Linnastumisega kaasnevad majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonna­probleemid

Kiire ja ulatusliku linnastumisega kaasnevad mitme­sugused probleemid. Kui linnastu­mine on väga kiire ning vajatakse kiiresti ja palju uut elamis­pinda, ei jõuta sageli järele vajaliku taristu rajamisega. Tehniline taristu hõlmab teid, kanali­sat­siooni, energia­varustust, side­liine; sotsiaalne taristu näiteks haiglaid, koole, spordi­rajatisi, näituse­saale jm. Kiire linnastumine tekitab terve rea probleeme, eriti arengu­maades, kuid sageli ka arenenud riikides. Uuselanike heaolu kannatab, esmased elu­vajadused rahuldatakse poolikult või jäävad üldse rahuldamata. Ometigi on need hädad enamasti ette teada ja vägisi pole uus­elanikke linna saadetud.

Linnades kasvab elanike arv kiiresti ka seetõttu, et paljud linna kolinud inimesed on noored ja iive seetõttu kõrge. Rahva lisandu­misega kaasneb korterite ja üüri­hindade tõus, inimeste sisse­tulekud hakkavad suuresti erinema ja kõik inimesed ei suuda endale enam kindlustada soovitud elatus­taset ega usu selle parane­mist tulevikus.

Kõige hinnatumatesse ja kallimate maa- ning üüri­hindadega piir­kondadesse kesk­linnas hakkavad kerkima kõrg­hooned, senised elanikud ja tootmis­ette­võtted surutakse seetõttu ääre- ja eeslinna­desse. Linna­keskusesse tekivad enamasti kontorid, teenindus- ja meele­lahutus­ette­võtted. Inimeste elu-, töö-, õppe- ja meele­lahutus­kohtade vahemaad suurenevad, seega suureneb ka aja- ja transpordi­kulu. Tekib suurem vajadus nii ühis- kui ka isikliku auto­transpordi järele, et katta üha pikenevaid vahe­maid. Sageli ei jõua teede­ehitus nende vajadustega sammu pidada. Liikluse kasvades tihenevad ja pikenevad ummikud, üha teravamaks muutuvad parkimis­probleemid. Hiigel­suured parkimis­majad ja liikluse suuna­mine maa alla (metroo) on suur­linna paratamatus. Suurenev autode hulk saastab aina rohkem suur­linnade õhku.

Suurlinnad nõuavad rohkesti toiduaineid, millega varustavad neid ümber­kaudsed maa­piir­konnad. Linna toit­mi­seks vajatakse mitu­kümmend korda rohkem maapinda kui on linna enda pindala. Üha suurenev nõudlus sunnib pidevalt laiendama põllu­majandus­likku tootmist linna läheduses, see omakorda kurnab maapinda, muudab mulla vähem viljakaks, saagid vähenevad ja seetõttu tuleb põllu­majandus­likku maad taas laiendada. Põllu­saaduste ja kiiresti riknevate toidu­ainete linna toimetamise juures saavad siis probleemiks ka suured vahemaad. Saaduste hinnad tõusevad ja paratamatult on kusagil ees hinna­lagi, mis ei võimalda kõiki põllu­majandus­saadusi linna toimetada.

Mida rohkem inimesi linnadesse asub ja mida tihedamaks kujuneb hoonestus, seda suurem on koormus koha­peal­sele loodus­kesk­konnale ja risk see hävitada. Eelkõige kütuste põletamise tõttu on linnad suured süsi­happe­gaasi (CO₂) emiteerijad, nende arvele jääb 70% inimese põhjustatud süsiniku­heitest. Loodus- ja teisi ressursse kasutatakse linna lähialal paratamatult üle nende taastumisvõime. Kõige tavalisem kesk­konna­koormus on linnade suur vee­vajadus. Sageli pumba­takse põhja­vee­kihid ajapikku tühjaks ja hakkab tekkima puhta vee puudus.

Linnades tekib mitmesuguseid jäätmeid mitmeid kordi rohkem kui maakohtades. Seetõttu on seal teravamad ka nende ladusta­mise ja taas­kasuta­mise probleemid. Tuleviku­linnade kavandajad on koostanud tervislike ja ökoloogi­liste suur­linnade rajamise projekte. Ökolinnas läheksid kõik kaubad ja materjalid võimalikult täielikult taas­kasutusse. Väheneks ka õhku saastavate transpordi­vahendite hulk, sest inimesed liiguksid jalg­ratas­tega, ühis­trans­pordiga või jalgsi. Linnade õhustik paraneks seeläbi tunduvalt. Loomulikult on paadunud auto­juhile seda ilusat eesmärki raske seletada.

Linnastumine pakub aga ka mitmeid positiivseid võimalusi. Seal on paremad välja­vaated saada haridust, on rohkem ja mitme­kesisemaid töötamise võimalusi. Paremini kätte­saadav on arstiabi ja mitme­sugused elulised teenused.

Linnakeskkond on maakohtadest sobivam elupaik ka mitmetele vähemuste kogu­kondadele, näiteks erineva naha­värvi, religiooni, seksuaalse suundumusega jne inimestele. Siin on neil hõlpsam moodustada omi ühendusi, viljelda sub­kultuuri. Oht seisneb aga selles, et kui need kogu­konnad ei suuda integreeruda, võivad tekkida konfliktid teiste gruppidega, mitme­sugused rahutused ja isegi mässud nii majandus­likul kui ka rahvuslikul pinnal. Viimastel aastatel on Lääne-Euroopas seda mitmeid kordi ka juhtunud, näiteks Prantsus­maal, Hispaanias, Rootsis jm.

Suurlinnades on paraku levinud nähtuseks ka inimeste üksildus ja enesesse sulgumine ning sellega sageli kaasnevad depressiivsed seisundid.