- Mis oli külma sõja eesmärk?
- Millal, kus ja kelle poolt kasutati esimest korda tuumarelva?
Võidurelvastumine
1950.–1980. aastate rahvusvaheliste suhete peamiseks kujundajaks oli külm sõda ehk USA ja teiste lääneriikide ning NSVL-i juhitud kommunistliku idabloki vastasseis. Vastasseisu peamised valdkonnad olid võidurelvastumine ning võitlus mõjuvõimu pärast Euroopas ja maailmas.
Sõjajärgsetel aastakümnetel kartsid mõlemad pooled vastase võimalikku sõjalist rünnakut, kuid samas üritasid nad vastaspoolt pidevas hirmus hoida. Peamiseks sõjaliseks argumendiks olid massihävitusrelvad, s.o suure hävitusvõimega relvad, mille kasutamine põhjustab hulgaliselt purustusi ja/või inimohvreid. Nende sõjariistade hulka kuuluvad tuuma-, keemia- ja bioloogilised relvad.
Selleks et selliseid relvi luua, täiustada ja toota, kulutasid mõlemad pooled (eelkõige USA ja NSV Liit) tohutuid ressursse. USA-s võeti tuumapommid kasutusele 1945. aastal, esimest Nõukogude sedalaadi lõhkeseadeldist katsetati 1949. aastal. Mõni aasta hiljem loodi veelgi võimsam – vesiniku- ehk termotuumapomm.
1950. aastatel katsetati NSV Liidus ja USA-s esimesi kaugmaarakette, mis võisid toimetada tuumalõhkelaengu igasse maailma nurka. Tuumajõul töötavad sõjalaevad ja allveelaevad varustati samuti tuumarakettidega. Võidurelvastumine viis selleni, et olemasolevate tuumarelvadega oleks saanud hävitada mitu korda kogu elu maakeral.
Üha võimsamaks muutus ka tavarelvastus: tankid, kahurid, lennukid jms. Võidurelvastumise tandriks muudeti kosmos, kuhu saadeti luure- ning sõjalisi sidesatelliite.
Võidurelvastumises osalesid teisedki riigid, kuigi nende sõjaline võimsus ei olnud võrreldav USA ja NSV Liidu omaga. 1950.–1960. aastail võttis tuumarelva kasutusele nii Suurbritannia, Prantsusmaa kui ka Hiina. Hiljem lisandusid tuumapommi omanike hulka veel mõned riigid.
Sõjahirm
Olin esimeses klassis, kui meil algasid tsiviilkaitseõppused. See oli aasta 1981. Ma ei tea, kas see oli ülevalt poolt tulnud üldisem korraldus või meie õpetaja isiklik harrastus, aga igatahes näidati meile slaide Hiroshima katastroofist, näiteks inimestest, kellele oli tuumapommi lõhkemise hetkel kleidimuster ihu sisse sulanud… Õppisime aja peale gaasimaski pähe panema ja pidime ka igaüks endale kodus tegema marlist maski ja seda kogu aeg endaga kaasas kanda.
Karksi kolhoosi korterelamute keldritesse ehitati narid. Korduvalt tabasid meie argipäevasid õppehäired: kime sireen hakkas vinguma ja pidime alla keldritesse minema. Alati mõtlesin ma, et kas seekord on see nüüd päris?
Vahel öösiti ärkasin ma üles kaugusest kostvate lennukihäälte peale. Kõhtu lõi kramp: kartsin, et sõda algab just praegu. [---]
Mu põhiline sõjahirmu aeg oli umbes 7–9 aasta vanuselt, sel ajal olid Nõukogude Liidu ja USA vahelised suhted tõesti kehvad ja sõja võimalus kahe suurriigi vahel oli – vist – reaalne. Aga päris üle pole see hirm mul läinud ka tänapäeval. Ka nüüd juhtub vahel, et öiste häälte peale üles ärgates on mul kõhus seesama kramp: tuumasõda algab! Lapsepõlvehirmudest niisama lihtsalt ei vabane.
Epp Petrone. Blogist eppppp.tahvel.info.Vastasseis Euroopas
Üheks tähtsaimaks külma sõja poliitiliseks võitlusväljaks kujunes jagatud Saksamaa, kus nii USA kui ka NSV Liit hoidis suuri väeüksusi, mis olid varustatud ka tuumarelvadega. Iga Saksamaa pinnal lahvatanud kriis võis kasvada üle maailmasõjaks.
1953. aastal puhkesid Ida-Saksamaal, mida ametlikult nimetati Saksa Demokraatlikuks Vabariigiks (Saksa DV), kommunistide võimu vastu väljaastumised. Nõukogude väed surusid need maha. Idasakslaste levinud protestivormiks oli ka lahkumine Läände. Selle takistamiseks sulgesid Saksa DV võimud 1960. aastate algul kahe Saksamaa vahelise piiri. Veel ehitasid nad Berliinis müüri, mis eraldas Lääne-Berliini linna idaosast. See põhjustas lääneriikide teravat kriitikat, kuid ei Ida-Saksa ega ka NSV Liidu juhid võtnud seda kuulda. Saksa DV piirivalvurid said käsu tulistada kõiki, kes üritavad riigist põgeneda. Seetõttu hukkus aastate jooksul hulgaliselt süütuid inimesi. Berliini müür aga muutus pea kolmekümneks aastaks jagatud Euroopa sümboliks.
Ida-Lääne vastasseisu väljenduseks olid kriisid ka teistes Euroopa idabloki maades. 1956. aastal surus NSV Liidu sõjavägi maha ungarlaste kommunismivastase ülestõusu. 1968. aastal tungisid Nõukogude tankid Tšehhoslovakkiasse ning lämmatasid tšehhide ja slovakkide iseotsustamise püüded.
Vaata internetist
„Ich bin ein Berliner“
USA president John Kennedy pidas 26. juunil 1963. aastal Saksamaal Lääne-Berliinis kõne, milles lausus kuulsaks saanud lause „Ich bin ein Berliner“ (Ma olen berliinlane). Selles kõnes kinnitas ta Berliini elanikele, ja laiemalt kõigile sakslastele, et vaba maailm toetab neid. Fraas „Ich bin ein Berliner“ sai siitpeale solidaarsuse sünonüümiks. See tähendab solidaarsust kellegagi, kes seisab demokraatlike väärtuste eest või võitleb raskete aegadega.
Võitlus mõjuvõimu pärast teistes maailma piirkondades
Ida-Lääne vastasseis laienes ka maailma teistesse piirkondadesse. 1950. aastate algul peeti verine sõda Korea poolsaarel Aasias (vt ptk 29). Hiina ja NSV Liidu toetatud kommunistlik Põhja-Korea sõdis Lõuna-Koreaga, kes sai abi USA-lt ja teistelt lääneriikidelt. Korea sõda, milles sai surma ligi 3 miljonit inimest, lõppes tulemusteta: maa oli ka edaspidi jagatud kaheks vaenutsevaks riigiks.
Üks teravamaid kriise oli seotud Kariibi meres asuva Kuuba saarega. 1950. aastate lõpul haaras seal relva jõul võimu Fidel Castro, kes asus kehtestama saarel kommunistlikku diktatuuri. Castro sõlmis Nõukogude Liiduga salakokkuleppe ning saareriiki toodi Nõukogude tuumaraketid. USA kuulutas Kuubale sõjalise blokaadi. NSV Liidu ja USA vahel puhkes tüli, mis sai nimeks Kuuba raketikriis. See ähvardas lõppeda tuumasõjaga ning pärast pingelisi läbirääkimisi nõustus Nõukogude Liit oma raketid Kuubalt ära viima. Ameeriklased aga tunnustasid Kuuba puutumatust. Kriis lahenes seega rahumeelselt.
1960.–1970. aastatel oli üheks kuumemaks piirkonnaks Kagu-Aasia. Mitme aasta jooksul pidas USA seal edutut sõda Lõuna-Vietnamis tegutsenud kommunistlike sissirühmituste ja neid toetanud Põhja-Vietnami vastu (vt ptk 29). Nõukogude Liit osutas Vietnami kommunistidele abi, saates neile sõjavarustust ja ‑asjatundjaid. Sõda lõppes USA jaoks lüüasaamisega ning kogu Vietnam langes kommunistide võimu alla.
Ida-Lääne vastasseisu tandriks oli ka Lähis-Ida piirkond, kus mitmel korral puhkes sõda Iisraeli ja araabia riikide vahel. NSV Liit üritas seal saavutada mõjuvõimu araablaste hulgas, USA aga toetas Iisraeli, kuid otsis liitlasi ka araabia maade seas.

Kuuba kriis
NATO
Ida-Lääne vastasseisu iseloomustas muu hulgas ka sõjaliste liitude loomine. Lääneriikide üheks tähtsamaks sõjaliseks ja poliitiliseks liiduks oli 1949. aastal loodud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO). 1955. aastal moodustas NSV Liit koos oma Ida-Euroopa liitlastega Varssavi Lepingu Organisatsiooni, mis tegutses 1991. aastani.
NATO loomise aluseks sai Washingtonis alla kirjutatud Põhja-Atlandi pakt. Asutajaliikmeid oli 12: USA, Kanada, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Holland, Luksemburg, Norra, Taani, Island ja Portugal. Hiljem ühinesid paktiga Kreeka ja Türgi ning Saksamaa Liitvabariik. 1960. aastail lahkus Prantsusmaa NATO sõjalisest liidust, kuid jäi tegutsema selle poliitilises organisatsioonis. 1999. aastal liitusid NATO-ga esimesed endised sotsialismimaad Tšehhi Vabariik, Ungari ja Poola. 2004. aastal said organisatsiooni liikmeteks veel mitmed riigid, sealhulgas Eesti, Läti ja Leedu.
Põhja-Atlandi pakti 5. artikkel
Põhja-Atlandi pakt koosneb 14 artiklist, kuid üheks tähtsamaks nende hulgas peetakse viiendat, mis ütleb järgmist:
Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitatakse rünnakuna nende kõigi vastu, ning kui sedalaadi relvastatud rünnak aset leiab, abistab igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, viivitamatult sel viisil rünnatud lepingupoolt või lepingupooli, kasutades üksi või koos teiste lepingupooltega vajalikke abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudusid, eesmärgiga taastada ning säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek…
Külma sõja lõpp
Pärast Kuuba kriisi algas Ida ja Lääne suhete mõningane paranemine. See tegi võimalikuks mitme relvastust piirava lepingu sõlmimise 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul. Seda protsessi nimetati pingelõdvenduseks, kuid see jäi üsna lühiajaliseks. Suhted pingestusid taas pärast seda, kui Nõukogude väed tungisid 1979. aastal Afganistani, kus NSV Liidu juhtkond üritas jõuga kehtestada talle meelepärast valitsust. Mitmeaastane sõda ei toonud NSV Liidule edu. 1980. aastate keskel said Nõukogude juhid aru, et riik ei suuda enam USAga relvastumises võistelda. NSV Liit vajas uuendusi nii majanduselus kui ka välis- ja sisepoliitikas. Kuid 1980. aastate teisel poolel alanud ümberkorraldused ei suutnud enam seda üliriiki päästa. 1980. aastate lõpul ning 1990. aastate algul lagunes nii NSVL kui ka kogu idablokk. Külm sõda oli selleks korraks lõppenud.
Afganistani sõjas osales Nõukogude armee liikmetena ka poolteist tuhat eestlast. Videos räägib Afganistani sõja veteran Uno Targama oma kogemustest.
Mõisted
- võidurelvastumine – riikide püüd saavutada teiste riikide suhtes sõjaväe ja relvastuse üleolek, sellega kaasneb ohutunne ja hirm võimaliku sõjalise konflikti ees
- massihävitusrelvad – suure hävitusvõimega relvad, mille kasutamine põhjustab hulgaliselt purustusi ja/või inimohvreid
- pingelõdvendus – Ida-Lääne vaheliste pingete vähendamine
- Marshalli plaan – USA abiprogramm sõjas laastatud Euroopa riikide aitamiseks ja kommunismi pealetungi ennetamiseks
- NATO – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon, 1949. a loodud lääneriikide sõjaline ja poliitiline ühendus
Küsimused
- Milles seisnes võidurelvastumine külma sõja aastail?
- Miks muutus võidurelvastumine mõttetuks?
- Mida oleks võinud teha relvade tootmiseks kulunud rahaga?
- Iseloomusta lühidalt külma sõja kriise Euroopas (tähtsamad piirkonnad, osalised, põhjused, kuidas lahenesid).
- Miks sai Berliini müürist jagatud Euroopa sümbol?
- Mida tegid suurriikide juhid 1950.–70. aastatel pingelõdvendamiseks rahvusvahelistes suhetes?