Riikide vastasseis puudutas ka inimeste eluolu. Idabloki maades oli inimeste elatustase lääne­riikidega võrreldes tunduvalt madalam, kuid lubati, et heaolu saabub helges tulevikus. Sellest hoolimata üritas võim veenda oma alamaid selles, et nad elavad kõige õnnelikumat elu siin maakeral. Heaolu puudumist õigustati teise maailma­sõja taga­järgedega ja lääne­riikide sõjakusega, mis­tõttu NSV Liit ja tema liitlased peavad kulutama palju raha relvastumiseks.

Stalini-aegses NSV Liidus ei peetud tarbekaupade tootmist oluliseks. Pärast Stalini surma hakati sellele rohkem tähelepanu pöörama, kuid suur maha­jäämus võrreldes lääne­riikidega säilis. Ka inimeste sisse­tulekud olid idabloki maades palju madalamad kui Läänes. Elanik­konna ostu­võime paranes küll aegamööda, kuid nende riikide plaani­majandus ei suutnud piisavas koguses kaupu toota ja see põhjustas defitsiidi (puudujäägi), mis omakorda tähendas, et poes polnud vajalikke kaupu avalikult müügil. Defitsiitseid kaupu said eelkõige need, kel oli tuttavaid poe­müüjaid või laohoidjaid. Teine võimalus oli osta nn spekulantidelt, st inimestelt, kes müüsid kaupa kallimalt edasi. See oli kommunistlikes riikides küll seadusega keelatud, kuid võimumehed ei suutnud säärast althõlma­kaubandust takistada. Veelgi enam – võimumeeste, st kommunistliku partei ja kõrgetes riigiametites olevate tegelaste jaoks loodi erikauplused. Seal võisid nad osta neid tooteid, millest tavainimene võis vaid unistada. Defitsiitseid kaupu müüdi ka välis­maalastele nn valuuta­poodides (need olid kauplused, kus sai maksta vaid välisriikide rahaga). Mida aeg edasi, seda rohkem kaupu muutus defitsiitseks. Enne idabloki kokku­varisemist tundsid nende maade elanikud puudust peaaegu kõikidest tarbekaupadest.

Võimaliku tuumasõja­ohuga hirmutati inimesi ka läänemaades ning seetõttu said sealsed relvatootjad riigilt iga aasta aina rohkem raha. Kuid erinevalt idablokist suudeti lääneriikides luua heaolu­ühiskond. Kiire majanduskasv, mis algas 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul, suurendas inimeste ostuvõimet ning soodustas tarbimise tohutut kasvu. Suurtes kogustes toodetud kaupadele leidus piisavalt ostuvõimelisi tarbijaid. See omakorda tähendas kriisideta majandusarengut ja kiireid muutusi olmes: kodudesse ilmus üha rohkem uusi asju. Täiustati juba olemas­olevaid kaupu, ent konkurentsi survel toodi turule ka täiesti uusi tooteid. Juba varem tuntud kodutehnika, nt külmkappide, pesu­masinate, raadio­vastuvõtjate kõrval muutusid sõjajärgsetel aasta­kümnetel igapäevasteks tarbe­esemeteks televiisorid, stereo­magnetofonid ja -plaadi­mängijad, mikrolaine­ahjud, mitmesugune sidetehnika. Kõik see kujundas ka uue elustiili ja uued väärtus­hinnangud.

Sõdadevahelistel aastakümnetel oli muutunud eelkõige naiste­mood, 1950.–1980. aastail loodi uut tüüpi moodsaid rõivaid ka meestele. Euroopas oli tunda tugevat Ameerika mõju. Riietus muutus tunduvalt vabamaks. Mida enam kasvas heaolu, seda enam suurenes noorte huvi riiete ja soengute vastu, kusjuures enamasti järgis noortemood massi­kultuuri iidoleid. 1950.–1960. aastatel kujundasid Euroopa naistemoodi näiteks kuulsad näitlejannad Brigitte Bardot, Elizabeth Taylor, meeste eeskujuks olid aga Elvis Presley, Marlon Brando, biitlid, The Rolling Stones, hard rock’i esindajad. Idabloki maades olid 20. sajandi teise poole moe­suundumused samasugused kui Lääne-Euroopas. Kuid nn raudse eesriide tõttu jõudsid need Ida-Euroopasse mõnevõrra hiljem.

Massikultuuriga on seotud uute ühiskondlike hoiakute kujunemine. Popartistide ja näitlejate vaated, mida võimendasid televisioon, raadio, ajalehed jm, mõjutasid inimeste meelsust. Alates 1960. aastate lõpust muutusid lühikese ajaga ühiskonna arusaamad üsna tugevalt. Üha enam hakati nõudma soolist ja rassilist võrdsust. Varasem konservatiivne maailma­vaade asendus vaba­meelsemaga, näiteks seksuaal­küsimustes. Kuna see kõik toimus väga kiiresti, hakati rääkima revolutsioonidest ühis­konnas: kultuuri-, seksuaal­revolutsioonist jm.

Pärast teist maailmasõda kasvas naiste osatähtsus ühiskondlikus elus. Naised moodustasid suure osa valijas­konnast ja mees­poliitikud pidid sellega arvestama. Nii mitmeski riigis tõusid naised poliitilise erakonna või valitsuse etteotsa. Paraku pole täielikku soolist võrd­õiguslikkust suudetud tagada mitte üheski riigis. Kuigi seadusega on sooline diskrimineerimine (õiguste kitsendamine) keelatud, kehtib see paljudes riikides mitte­ametlikult (näiteks saavad naised sama töö eest vähem palka kui mehed jmt).

20. sajandi teisel poolel muutusid tunduvalt ka inimeste aru­saamad rassilisest võrd­õiguslikkusest. USA riigi­aparaadis ja armees tõusid nüüd kõrgetele kohtadele ka teiste rasside esindajad peale valgete. See ei tähenda aga, et rassism igapäeva­elust oleks täielikult kadunud ning kõik probleemid lahenenud.

Idabloki maades rääkisid kommunistlikud võimumehed palju sellest, et nende riikides on tagatud sooline ja rassiline võrd­õiguslikkus. NSV Liidus pidi seda tõestama naiste ja rassi­vähemuste esindatus riigivõimu esindus­organites. Tegelikkuses polnud naistel ega ka rassi­vähemustel suurt võimalust riigi­juhtimist mõjutada. Võim kuulus juhtpartei ladvikule, mis koosnes peaaegu saja­protsendiliselt valge rassi meestest. Tänapäevalgi esineb idablokki kuulunud maades (sealhulgas ka Eestis) küllaldaselt nii soolist diskrimineerimist kui ka rassilist ja rahvuslikku sallimatust, kuigi seadusega on see keelatud. Nende nähtuste kõrvaldamine on demokraatia kindlustumise seisukohalt väga tähtis.