Kujutle, et vestled inimesega, kes on veendunud, et inimtegevus ei mõjuta ökosüsteeme ja ökosüsteemidel puudub või on väga väike mõju ühiskonna arengule. Kuidas sa ärgitaksid teda mõtlema vastupidises suunas? Too vähemalt üks ajalooline ja üks tänapäevane näide sellest, kuidas ökosüsteemis toimuvad muutused on mõjutanud ühiskonda ja kuidas inimühiskond on mõjutanud ökosüsteeme.
Mõjude ja suhete keerukus. Ökosüsteem ja sotsiaalne süsteem
Ökosüsteem on isereguleeruv süsteem, kus kõik osad täidavad teatud funktsioone ja mõjutavad üksteist. Ökosüsteem koosneb organismidest ja neid ümbritsevast eluta keskkonnast. Ökosüsteem hõlmab taimi, loomi, seeni, mikroorganisme, õhku, vett, mulda ja ka inimeste loodud keskkondi, taristut, kaevandusi jne.
Inimene on üks paljudest planeedil Maa elavatest olenditest ja tema heaolu sõltub keskkonnateguritest. Neid tegureid saab jagada kaheks: biootilised tegurid (organisme mõjutavad teised organismid, näiteks parasiidid, toidu hulk) ja abiootilised tegurid (maapinna, vee ja õhuga seotud keskkonnatingimused, nt temperatuur, valgus, tuul). Kõik organismid, sealhulgas inimesed, kogevad mitme teguri mõju korraga. Näiteks mõjutab meid ruumi temperatuur, aga ka teiste riikide põllumajandus, sest sellest oleneb toiduainete hind, mis omakorda võib mõjutada inimeste poliitilisi valikuid. Inimeste ja keskkonna vaheline suhe pole kunagi ühepoolne. Kuigi tuule suunda ei saa me muuta, võib inimtegevus mõjutada atmosfääri koostist ja energiabilanssi, mis omakorda muudab tuulte liikumist.
Sotsiaalne süsteem koosneb inimestest ja nende loodud ühiskonnast. Sotsiaalsesse süsteemi kuuluvad elanikkond, sotsiaalne korraldus, teadmised, väärtused ja tehnoloogiad. Kõigest sellest (teadmistest, väärtustest, tehnoloogiatest jne) oleneb, kuidas inimesed loodust kasutavad ja millist mõju nad sellele avaldavad.
Inimtegevuse kaudu liiguvad ökosüsteemist sotsiaalsesse süsteemi materjalid, energia ja informatsioon. Samal ajal saavad inimesed looduselt eri hüvesid, nagu puhas õhk ja vesi, mulla viljakus, tolmeldamine, aga ka kultuurilisi väärtusi, nagu loodusest saadav inspiratsioon ja heaolutunne. Neid nimetatakse vahel ka ökosüsteemiteenusteks, ehkki sellesse tuleks suhtuda kriitiliselt: teenuse pakkujaga on tavaliselt kokkulepe ja see eeldab vastastikusust, st teenuse saaja annab teenuse osutajale midagi võrdväärset vastu. Inimese ja looduse suhe täna paraku selline ei ole. Seda arvesse võttes jääme praegu selle sõnakasutuse juurde, kuid seda kriitikat tasub meeles pidada ja mõelda, kuidas selline sõnakasutus meie suhtumist mõjutab.
Niisiis, ökosüsteemiteenused toetavad sotsiaalset süsteemi ja inimeste heaolu. Kui me kasutame neid teenuseid liiga intensiivselt või hävitame nende allikaid (näiteks metsad, tolmeldajad või puhta vee varud), võivad ökosüsteemid kaotada oma võime neid hüvesid pakkuda. See tähendab, et inimese tegevus võib otseselt vähendada meie endi tuleviku heaolu ja turvalisust. Me ei saa loodust käsitada meist eraldiseisvana, vaid meie heaolu ja areng sõltuvad otseselt ökosüsteemide toimimisest. Järgmises peatükis vaatame, kuidas needsamad ühiskondlikud valikud väljenduvad meie tarbimises ning kuidas nende kaudu kasvab ressursikasutus ja keskkonnajälg.
Mõtle!
Kuidas võiks muutuda meie majandus või inimeste omavaheline läbikäimine, kui kliimamuutuste tõttu väheneks sademete hulk ja põllumullad kuivaksid? Kuidas võiks muutuda meie kultuurielu, kui meie põllumuldade viljakus kliimamuutustest tingitud põudade tõttu kahaneks? Kas oskad nimetada mõnda eluala, inimtegevusega seotud aspekti, mida ei mõjuta see, kui viljakad on meie mullad?
Mõtle!
Mille poolest erineb sipelgapesa kortermajast ja kopra tamm elektrijaama tammist? Mille poolest need inimeste ja teiste elusolendite ehitised sarnanevad? Mille alusel võib lugeda ühte looduslikuks ja teist tehislikuks?
Inimene ja inimeste loodud sotsiaalsed süsteemid ei ole loodusest eraldiseisvad, vaid on looduse osa, samamoodi nagu sipelgapesa on ökosüsteemi osa nii männiokastest loodud struktuuri kui ka putukate kolooniana. Meie suhet ülejäänud ökosüsteemiga kujundavad inimeste arv, nende omavaheline organiseeritus, teadmised ja tehnoloogia, aga ka väärtused. Meie mõju ülejäänud loodusele on mitmekesine ja ajas pidevalt muutuv. Meie olemasoluks on vaja ülejäänud ökosüsteemi. Lisaks materjalidele ja energiale, mida me ökosüsteemist saame, on meile väga tähtis ka see, et õhk ja vesi püsiksid puhtad, muld oleks viljakas ning taimed saaksid tolmeldatud. Kõike seda tagavad ökosüsteemi eri osad. Samuti on meie heaolu jaoks olulised kaunid vaated, hea enesetunne looduses liikumisest ning teadmised ja kogemused, mida loodus meile annab.
TAUSTAINFO. Maetud aluspüksid
Suurbritannia heategevusorganisatsioon The Country Trust on juba mitu aastat korraldanud kampaaniat, mille käigus maetakse osalevate koolide aeda või lähiümbrusse paar puuvillaseid aluspükse. Tegelikult võib selleks kasutada ka muid puuvillaseid esemeid, kuid britid valisid just aluspüksid. Aluspüksid sobivad katseks hästi, sest need on väikesed ja enamasti puuvillased, kuid sisaldavad ka aeglasemalt lagunevast materjalist osi, mille abil on neid hiljem lihtne üles leida. Kahe kuu pärast võib püksid üles kaevata: mida lagunenumad need on, seda paremas seisus on muld selles kohas. Kui püksid on lihtsalt värvi muutnud, aga mitte lagunenud, on muld selles kohas üsna elutu. Sama katset on teinud ka Eesti põllumehed.
Mõtle!
Kuidas sinu ümber, perekonnas või tutvusringkonnas olevad inimesed suhtuvad loodusesse? Kuidas nad looduses tegutsevad, mida loodus nende jaoks tähendab? Kas loodusesse suhtumine oleneb vanusest? Kuidas on sinu arvates tehnoloogia muutnud meie suhet loodusega?
Joonis. Sotsiaalsete süsteemide ja ökosüsteemide vaheline seos.
Inimese ja looduse suhe toimib pideva tagasisidena. Inimesed tajuvad oma keskkonda, tõlgendavad saadud infot ja teevad selle põhjal otsuseid. Need otsused kujundavad inimeste tegevusi, näiteks põllumajandust, tööstust ja looduskaitset. Inimtegevus muudab ökosüsteemi ja sealt tuleb taas uut infot, mida inimesed jälle omakorda tajuvad ja tõlgendavad. Nii tekib ring, kus inimkonna otsused ja looduse seisund on tihedalt seotud. See tähendab, et meie heaolu ja tulevikuvalikud sõltuvad otseselt sellest, kui hästi me looduse märke mõistame ja kui vastutustundlikult käitume.
See, kuidas inimesed keskkonnaga ümber käivad, sõltub sellest, kuidas nad tajuvad oma suhet loodusega, kui hästi nad mõistavad looduse toimimist ja millisena näevad inimese rolli selles. Näiteks Austraalia põlisrahvad näevad inimest osana tasakaalustatud tervikust, kus kõik liigid ja loodusnähtused on seotud. Euroopa mõtteloos, mida on muu hulgas kujundanud Vana-Kreeka filosoofia, on valitsenud arusaam, et inimesel on looduses eriline positsioon ning õigus kasutada loodust ja loodusvarasid oma vajaduste järgi.
Keskkonna tajumine ei piirdu ainult sellega, mida me oma meeltega vahetult tajume. Ökosüsteemi terviklikkuse mõistmiseks on vaja teadmisi keerukatest ja sageli nähtamatutest protsessidest. Näiteks võivad nii mulla viljakuse kujunemine kui ka mulla kadu võtta väga kaua aega ning toimuda mikroskoopilisel tasandil. Seetõttu võib jääda ekslik mulje, et muld üldse ei muutu, kuigi on mitmeid näiteid sellest, kuidas mulla üle- ja väärkasutus on toonud kaasa katastroofilisi tagajärgi. Näiteks tekkis 1930. aastatel USA Suure tasandiku preeriaaladel pikaajalise põua ja üleharimise tagajärjel nn tolmukauss (ingl Dust Bowl), kui tuul kandis kuivanud pinnase laiali ja tekkisid hiiglaslikud tolmutormid. Tol perioodil jäi tormide ja ikalduste tõttu koduta pool miljonit ameeriklast ning 3,5 miljonit kolis piirkonnast minema. Samas oleks selliseid tagajärgi saanud vältida aruka ja põuakindla põlluharimisega, mis sidunuks pinnast piisavalt, et sealkandis regulaarselt esinevad põuaperioodid poleks saanud viljakat pinnast hävitada. Ent kui meie teadmised on puudulikud ja oleme veendunud, et meil on õigus ressursse piiramatult kasutada, võib see viia keskkonna kahjustumiseni, mis omakorda ohustab ka inimesi.
Mida paremini me looduse toimimist mõistame, seda targemaid ja vastutustundlikumaid otsuseid suudame teha. Samas näitab kogemus, et ka väga head teadmised ei taga loodussõbralikku käitumist. Prantsuse filosoof Michel Foucault on rõhutanud, et teadmised võivad anda võimaluse muutusteks, kuid see, kuidas ja kelle huvides neid kasutatakse, sõltub ühiskonnas võimul olevate rühmade hoiakutest, väärtustest ja eesmärkidest ning sellest, kuivõrd laialdaselt on need ühiskonnas aktsepteeritud. Kui teadmisi rakendatakse üksnes majandusliku kasu saavutamiseks, võivad otsused olla loodusele kahjulikud ka siis, kui nende võimalikke kahjulikke tagajärgi teaduslikult mõistetakse. Neljandas peatükis küsimegi, miks ei ole need valikud ja võimalused maailmas võrdsed ning kuidas on majandussüsteem ja ajalugu kujundanud üle- ja alatarbimise ning sellega kaasnevate keskkonnamõjude jaotumist maailma eri piirkondades.
Seetõttu ei piisa üksnes faktide teadmisest – vaja on laialt levinud mõtteviisi, mis väärtustab looduse tasakaalu, pikaajalist kestlikkust ja süsteemset mõtlemist. Just sellist mõtteviisi püüamegi siin ühiselt arendada.
Mõtle!
Kujuta ette kahte kogukonda. Üks neist elab metsas ja peab seda elavaks terviklikuks süsteemiks, mille rütme nad austavad, võttes sealt vaid hädavajaliku – ka siis, kui see tähendab raskematel aegadel puuduse kannatamist. Teine kogukond näeb metsas eelkõige majanduslikku väärtust: puit on energiaallikas ja tooraine, viljakas maa sobib põlluks ning ülejäänud ala jahimaaks. Kumb suhtumine tagab sinu arvates pikemas plaanis paremini vajaduste rahuldamise ja miks? Milliseid riske näed kummagi kogukonna jaoks?
Mõtle!
Kas oskad tuua inimkonna ajaloost näiteid, kus teadmatusest on loodust kahjustatud? Milliseid näiteid oskad tuua tänapäevast?
Ökosüsteemi mahutavus
Mõtle!
Kuidas võib Maal kujuneda olukord, kus kõigile inimestele ei jätku piisavalt toitu, elukohti, muid loodusressursse ega energiat?
Igas ökosüsteemis kujuneb liikide vahel aja jooksul tasakaal. See tähendab, et konkreetses keskkonnas saab püsivalt elada piiratud arv ühe liigi isendeid – see on ökosüsteemi mahutavus ehk kandevõime. Konkreetse liigi arvukust mõjutab terve rida keskkonnategureid, nagu vee olemasolu, toidu kättesaadavus, konkurents teiste liikidega, haigused, looduskatastroofid jne. Kuna ökosüsteemis elavate isendite ja liikide arv on suur ja neid kõiki mõjutab arvutu hulk keskkonnategureid, on selliste süsteemide arengu täpne modelleerimine võimatu, kuid ökoloogid suudavad siiski mõningaid suundumusi ja mustreid neis kirjeldada.
Mõtle!
Kui su läheduses on mõni potitaim, siis milliste teiste elusolenditega on see taim seotud? Milliseid neist näed, milliseid tingimata mitte? Mõtle ka mullas elavatele liikidele ja sellele, millised tegurid veel selle taime kasvu mõjutavad.
Ökosüsteemis toimuvad muutused ja ökosüsteemi areng sõltuvad keskkonnas toimuvatest muutustest. Näiteks Päikeselt saabuva energiahulga muutus mõjutab taimede kasvu ja sellega loomade ning seente toidulauda. Muutused ökosüsteemis võivad olla tingitud ka selle sisemistest teguritest, näiteks mõne liigi arvukuse kiire kasv mõjutab teiste liikide arvukust.
Kuna ökosüsteemis on üldjuhul liikide arv suur, siis ei pruugi ühe või paari liigi kadumine süsteemi enda toimimist oluliselt mõjutada. Kadunud liigi asemel võib tema rolli võtta üle mõni teine liik. Kui ökosüsteemi lisandub uus liik, võib selle arvukus algul kiiresti kasvada, kuna esialgu puuduvad seal liigid, mis temast toituksid.
Mõtle!
Too mõni näide meie loodusest, kus ühe liigi arvukuse kasv on mõjutanud mõne teise liigi arvukust. Too mõni näide Eestisse sattunud võõrliigist, kellest on kujunenud probleem meie loodusele.
Näiteks on istikute kaudu Eestisse sattunud Hispaania teetigu, kelle arvukus on kiiresti kasvanud. Teda võib massiliselt kohata nii aedades kui ka looduses. Praegu ei ole tal looduslikke vaenlasi ning ükski teine loom ei suuda teda süüa. Aja jooksul võib aga mõni ökosüsteemis elav liik hakata ka nii suuri nälkjaid sööma, mistõttu ei saa nende arvukus lõputult kasvada.
Inimesi mõjutavad samad ökoloogilised reeglid nagu teisi liike. Erinevalt teistest liikidest on aga inimesed õppinud oma keskkonda nii palju muutma, et meie arvukus saab olla tunduvalt suurem, kui looduslikud tingimused seda muidu võimaldaks. Tule kasutuselevõtt, ratta leiutamine ja põllumajanduse areng on aidanud inimestel hankida toitu ka ebasoodsates oludes ning end ohtude eest kaitsta. Kõige kiiremini hakkas rahvastik kasvama pärast fossiilkütuste laialdast kasutuselevõttu, mis tegi kättesaadavaks enneolematult suure hulga energiat ja võimaldas loodusvarasid senisest intensiivsemalt kasutada. Nii oleme justkui nihutanud oma ökoloogilisi piire, kuid mitte seetõttu, et ökosüsteemide kandevõime oleks suurenenud, vaid tänu sellele, et tehnoloogia on võimaldanud meil neid piire ajutiselt ületada. Täpsemalt saad selle kohta lugeda tarbimise peatükist, kus käsitleme ökoloogilise jalajälje ja biokandevõime mõisteid. Sageli taandatakse keskkonnaprobleemid väitele, et inimesi on lihtsalt liiga palju. Rahvastiku peatükis uurime lähemalt, miks selline seletus on liiga lihtne ning miks tuleb arvestada ka meie tarbimismustreid. Inimeste arv üksi ei määra keskkonnamõju, vaid oluline on ka see, kuidas ja kui palju ressursse kasutatakse.
Mõtle!
Too mõni näide keskkonnateguritest, mis kahandavad inimeste arvukust.
Iga uue tehnoloogia kasutuselevõtt on teinud sotsiaalsed süsteemid keerukamaks. Mida keerukamaks aga muutuvad meie süsteemid, seda rohkem vajavad need eri ressursse. Näiteks kui küpsetad leiba kodus, on vaja jahu, vett, soola, ahju ja inimest, kes leiva valmis teeb. Poest ostetud leiva saamiseks on aga lisaks toiduainetele vaja tehast ja suurtootmiseks mõeldud masinaid, tootmist ja töötingimusi reguleerivaid nõudeid, leiva säilitamiseks vajalikke lisaaineid, pakendeid ning toimivat transpordisüsteemi nii tooraine ja pakendite kohaleveoks kui ka valmis leiva poodidesse laialivedamiseks. Kõik need tegevused nõuavad täiendavaid ressursse. Samas ei ilmu ka jahu, vesi, sool ega ahi võluväel koju. Nende tootmise ja kohalejõudmise taga on samuti hulk masinaid ja inimesi. Siiski saame kodus küpsetamisega ressursikasutust vähendada, kui kasutame kohalikke tooraineid, väldime liigset pakendamist ja valmistame korraga suurema koguse. Tootmis- ja tarbimissüsteemidest saad sisukamalt lugeda tarbimisühiskonna peatükist.
Koosta skeem sellest, mida on vaja kodus leiva küpsetamiseks, ning näita sellel tooraine liikumist põllult sinu kööki. Võrdle tooraine liikumist saja aasta taguse olukorraga, mil leiba küpsetati oma põllul kasvatatud viljast. Kummal juhul on leiva küpsetamiseks vajalik süsteem keerukam?