Reformide üldine eesmärk oli valitsemist tsentraliseerida ja kaasajastada. 1804. aastal võeti vastu tsiviilkoodeks, mis asendas umbes 350 kohalikku seadus­koodeksit, mille järgi Prantsusmaal oli seni õigust mõistetud. Hiljem Napoleoni koodeksiks ümber nimetatud seaduste­kogu säilitas 1789. aasta põhimõtte kodanike võrdsusest seaduse ees, aga rõhutas senisest tugevamalt abielumehe võimu oma naise üle ja isa patriarhaalset võimu laste üle. Abielus naine ei saanud ise lepinguid sõlmida, lahutada oli võimalik vaid erandjuhtudel ning lapsed (poeg kuni 26. ja tütar 21. eluaastani) vajasid abiellumiseks isa luba. Üld­joontes oli koodeks siiski edumeelne, sest tegi lõpu viimastele feodaalsetele privileegidele ning kindlustades usuvabaduse. Hiljem reformisid paljud Euroopa riigid oma seadused selle eeskujul.

Napoleon loobus revolutsiooniaegsest uuest religioonist ning jõudis kokkuleppele katoliku kirikuga. Seda oli vaja selleks, et lepitada traditsioonidest kinni hoidvaid lõuna- ja läänepiirkondi. 1801. aastal sõlmis ta paavstiga konkordaadi ehk kokkuleppe. Katoliiklus tunnistati enamiku prantslaste usuks, ent kalvinistidele kindlustati usuvabadus. Paavst oli sunnitud leppima sellega, et kirikult äravõetud maid ei tagastatud ning vaimulikke hakkas ametisse määrama ja neile palka maksma Prantsuse riik.

Hariduse valdkonnas oli Napoleoni kõige suuremaks ette­võtmiseks keskkoolide ehk lütseumide võrgustiku loomine, selle eesmärk oli tulevasi riigiametnikke kõrgkooliõpinguteks ette valmistada. Lütseumi­haridus oli ilmalik ning poisid allutati rangele sõjaväelisele distsipliinile. Tüdrukud pidid seevastu õppima kloostrikoolides, kus õpetati usku ja kuulekust. Napoleon kirjutas, et „tüdrukud ei peaks mõtlema, vaid uskuma“, ning käskis hoolitseda selle eest, et nad ei õpiks ladina ega muid võõrkeeli.

Juba revolutsiooni algaastatel võttis Prantsusmaa kasutusele argumendid, millega sai õigustada riigi piiride laiendamist. Hakati rääkima „Prantsusmaa loomulikest piiridest“, mis hõlmasid maa-ala Püreneede, Alpide ja Reini jõe vahel. Sellele alale jäävad territooriumid, nt paavstile kuuluv Avignon, Sardiinia kuningale kuuluv Savoia ning Habsburgidele kuuluv Belgia, vallutati ja annekteeriti (st liideti Prantsusmaaga). Lisaks võttis Rahvuskonvent suuna nn vennas­vabariikide loomisele Euroopas. Kuulutati, et Prantsusmaa toetab kõigi rahvaste võitlust rõhumise vastu. Tegelikult tähendas see relvastatud sissetungi, valitsuse kukutamist ning asendamist Prantsusmaast sõltuva nuku­valitsusega. Sõltlasriikides kehtestati maksud, millest rahastati uusi vallutusi.

Napoleon jätkas revolutsiooni saavutuste veelgi jõulisemat eksporti. Ta uskus, et talle on antud jumalik missioon päästa Euroopa rahvad vana ja tagurliku korra köidikutest ning luua uus ja mõistuspärane ühiskond prantslaste kui kõige edumeelsema rahva juhtimisel. Esmalt algatati reformid otseselt Prantsusmaa võimu alla läinud aladel Hollandis, Itaalias ja Saksamaal, seejärel sunniti ka sõltlasriike uuendusi tegema. Reformide keskseks sisuks oli aadlike eesõiguste likvideerimine ning pärisorjuse kaotamine seal, kus see veel püsima oli jäänud. Paljudes riikides võeti kasutusele Napoleoni koodeks. Mitte üheski riigis polnud muudatused siiski nii radikaalsed kui revolutsiooniaegsel Prantsusmaal. Napoleon pooldas küll kodanike võrdsust, ent mitte demokraatlikku valitsussüsteemi. Reformidest võitis rohkem kodanlik keskklass kui vaesemad kihid. Ent revolutsiooniliste ideede ja reformide tuules tugevnesid paljudes maades rahvuslikud ja patriootlikud meeleolud, mis pöördusid peagi mitte ainult vana korra, vaid ka Prantsuse okupatsiooni­võimude vastu ning aitasid kaasa Napoleoni impeeriumi langusele.

Napoleoni reformid Saksamaal viis ligi tuhande-aastase Saksa-Rooma keisririigi lagunemiseni. Keisririik koosnes tollal sadadest erineva suurusega ilmalikest ja vaimulikest vürstiriikidest ja vaba­linnadest. Napoleon kasutas oskuslikult keisririigi sisemisi vastu­olusid nii Austria ja Preisimaa kui ka suurte ja väiksemate vürsti­riikide vahel. Tema survel tehti 1803. aastal riigireform, millega vaimulikud territooriumid ja sõltumatud pisivaldused liideti suuremate külge. Eriti palju võitsid keskmise suurusega vürsti­riigid, nt Württemberg, Baden ja Baier, millest said nüüd Prantsusmaa toetajad. Mitu neist liitus 1805. aastal Napoleoni sõjaga Austria vastu. 1806. aasta juulis lahkusid Prantsusmaa liitlased ametlikult Saksa-Rooma keisririigist ning moodustasid Reini Liidu. Tegemist oli Napoleoni „kaitse“ all oleva sõjalise liiduga, mis andis edaspidi rohkelt mehi ja raha Prantsusmaa huvides peetud sõdadeks. Vastutasuks nimetati Baier ja Württemberg suveräänseteks kuningriikideks. Kuu aega hiljem loobus Franz II (kes juba mõnda aega varem oli hakanud end nimetama Austria keisriks) Saksa-Rooma keisri tiitlist ja kuulutas keisririigi lõppenuks.