- Mille nimel idablokk ja läänemaailm omavahel võistlesid?
- Mida tähendab heaoluühiskond?
Muutused olmes
Riikide vastasseis puudutas ka inimeste eluolu. Idabloki maades oli inimeste elatustase lääneriikidega võrreldes tunduvalt madalam, kuid lubati, et heaolu saabub helges tulevikus. Sellest hoolimata üritas võim veenda oma alamaid selles, et nad elavad kõige õnnelikumat elu siin maakeral. Heaolu puudumist õigustati teise maailmasõja tagajärgedega ja lääneriikide sõjakusega, mistõttu NSV Liit ja tema liitlased peavad kulutama palju raha relvastumiseks.
Stalini-aegses NSV Liidus ei peetud tarbekaupade tootmist oluliseks. Pärast Stalini surma hakati sellele rohkem tähelepanu pöörama, kuid suur mahajäämus võrreldes lääneriikidega säilis. Ka inimeste sissetulekud olid idabloki maades palju madalamad kui Läänes. Elanikkonna ostuvõime paranes küll aegamööda, kuid nende riikide plaanimajandus ei suutnud piisavas koguses kaupu toota ja see põhjustas defitsiidi (puudujäägi), mis omakorda tähendas, et poes polnud vajalikke kaupu avalikult müügil. Defitsiitseid kaupu said eelkõige need, kel oli tuttavaid poemüüjaid või laohoidjaid. Teine võimalus oli osta nn spekulantidelt, st inimestelt, kes müüsid kaupa kallimalt edasi. See oli kommunistlikes riikides küll seadusega keelatud, kuid võimumehed ei suutnud säärast althõlmakaubandust takistada. Veelgi enam – võimumeeste, st kommunistliku partei ja kõrgetes riigiametites olevate tegelaste jaoks loodi erikauplused. Seal võisid nad osta neid tooteid, millest tavainimene võis vaid unistada. Defitsiitseid kaupu müüdi ka välismaalastele nn valuutapoodides (need olid kauplused, kus sai maksta vaid välisriikide rahaga). Mida aeg edasi, seda rohkem kaupu muutus defitsiitseks. Enne idabloki kokkuvarisemist tundsid nende maade elanikud puudust peaaegu kõikidest tarbekaupadest.
Võimaliku tuumasõjaohuga hirmutati inimesi ka läänemaades ning seetõttu said sealsed relvatootjad riigilt iga aasta aina rohkem raha. Kuid erinevalt idablokist suudeti lääneriikides luua heaoluühiskond. Kiire majanduskasv, mis algas 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul, suurendas inimeste ostuvõimet ning soodustas tarbimise tohutut kasvu. Suurtes kogustes toodetud kaupadele leidus piisavalt ostuvõimelisi tarbijaid. See omakorda tähendas kriisideta majandusarengut ja kiireid muutusi olmes: kodudesse ilmus üha rohkem uusi asju. Täiustati juba olemasolevaid kaupu, ent konkurentsi survel toodi turule ka täiesti uusi tooteid. Juba varem tuntud kodutehnika, nt külmkappide, pesumasinate, raadiovastuvõtjate kõrval muutusid sõjajärgsetel aastakümnetel igapäevasteks tarbeesemeteks televiisorid, stereomagnetofonid ja -plaadimängijad, mikrolaineahjud, mitmesugune sidetehnika. Kõik see kujundas ka uue elustiili ja uued väärtushinnangud.
Elupilte Nõukogude Eestist
1979. a käisid Rootsis elavad sugulased esimest korda pärast sõda Tallinnas. Viisin naiskülalise Tallinna Kaubamajja. Kohe märkas ta ühe leti taga suurt rahvakogunemist ja rüselust. Ta küsis, mis on juhtunud. Jätsin ta ohutusse kaugusesse seisma ning läksin uurima. Sain teada, et müüdi Jugoslaavia käekotte. Teatasin sellest ka külalisele, aimates, et tema neist käekottidest huvitatud ei ole. Tema aga jäi imestunult mulle otsa vaatama ja küsis ärevalt: „Aga miks nad kõik korraga osta tahavad?“ Et kotid võivad otsa saada, ei mahtunud külalisele pähe.
***
Kui noor pere tahtis pesumasinat, tolmuimejat või sektsioonkappi, pidi ta kirjutama külanõukogu sekretärile avalduse, mille alusel pandi ostuloa saamise järjekorda. See järjekord venis ja venis. Külanõukogu sekretärilt saadi „määrimisega“ kiiremini ostulubasid. Kui aga mõni ese toodigi kohale, siis valikuvõimalust ei olnud. Osta ära, sest muidu jääd hoopis ilma. Osta ära ja pigista silm kinni, et sa ei tahtnud ju seda sorti tolmuimejat ning veel vähem kollast värvi.
***
Ema käis igal laupäeval poes lihakraami ostmas, sest poes oli lihapäev. … Ükskord enne uut aastat toodi poodi Läti lahustuvat kohvi … ja šampanjat. Sellist defitsiiti kohe müüma ei hakatud. Oodati 31. detsembrini. Vana-aasta viimasel päeval läks ema järjekorda juba hommikul kell seitse. Ema oli järjekorras vist 78. inimene. Šampanja ja lahustuva kohvi pärast rabeledes pressiti üks mees läbi ukseklaasi. Suurt viga ta ei saanud. Mäletan ka, et ajakirjanduse tellimise järjekorda pidi minema kaks päeva varem. Tellisime Noorust, Nõukogude Naist ja rajoonilehte Leninlik Lipp.
***
Lapsepõlvest jäid ennekõike meelde igal pool olnud tohutud sabad. Näiteks lastekohvikusse Vigri pääsemiseks pidi vähemalt tund aega sabas sitsima. See oli justkui lapse harjutamine nõukogude tegelikkusega. Sisse saades oli loomulikult uhke tunne. Oli salatit, viinerit ja jäätist. Tasus seista. Poodides polnud suurt midagi saada. Meenub, et mingi aeg kadus isegi sai müügilt ning piima said ainult kuni kolmeaastase lapsega pered. Müüjad olid alati tähtsa olemisega, suhtudes ostjatesse enamasti ülbelt ja üleolevalt.
Nõukogude aeg ja Eesti inimene. Koostanud Enno Tammer. Tallinn, 2012.LISA. Mikrolaineahju leiutamine
Mikrolaineahju leiutas üsna juhuslikult USA insener Percy Spencer. See juhtus 1945. aastal. Spencer uuris magnetronide tööd. Ühel päeval märkas magnetroni lähedal seisev insener, et šokolaaditahvel tema taskus hakkas sulama. Seejärel tegi Spencer mõned katsed teiste toiduainetega ning selgus, et mikrolained kuumutavad toitu kiiresti. Mõne aja pärast patenteeris leiutaja mikrolaineahju. Esimene selline ahi kaalus umbes 300 kilo ja oli poolteist meetrit kõrge. Varsti algas mikrolaineahjude tööstuslik tootmine. Esialgu kasutas neid USA sõjavägi (need olid mõeldud strateegiliste toiduvarude kiireks ülessulatamiseks). Koduseks tarbeks tuli mikrolaineahi müügile 1967. a. Mikrolaineahjude võidukäik köögiseadmena algas aga 1980. aastail.

Muutused moes
Sõdadevahelistel aastakümnetel oli muutunud eelkõige naistemood, 1950.–1980. aastail loodi uut tüüpi moodsaid rõivaid ka meestele. Euroopas oli tunda tugevat Ameerika mõju. Riietus muutus tunduvalt vabamaks. Mida enam kasvas heaolu, seda enam suurenes noorte huvi riiete ja soengute vastu, kusjuures enamasti järgis noortemood massikultuuri iidoleid. 1950.–1960. aastatel kujundasid Euroopa naistemoodi näiteks kuulsad näitlejannad Brigitte Bardot, Elizabeth Taylor, meeste eeskujuks olid aga Elvis Presley, Marlon Brando, biitlid, The Rolling Stones, hard rock’i esindajad. Idabloki maades olid 20. sajandi teise poole moesuundumused samasugused kui Lääne-Euroopas. Kuid nn raudse eesriide tõttu jõudsid need Ida-Euroopasse mõnevõrra hiljem.




LISA. Noorte ja vanade vastasseis moes
Noorte huvi uute moesuundade vastu põhjustas põlvkondadevahelisi vastuolusid. Noorsoo hulgas levis USA-st tulnud teksapükste mood, kuigi koolides, ametiasutustes ja nooblimates söögikohtades polnud need esialgu lubatud. 1960. aastate teisel poolel ärritasid vanemat põlvkonda noormeeste pikad juuksed, mis olid seotud hipide kultuuriga. Neidude miniseelikud tekitasid samuti vanemate inimeste vastuseisu. Kuid üsna pea mõistsid rõivatootjad, et noorsugu on nende suurim tarbija. 1960. aastate lõpul ostsid 17–20-aastased neiud peaaegu kaks kolmandikku kõikidest moodsatest kaupadest. Sellest ajast on rõivaloojate tähelepanu keskmes olnud just nooremad inimesed. Vanem põlvkond pidi uute moesuundadega leppima.

1970. aastate lõpul lõi maailmas laineid punkansambel Sex Pistols. 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul hakkasid tekkima noorsooliikumised (nt skinheedid, punk), mis ärritasid ühiskonda ning tekitasid vanemas põlvkonnas hirmu ja vastuseisu.
Muutused ühiskondlikes hoiakutes
Massikultuuriga on seotud uute ühiskondlike hoiakute kujunemine. Popartistide ja näitlejate vaated, mida võimendasid televisioon, raadio, ajalehed jm, mõjutasid inimeste meelsust. Alates 1960. aastate lõpust muutusid lühikese ajaga ühiskonna arusaamad üsna tugevalt. Üha enam hakati nõudma soolist ja rassilist võrdsust. Varasem konservatiivne maailmavaade asendus vabameelsemaga, näiteks seksuaalküsimustes. Kuna see kõik toimus väga kiiresti, hakati rääkima revolutsioonidest ühiskonnas: kultuuri-, seksuaalrevolutsioonist jm.
Pärast teist maailmasõda kasvas naiste osatähtsus ühiskondlikus elus. Naised moodustasid suure osa valijaskonnast ja meespoliitikud pidid sellega arvestama. Nii mitmeski riigis tõusid naised poliitilise erakonna või valitsuse etteotsa. Paraku pole täielikku soolist võrdõiguslikkust suudetud tagada mitte üheski riigis. Kuigi seadusega on sooline diskrimineerimine (õiguste kitsendamine) keelatud, kehtib see paljudes riikides mitteametlikult (näiteks saavad naised sama töö eest vähem palka kui mehed jmt).
20. sajandi teisel poolel muutusid tunduvalt ka inimeste arusaamad rassilisest võrdõiguslikkusest. USA riigiaparaadis ja armees tõusid nüüd kõrgetele kohtadele ka teiste rasside esindajad peale valgete. See ei tähenda aga, et rassism igapäevaelust oleks täielikult kadunud ning kõik probleemid lahenenud.
Idabloki maades rääkisid kommunistlikud võimumehed palju sellest, et nende riikides on tagatud sooline ja rassiline võrdõiguslikkus. NSV Liidus pidi seda tõestama naiste ja rassivähemuste esindatus riigivõimu esindusorganites. Tegelikkuses polnud naistel ega ka rassivähemustel suurt võimalust riigijuhtimist mõjutada. Võim kuulus juhtpartei ladvikule, mis koosnes peaaegu sajaprotsendiliselt valge rassi meestest. Tänapäevalgi esineb idablokki kuulunud maades (sealhulgas ka Eestis) küllaldaselt nii soolist diskrimineerimist kui ka rassilist ja rahvuslikku sallimatust, kuigi seadusega on see keelatud. Nende nähtuste kõrvaldamine on demokraatia kindlustumise seisukohalt väga tähtis.

1980. aastal sai maailma esimeseks demokraatlikul teel valitud naispresidendiks Vigdís Finnbogadóttir, kes oli Islandi riigipea 16 aastat.
- Kuidas kirjeldab Simone de Beauvoir oma 1949. aastal ilmunud raamatus „Teine sugupool“ mehe ja naise rolle ühiskonnas?
- Kuidas eristab Simone de Beauvoir bioloogilist sugu ja sotsiaalset sugu?
Riik | Presidendi nimi | Ametiaeg |
Läti | ||
Soome | ||
Leedu | ||
Eesti |
Küsimused
- Millised kodumasinad lihtsustasid inimeste elu 20. saj teisel poolel?
- Miks valitses läänemaailmas kaubaküllus ja idabloki maades defitsiit?
- Milline oli mood sinu vanemate koolipõlves?
- Nimeta kolm tänapäeva muutuva ühiskonna põhiprobleemi.