Tegelased

Ilmub Romeo.

ROMEO
​See pilkab arme, kes ei tunne haavu.
​(Aknale ilmub Julia.)
​Kuid vagusi! Mis valgus aknas helgib?
​On ida seal – ning Julia on päike!
​Hea päike, tõuse, tapa kade kuu,
​kes ärritusest haige on ja kaame,
​et sina, tema neitsi, oled kaunim.
​Sa ära teeni seda kadedat!

ROMEO
​See pilkab arme, kes ei tunne haavu.
​Ta tuhkjas-rohekat vestaalirüüd
​vaid kojanarrid kannavad, see jäta!
​See on mu daam, oo, minu armastus,
​oh, kui ta teaks, et on!
​Ta kõneleb, kuid midagi ei ütle.
​Ent mis sest on? Pilk ütleb, vastan talle.
​Hulljulge olen: ta ei räägi mulle.
​Kaks kaunist taevatähte, mille tee
​viib mujale, ta silmi anuvad,
​et kiirgaksid nad seni nende sfääres.
​Mis siis, kui säraksid tal silmad taevas
​ning taevatähed peas? Ta särav palg
​neid häbistaks kui päevavalgus lampi,
​helk silmadest nii läidaks õhuvööd,
​et laulev linnuriik peaks päevaks ööd.
​Näe, kuidas põsk tal puhkab kaunil käel!
​Ah, oleksin ma kinnas sellel käel,
​et puutuda saaks põske!
JULIA​
​                                               Häda mulle!
ROMEO (endamisi)​
​Ta lausus midagi ... Oo, lausu veel,
​sa helge ingel, sest teed kirkaks öö,
​mu kohal hõljudes kui taeva saadik,
​kes paneb imestavad surelikud,
​pea kuklas, pungis-silmi vahtima,
​kui sammub mööda laisalt sõudvaid pilvi
​ning õhus purjetab.
JULIA​
​                                        Oo Romeo!
​Oo Romeo, miks oled Romeo?
​Sa salga isa, keeldu oma nimest,
​või kui ei taha, vannu mulle armu,
​ja Capulettiks kauem ma ei jää!
ROMEO (endamisi)​
Kas kuulan veel? Või vastan sellele?​
JULIA​
​Su nimes üksnes oma vaenlast näen –
​jääd endaks, ka kui pole sa Montecchi.
​Oo, muuda nimi! Sest mis on Montecchi?
​Ei käsi, jalg, ei küünarvars, ei nägu,
​ei ükski inimihu osake.
​Mis nimi loeb? See, millel nimeks roos,
​teist nime kandes lõhnaks sama hõrgult.
​Ka Romeo, kui teda nii ei hüütaks,
​niisama kaunilt oleks täiuslik,
​kuis talle omane. Sa nimest loobu
​ja nime vastu, mis su osaks pole,
mind võta tervelt!​
ROMEO​
​                                      Võtan sõnast kinni!
​vaid hüüa armsaks mind – end ristin ümber
​ning sellest peale pole Romeo!

JULIA
​Kes oled, mees, kes komistad öö varjul
​mu tundevalanguile?

ROMEO
                                            ​Nimepidi
​ei tea, kuis sulle ma end tutvustan:
​ma vihkan oma nime, kallis pühak,
​sest sinu kõrvus on ta vaenulik.
​Kui oleks kirjas, rebiksin ta lõhki.
​JULIA
​Mu kõrv ei ole sadat sõnagi
​su suust veel joonud, kuid su häält ma tunnen.
​Kas pole Romeo sa, ja Montecchi?
​ROMEO
​Ei kumbki, kaunis piiga, kui neid vihkad.
​JULIA
​Kuis tulid siia, ütle, ja misjaoks?
​See müür on üle ronida liig kõrge,
​see paik on surm – sest mõtle, kes sa oled! –,
​kui näeb sind mõni minu hõimlane.
​ROMEO
​Mind kandsid üle armu kerged tiivad,
​sest armastust ei pea ka kivimüür:
​arm söandab kõike, mida suudab arm,
​su hõimlasedki mind ei takistaks.
​JULIA
​Kui näevad sind, siis kindlalt tapavad.
​ROMEO
​Ah, sinu silmis välgub suurem oht
​kui kahekümnes mõõgas. Vaata lahkelt,
​siis olen kaitstud nende vaenu eest.

Võõraste sõdade sulased

See lugu algas aastal 1994, kui me tutvusime mehega, kes oli Afganistanis olnud, ja saime aimu, mis sõda temaga teinud oli. Eriti vapustav oli, et just see mees mängiski indiaanlaste-mänge peaaegu armeeteenistusse minekuni. Pealikuna kehtestas sõjamängude reeglid: mida tohib ja mida ei tohi vangidega teha, ja mis järgneb, kui üks või teine reeglitest kinni ei pea. Selle mehe poisipõlve-mängud on mind saatnud kogu vahepealse aja.

Kui me olime juba NATO künnisel, süvenes arusaamine, et meie mehed on olnud mitmete võõraste sõdade sulased. Juba 1989 intervjueerisime USAs näiteks Vietnamis võidelnud meest, kes õigustas ennast sellega, et oli sõdinud kommunismi vastu. Väga paljud eesti mehed läksid sellesse sõtta, et tagantjärgi püüda lõpuni võidelda 1944. aastal kaotatud lahinguid. See oli periood, mil uskusime, et hakkame käsitlema mitmeid sõdu.

Aga mitu sõda, see võib tähendada mitut ajalugu, mitut kultuuri ja erinevaid osalemise põhjusi – kuidas oleksime end suutnud kõigest sellest läbi närida? Minu mõtted jäid keerlema Afganistani ja indiaanisõdade ümber.

Mõned aastad tagasi õnnestus jälle kord olla Austraalias. Me liikusime sissetallatud radadel. Kõike, mis võõras, tutvustati meile. Meie olemine looduses oli ohutu. Aga just seal, vihmametsades, jõuluõhtul kaljurahnude ja tõusuookeani lainete vastas ja Austraalia kõrgeima tipu kuumusest lõhnavate kivide vahel, hakkasid viirastuma üksi võõral maal võitlevad mehed, kummitama nende võimalikud hirmud. Peale võõra rahva pidi nende vastu olema ka loodus, veel võimsam vastane. Hiljem selgus, et mehed ei olnudki praktiliselt üksi – see oleks olnud kindel surm, aga ikkagi ...

[---]

Misjonärid

Tekst põhineb intervjuudel Afganistanis sõdinud meestega ja Dee Browni indiaanisõdade raamatul „Mata mu süda Wounded Knees“. Sild nende sõdade vahel on inspireeritud ühe Afganistanis sõdinud mehe poisipõlve päevikust.

Tegelased:
MIINIPILDUR​
​KUULIPILDUR
​SNAIPER
​RAHVA USTAV POEG
​VAATLEJA
​RAHUTUVI
​MUST PÕDER*
​PUNANE PILV
​SUUR KOTKAS
​ISTUV SÕNN
​VÄIKE VARES
​ESKIMINZIN
​TECUMSEH
​WOVOKA

ESIMENE VAATUS

MUST PÕDER: Isad, isad, isad, kuulake mind teraselt! Kutsuge oma noored mehed tagasi. Nad on igale poole meie maale tunginud; nad on hävitanud kasvavad puud ja rohelise rohu; nad on meie maale tule otsa pannud.

Isad, kui ma läheksin teie maale teie loomi tapma, mida te siis kostaksite? Kas ma ei oleks ülekohtune, ja kas te ei hakkaks minuga sõdima?

LEITNANT: Indiaanlase-mängud algasid kusagil juba seitsmendast eluaastast peale. Mina olin dakoota. Tokai-iito olin mina.

„Dakoota“ tähendab sõpru või liitlasi. Neid tunti kui „kaelakeerahvast“. (Žest. Veelkord žest.) See on indiaanlaste žestide keel. Valged hakkasid neid nimetama kõrilõikajateks.

VAATLEJA: Too aeg olid hirmsad sõjamängud: suurte kamp ja meie kamp. Ühed olid punased alati, sõjavõitjad Nõukogude ajast. Jah. Ja teised olid siis kas bandiidid või sakslased ... Teised olid pahad. Kui sind võeti vangi, siis piinati lihtsalt.

Mina olin kõige noorem, ma ei tohtind ennast kätte lasta.

KUULIPILDUR: Meie rüütliturniir oli see ... et mõned teisest rahvusest tulid tüli norima ja siis julgelt vastu astusid ja ära ei jooksnud ja ...

RAHUTUVI: Need teine rahvas olid hollandlased (naeravad).

SNAIPER: Kolmeteistaastaselt anti mulle püss kätte, öeldi, et seal jääaugu peal on ondatra, lase teda, kui suudad! Kui suitsupilv hajus, siis ondatra oli pikali, mina olin pikali, püss oli tühi ja ... ondatra oli käes! Püssist olin veidi pikem!

Isa kasvatas mind nagu indiaanlast. Ta õpetas kõike, mis inimesel on vaja selleks, et olla üks osa loodusest.

* Indiaanipealike nimed on tinglikud selles mõttes, et ühe nime taha on mõnel puhul koondatud mitme mehe tekstid. Tekstid ise on autentsed, kuigi lühendatud.

Tegelaste kujutamine draamateoses

Draamateoses avalduvad tegelaste omadused tegevuse ja tegelaskõne kaudu: tegudes, suhtluses teiste tegelastega, selles, mida tegelane ise enda kohta räägib ning mida ja kuidas ta üldse räägib.

Tegelaskõne koosneb repliikidest. Repliik on ühe tegelase järjestikune kõne. Kui tegelane vait jääb või teine tegelane sõna võtab, siis üks repliik lõpeb.

Kui tegelased vaheldumisi kõnelevad, tekib repliikidest dialoog. Enamasti moodustavad repliigid sidusa dialoogi, milles üks tegelane reageerib teise öeldule: vastab, vaidleb vastu, jätkab teise mõtet vm. Küllaltki palju leidub aga ka näidendeid, kus dialoogides sidusust ei teki: tegelased räägivad üksteisest mööda, arendavad igaüks ise teemat, korrutavad oma repliike vm. Vahel tehakse seda koomika eesmärgil, vahel näiteks suhtlusraskuste, tegelaste enesekesksuse või isoleerituse kujutamiseks.

Pikki repliike, mis moodustavad iseseisva sisulise terviku, nimetatakse monoloogideks. Tegelane võib monoloogi pidada üksi, kõneldes iseenda või publikuga, või teiste tegelaste kuuldes. Viimasel juhul võib monoloogi eesmärk olla sama mis igal pikemal pöördumisel teiste inimeste poole (näiteks teisi veenda või mõjutada, neile midagi seletada vm). Mõlemal juhul on monoloogil aga veel kaks võimalikku ülesannet, mis tulenevad draamakirjanduse vormilisest eripärast:

• avada tegelase siseelu;
• teavitada teisi tegelasi või publikut sündmustest ja asjaoludest, mida laval ei näidata.

Peale tegelaskõne avaldub tegelaste iseloom ka füüsilises tegevuses, mida mõningal määral kirjeldavad remargid – märkused, mis aitavad laval toimuvat ette kujutada. Remarke on eri ajastutel ja eri autorite loomingus kasutatud väga erineval määral. Osas näidendites pole neid üldse, kuid ka neis, kus on, sõltub tegelaskuju väga suurel määral näitleja isikust ja tööst, mida modernses teatris omakorda suunab lavastaja. Näitleja välimus, hääl, kõnemaneer ja liikumine täiendavad tegelast omadustega, mida draamatekst ei kirjelda. Kui näidendit lugeda, sõltuvad need omadused lugeja kujutlusvõimest.

Tegelaste kujutamine jutustavas teoses

Jutustavas ehk eepilises kirjanduses avalduvad tegelase omadused osalt samamoodi, sest ka seal leidub tegelaskõnet, mis vormib lugeja ettekujutust tegelastest. Suurem aga on jutustaja mõju. Tegevuse vahendamise kõrval võib jutustaja tegelasi kirjeldada, nende siseelu avada, nende tegusid ja mõtteid kommenteerida.

Sellest, kuidas jutustaja neid võimalusi kasutab, tekib teosele iseloomulik tegelasekujutus. Näiteks kui jutustaja hoidub tegelaste mõtteid avamast ja seletamast, on tegelaste käitumist keerukam tõlgendada. Kui jutustaja on kirjeldustes ja iseloomustustes väga põhjalik, tekivad mitmeplaanilisemad tegelased.

Kui tegu on minavormis jutustusega, on jutustaja sageli ise üks tegelastest – minategelane. Minajutustuse puhul erineb minategelase kujutamine sageli teiste tegelaste kujutamisest. Näiteks avaneb minategelase siseelu enamasti põhjalikumalt kui teiste oma, seevastu välimust võidakse teiste puhul rohkem kirjeldada.