Planetaarsed piirid. Muutunud maa- ja veekasutus

Loodusmaastik on olenevalt piirkonnast kujunenud tuhandete või ka miljonite aastate jooksul elus- ja eluta looduse koos­toimel. Metsad, niidud, lammialad ja sood on tekkinud eri keskkonna­tingimustes ja kujundavad omakorda keskkonna­tingimusi. Näiteks kujundavad suured puud metsas maapinna niiskus­režiimi, luues sellega sobiva elu­keskkonna mitte ainult endale, vaid ka alus­taimestikule. Puu­juured ulatuvad sügavale ja toovad sealt ülespoole nii vett kui ka toitaineid. Osa vett aurustub lehtede pinnalt, jõuab atmosfääri ja osaleb sademete tekkes. Puude varjus on aurumine aeglasem ja alus­taimestikule jätkub rohkem niiskust. Märjas keskkonnas eemaldavad puud tõhusalt vett pinnasest, luues sellega kuivema keskkonna. Kui puu sureb ja laguneb, jõuavad sügavatest maapõue kihtidest pärinevad toitained mulla pindmistesse kihtidesse.

Nagu kobras mõjutab tamme ehitades maastikku ja loob uusi elu­paiku, on ka inimestel õigus muuta maastikku endale sobivamaks. Sellega kaasneb aga maastike ulatuslik ümber­kujundamine ja ühtlustamine. Viljakamate muldadega alad oleme muutnud toidu kasvatamiseks sobivateks põldudeks, tõrjudes neilt aladelt teisi liike. Metsade intensiivse majandamise tagajärjel istutatakse lage­raiutud metsade asemele ühe­vanuselised ja ühe­liigilised puistud, mis on sobivad elupaigad vaid vähestele liikidele. Sellistel puistutel ei lastagi nii vanaks saada, et saaks tekkida suurem liigi­rikkus. Linnade ja muu taristu rajamisega kaovad looduslikud elu­paigad täiesti või sobivad need elu­paigaks vaid vähestele elu­vormidele.

Hinnanguliselt on umbes 75% mais­maast inim­tegevusest otseselt mõjutatud. Puutumatud looduslikud maismaa-alad moodustavad seega umbes 20–25% maismaast. Inim­mõju on väiksem aladel, kus inim­tegevus on looduslike olude tõttu pärsitud, nagu näiteks arktilised piirkonnad või kõrbed. Inim­tegevusest täiesti puutumata alasid on looduses siiski vähe. Nii võime mikroplasti­reostust leida absoluutselt igast maakera punktist. Tuuma­katsetuste ja õnnetustega kaasnevate radio­aktiivsete iso­toopide saastet jagub samuti kõikjale. Ka valgus­reostus mõjutab elus­olendeid märksa laiemalt kui vaid inimasustuse piirides.

Loodusmaastikud ja öko­süsteemid aitavad hoida Maa kliimat tasakaalus. Kui neid häiritakse, võivad alad, mis muidu sidusid kasvuhoone­gaase, hakata ise neid õhku paiskama. Näiteks raiutud metsad ja turba­kaevandused hakka­vad CO₂ sidumise asemel seda välja paiskama ehk emiteerima. Maa­kasutuse muutus mõjutab ka vee liikumist (nt tee­tammid, kaevandused, linnade suur vee­tarbimine). Kui taimestik muutub, muutub ka maapinna võime päikese­kiirgust tagasi peegeldada. Näiteks on lumega kaetud tundra hele, peegeldab hästi päikese­valgust ega soojene nii palju kui märksa tumedam mets. Kliima soojenedes laieneb metsa­vöönd põhja poole endistele tundra­aladele. Selle tulemusel soojenevad maapind ja selle kohal olev õhk varasemast rohkem.

Veeringe on maismaal eksisteeriva elu eel­tingimus. Elu ise on tekkinud maailma­meres, seetõttu on veel meie rakkude toimimises oluline koht. Kõik olulised keemilised reaktsioonid meie rakkudes toimuvad vesi­lahuses. Ainete liikumine elus­organismide sees on seotud vee liikumisega ja kehast väljas­pool olevad toitained peavad olema seotud veega, et keha neid omastada saaks. Kuigi meie planeedil on vett äärmiselt palju – enamik planeedi pinnast on kaetud veega – on selle hulgas magedat vett äärmiselt napilt, ligi­kaudu 3%. Ligi 70% mage­veest paikneb liustiku­jääs ja ligi 30% pinnases. Vaid 0,007% mage­veest on inimestele kätte­saadav ja kasutatav pinna- või põhjaveena. Selleks, et maismaal saaks elu eksisteerida, on vaja suurt vee­ringet, mille kaudu jõuab vesi ookeanidest atmosfääri kaudu maismaale.

Põllumajanduse, tööstuse ning linnade olme­vajaduste tõttu on inimeste vee­kasutus viimaste aasta­sadade jooksul oluliselt muutunud. Kui möödunud sajandi alguses kasutas inimkond 350–400 m³ vett inimese kohta aastas, siis täna­päeval kasutatakse ligi 800 m³ vett igal aastal iga planeedi elaniku kohta. Seega on vee­tarbimine inimese kohta kasvanud umbes kaks korda. Arvestades, et planeedi elanike arv on samal ajal kasvanud neli korda, on kogu inimkonna vee­tarbimine sajandiga kasvanud kaheksa korda. See on globaalselt mõjutanud magevee kätte­saadavust määral, mis ohustab inimkonna heaolu.

Veetarbimise suurenemise peamine põhjus on põllu­majanduse intensiivis­tumine. Ligikaudu 70% mage­veest kasutatakse põllu­majanduses, eriti niisutus­süsteemides. Umbes 22% veest kulub tööstuses ning tööstuse vee­tarbimine on viimase sajandi jooksul märkimis­väärselt kasvanud. Kodu­majapidamistes kasutatakse umbes 8% mageveest.

Sageli asuvad suure vee­tarbega põllumajandus- ja tööstus­ettevõtted piirkondades, kus vett niigi napib. Näiteks vajab puuvilla tööstuslik kasvatamine ohtralt niisutus­vett, mis võetakse looduslikest veekogudest, samas asuvad puuvilla­istandused valdavalt kõrbelistes ja pool­kõrbelistes loodus­vööndites. Seega jääb valdav osa veest meie silme eest varjatuks. Vett, mida on kasutatud toodete valmistamise eri etappides, kuid mida me toote enda juures ei näe, nimetatakse toodete varjatud veeks.

Planetaarsete piiride kontseptsioonis jagatakse magevesi kaheks: sinine ja roheline vesi.

Sinise vee puudus tähendab inimestele kätte­saadava vee nappust. Siniseks veeks nimetatakse vee­kogudes (jõgedes, järvedes, soodes) ning põhja­vees leiduvat vett. Üha suurema tarbimise tõttu on maailmas aina enam piirkondi, kus vett ei jätku. Muu hulgas kasvab aasta-aastalt vee­puudusest tingitud konfliktide arv maailmas. Praegu puudub ligi 3 miljardil inimesel ligipääs puhtale joogi­veele ja ühe miljardi inimese joogivesi on saastunud inim­väljaheidetega, mis tähendab väga suurt terviseriski.

Rohelise vee puudus tähendab valdavalt pinnases leiduva vee puudust. See vesi on oluline taimede kasvuks. Siinjuures peetakse silmas just looduslike ja pool­looduslike koosluste taimede heaolu. Maastike kõrbestumine tähendab ühtlasi ka toidu kasvatamiseks sobivate maa-alade kahanemist.

Nii võime täheldada, et vee­puudusest tingitud stress vaevab nii inimesi kui ka ülejäänud loodust. See tähendab aga, et nii looduslikud kui ka sotsiaalsed süsteemid on kergemini haavatavad. Magevee kasutuse muutus on seega otseselt seotud teiste planetaarsete piiridega, näiteks maa­kasutuse muutusega: üha suurem hulk mais­maad on muudetud põllumajandus­maaks või tööstus­maaks. Vee­tarbimine neil aladel on suurem kui looduslikel aladel. Samuti on vee kätte­saadavus ja puudus seotud bioloogilise mitme­kesisuse olukorra ning kliima­muutustega.