Samuel Seebimulli perekond

Samuel Seebimull elas oma ema, isa ja õega ühe väikese linna väikeses pruunis majas. Maja oli täiesti tavaline, kuigi ehk veidi pisem kui teised selle linna väikesed pruunid majad. Samueli meelest oli see igapidi kõlblik maja, eriti sellepärast, et rohelise veega tiik oli ainult mõnesaja meetri kaugusel ja linnapargi oivalised ronimispuud veel lähemal. Ujumise, kalapüügi ja puude otsas turnimisega tegeles Samuel märksa meelsamini kui kooli­ülesannetega ning see oli asi, mis tegi ta emale suurt pahameelt.

Samuel oli nimelt niisugune poiss, keda kooliskäimine ei huvitanud kohe üldse. Temasuguseid on igas väikeses linnas kümneid ja suuremas linnas sadu, kui mitte isegi tuhandeid. Nende jaoks tähendab matemaatika- või loodusõpetuse tunnis istumine järjekordset pikka ja piinarikast nihelemist ning vahetunni ootamist. Ja nad ei salli silmaotsaski tunnikontrolle ega koduseid ülesandeid. Õpetajate ja mõnikord ka oma vanemate arvates on sellised poisid kas laisad või rumalad, mõnel juhul kogunisti mõlemat. Tegelikult võivad nad aga osata suurepäraselt jalgpalli mängida või lindude ja loomade hääli matkida.

Tõepoolest, oma õe Susannaga võrreldes oli Samuel üsna laisk ja hooletu. Tema meelest olid täiskasvanud mõelnud koolipingis istumise välja ainuüksi laste kiusamiseks. Juba see, et kooli pidi minema varahommikul, oli Samuelile äärmiselt vastukarva.

Ka ei olnud Samuel mingi tarkpea, vähemalt olid niisugusel arvamusel peaaegu kõik tema õpetajad. See-eest oskas ta väga hästi vilistada, keerulisi lennukimudeleid kokku panna ja naabri aiast niimoodi ploome sisse vehkida, et herilased kallale ei tule. Selliseid asju ei osanud enamik linna tüdrukutest, vähemalt mitte Susanna, kuigi ta oli vennast koguni kaks aastat vanem.

Susanna oli täpselt Samueli vastand. Ta oli lahtise peaga, kohusetundlik ega vaielnud kunagi õpetajatele vastu. Tema riided olid alati puhtad, sest ta ei roninud puude otsas nagu Samuel. Juuksed olid tal kammitud ja kahte patsi punutud ning tema tuba oli nii korras, et Samuelil oli seda paha vaadata. Loomulikult käis Susanna esimesest klassist peale Andekate Laste Koolis ja pidas ennast juba seetõttu vennast tublisti paremaks inimeseks.

Samuel oli igatahes arvamusel, et sama vastikut, ninatarka ja tuupurit õde kui Susanna pole kellelgi teisel ja sellise Õnnetusega ei tohiks küll ühtegi üheksa-aastast poissi karistada.

Ei olnud Samuelil vedanud ka emaga. Kui arvate, et Samueli ema Katariina oli armastav ja hoolitsev ema, nagu juhtub olema enamikul lastel, siis te eksite. Te arvatavasti tunnete mõnda niisugust ema, kes hakkab oma poja kallal tänitama kohe, kui näeb tema särgi peal suhteliselt tagasihoidliku välimusega poriplekke või püksitagumikul tühist rebendit. Ta ütleb oma pojale tavaliselt midagi sellist: „Kas ma ei teinud sulle eile järjekordselt selgeks, et kooliriietega ei ronita puu otsa ega plärtsutata poriloikudes?!“ Tõsi küll, neil võib mõne koha pealt õiguski olla.

Ent Katariina Seebimull erines tavalistest emadest selle poolest, et ta hakkas poja peale karjuma juba enne, kui midagi paha oli üldse juhtunud.

„Kui sa pritsid täna oma koolisärgi peale kas või ühe tilga kakaod, hakkad pudipõlle kandma!“ karjus ema Samuelile igaks juhuks juba hommikusöögilauas. „Ma eeldan, et täna koolist tulles on su riided, juuksed ja koolikott sama puhtad kui su õel!“

Susanna ilusa kampsuni sisse ei tulnud kunagi augukestki ega tilkunud iialgi kakaod ja need üksikud leivakübemed, mis vahel harva sinna sattusid, noppis ta hoolikalt taldrikule.

Samueli ajas selline käitumine oksele. Nüüd tegi too kukupai oma vennale kahjurõõmsa grimassi – muidugi nii, et ema ei märganud. Samuel ajas omakorda hambad irevile – ja sattus sedamaid raevunud emaga silmitsi.

„SAMUEL!“ röögatas ema nii valjult, et poiss pidi ehmatusest äärepealt terve kakaokruusi sülle kallama.

„Mul hakkab su lollustest kõrini saama! Sa oled meie pere häbiplekk! Sa ajad mu juuksed halliks! Sinu pärast tuleb mulle iga jumala päev uus korts!“

Tegelikult nägi proua Seebimull väga nooruslik ja sale välja ning tal oli alati hoolitsetud soeng, sest ta töötas juuksurina. Klientide silmis võis ta tunduda lausa hurmava inimesena. Oma lapsi ei kohelnud ta sugugi mitte sama hästi.

Õnneks oli Samueli isa hoopis teistsugune kui ta abikaasa. Silver Seebimull oli ümmargune ja üpris sõbralik mees. Tema nina all oli priske must vuntsipaar – see oli tõepoolest hulga uhkem kui proua Seebimulli tumedad harvad udemed, mida ta igal hommikul peegli ees välja kitkus. Kuigi härra Seebimull oli sõbraliku ja muheda olemisega mees, oli tal ometi üks saladus, mida ei teadnud isegi ta parimad sõbrad.

Samueli isa nimelt kartis oma naist. Et tülisid ära hoida, tegi ta kõik proua Seebimulli tahtmise järgi. Pole siis midagi imestada, et kui Samueli ema otsustas kolmteist aastat tagasi härra Seebimulliga abielluda, ei söandanud mees vastu punnida.

Härra Seebimullil oli ka üks kirg: televiisor. Ta töötas televiisoriparanduses, kus sai hommikust õhtuni aparaatide sisemust näppida, pisikesi mutreid kruttida ja lambikesi vahetada. Kodus olles nautis ta teleri esipoolt ja kõiki huvitavaid saateid, mis sealt tulid. Televiisor oli härra Seebimulli meelest kõigi aegade parim leiutis. Selle ees istudes võis ta ajutiselt unustada kamandava naise, ninatarga tütre ja laisa poja.