Nurjatud probleemid

Planetaarsete piiridega seotud keskkonna­probleemid ei ole inimkonnale uudsed. Kasvuhoone­efekt on teadlaskonnale tuntud juba 19. sajandist. Esimene ajakirjanduses ilmunud artikkel kliima­muutuste ja fossiil­kütuste põletamise seostest avaldati Uus-Meremaa populaar­teaduslikus ajalehes „The Rodney and Otamatea Times“ 1912. aasta augustis.

Kui planetaarsete piiridega seotud keskkonna­probleemide olemas­olu ja olemus on inimkonnale juba nii pikka aega teada olnud, miks pole neid ikka veel lahendatud? Nii ulatuslikke ja keerukaid probleeme nimetatakse nurjatuteks problee­mideks. Veel enam, neid lahendama hakates võime avastada, et lahendused ise tekitavad uusi probleeme – näiteks võib tuule­parkide rajamine kasvuhoone­gaaside heite vähendamiseks tähendada elu­rikkuse vähenemist tuulikute piirkonnas. Ehkki selliseid probleeme pole sageli võimalik täielikult lahendada, saame neid mõningal määral ohjata ja nende kulgu kontrollida.

Nurjatu probleemi olemuse mõistmiseks võime vaadelda toiduga seotud probleeme. Praktiliselt kõik täiskasvanud peavad iga päev otsustama, mida õhtuks süüa. Lahendus on meie ühiskonnas üldjuhul lihtne: inimene ostab sobiva toidu­kraami poest, tellib toidu kulleriga või õhtustab restoranis. Selliseid probleeme nimetatakse tavalisteks probleemideks. Keerulise ehk kompleksse probleemiga seisab aga silmitsi inimene, kes peab korraldama näiteks 500 inimese toitlustamise kooli­päeva jooksul kahe 30-minutilise vahe­tunni ajal nii, et toit vastaks koostiselt ja energia­sisalduselt kehtestatud normidele. Selliste probleemide lahendamiseks on kehtestatud regulatsioonid ning töö korraldamisel saavad aidata eri vald­kondade eksperdid. Kui me aga soovime lahendada ÜRO kestliku arengu eesmärki nr 2 – kaotada kõikjalt maailmas nälja­häda –, puutume kokku nurjatu probleemiga. Nälja­häda lahendamise püüdlustes on tõhususe nimel kasutusele võetud mitmeid probleemseid tootmis­viise, näiteks kahjulikud taimekaitse­vahendid. Probleemi, mille lahendamine tekitab omakorda uusi probleeme, nimeta­taksegi nurjatuks probleemiks.

Me ei saavuta iialgi olukorda, kus kõik inimesed maailmas lähevad õhtul magama piisavalt söönuna. Jõukates riikides, nagu Eesti (kui Eesti nimetamine jõukaks riigiks sind üllatab, siis selgitust sellele saad lugeda tarbimis­ühiskonna pea­tükist), on samuti inimesi, kellel ei ole piisavalt toitu, olgu see seotud sisse­tulekute eba­piisavuse, ootamatute kriiside või muude asja­oludega. See ei tähenda, et nälg oleks vältimatu või laialt levinud, vaid seda, et nälga ei ole võimalik inim­ühiskonnas täielikult kaotada. Kuid me saame alati tegutseda selle nimel, otsida lahendusi ja tegevusi ümber korraldada, et jõuda lähemale ees­märgile, et keegi ei peaks nälga tundma.

­Planetaarsete piiridega seotud probleemid on eriti komplekssed ja põimunud. Ühele probleemile lahenduse leidmine võib süvendada mõnda teist probleemi. Veel eelmise sajandi lõpus oli üheks olulisimaks globaalseks keskkonna­probleemiks osoonikihi hõrenemine. 1987. aastal sõlmitud Montreali protokolliga keelustati külmutus­seadmetes, aero­soolides ja isolatsiooni­materjalides osooni­kihti lõhkuvate keemiliste ühendite kasutamine. Nende asemel võeti kasutusele HFC- ja HCFC-ühendid, mis ei kahjusta osooni­kihti, kuid nende mõju kasvuhoone­gaasidena on ligi 1430 korda suurem CO₂ omast. Osooni­kihi probleem leevenes, kuid samal ajal süvenes uus mure seoses kliima soojenemisega. Kuna HFC-de tootmine on lihtne ja odav, jõuti alles 2016. aastal kokku­leppele nende kasutamise järk­järgulises vähendamises, et kaitsta kliima­süsteemi.

Globaalsete keskkonna­probleemide üheks nurjatuseks on asjaolu, et inimesed, kes on nende tekkimisse kõige vähem panustanud, kannatavad nende all kõige enam. Globaalse põhja riigid, kus on kõrge elatus­tase ja sageli hästi toimiv heaolu­süsteem, on ajaloolistel põhjustel olnud suurema osa keskkonna­probleemide põhjustajad. Just need riigid on olnud kolonisaatorid ja tööstus­revolutsiooni eest­vedajad. Globaalse lõuna riigid, kus elatus­tase on madal ja heaolu­süsteeme pole eri põhjustel (vt ptk 4) suudetud luua, kannatavad aga kõige enam kliima soojenemise taga­järjel. Maailma elanikkonna rikkaim 10%, mille hulka kuulub ka Eesti, tarbib umbes 50% planeedi loodus­ressurssidest ja põhjustab seega samas proportsioonis ka keskkonna­kahjusid. Samal ajal kasutab elanikkonna vaesem 50% vaid 10% planeedi ressurssidest. Ka ühiskondade sees kannatavad keskkonna­muutuste all pigem need, kelle panus nende tekkesse on väiksem. Näiteks ei saa väiksema sisse­tulekuga inimesed endale lubada elu­ruumide jahutamist. Selline eba­võrdsus teeb lahenduste leidmise keeruliseks, sest globaalsed ja kohalikud kokku­lepped peavad korraga arvestama väga erinevate huvidega: ühelt poolt nende riikide ja inimeste vajaduste, isekuse ja võimuga, kes on ajalooliselt kõige rohkem kahju tekitanud, teiselt poolt aga nende õigustega, kes kannatavad kõige enam taga­järgede all, kuid kellel on kõige vähem ressursse ja poliitilist mõju­võimu. Maailma majandusliku jagunemise peatükist saad globaalse eba­võrdsuse kujunemise kohta täpsemalt lugeda.

Kuigi meie informeeritus keskkonna­probleemidest on üha kasvanud, ei ole samal määral kasvanud meie tegutsemis­valmidus ehk võime nende teadmiste põhjal oma käitumist muuta. Näiteks võiksid väga paljud loobuda isikliku auto kasutamisest iga­päevasteks asja­ajamisteks. Tegelikult valivad vaid vähesed alternatiivse liikumis­viisi. Sageli teatakse küll probleemi tõsidust, ent siiski leitakse iga päev õigustusi, et taas autosse istuda.

Lisaks igapäevastele valikutele mõjutame keskkonda kaudselt ka ühiskonna­liikmetena. Kui riik või mõni suur­ettevõte teeb otsuseid (näiteks kas rajada põlev­kivi kasutav soojus­elektrijaam või investeerida taastuv­energiasse), siis oleme selliste otsuste kujundamisel osalised valijatena ja kodanikena. Meie hääl valimistel, osalemine avalikes aruteludes, protestides või kogukondlikes algatustes võivad suunata, milliseid poliitilisi valikuid ja investeeringuid eelistatakse. Suurema mõjuga kaasneb alati ka suurem vastutus. Selles mõttes on meil üksik­isikutena vähem vastutust kui suur­ettevõtjal või riigil. See ei tähenda aga, et meil pole üldse mõju­jõudu: oma rahul­olematust saab väljendada valimistel, aga ka protestides ja/või organiseerudes tulevikku hoidvate poliitikate nimel. Tarbimise ja maailma majandusliku jagunemise peatükkides käsitleme, miks lisaks individuaal­setele valikutele võivad vajalikud olla ka laiemad sotsiaalsed ja majanduslikud muutused.

Paljudel juhtudel on keskkonna­probleemid juba niivõrd sügavad, et nende tagasi­pööramine nõuab väga suurt pingutust ega pruugigi enam võimalik olla. Näiteks kliima soojenemise taga­järjel vabaneb sulavast igi­keltsast üha enam kasvuhoone­gaase, mis omakorda võimendavad kliima soojenemist, mille tõttu eraldub igi­keltsast veelgi rohkem kasvuhoone­gaase. Paljude kasvuhoone­gaaside eluiga on pikk (nt CO₂-l u 100 aastat) ja kui inimkond lõpetaks täielikult fossiil­kütuste põletamise, siis ei hakkaks kliima ikkagi kohe jahenema.

Kuna praegused majandus­mudelid on väga paljudele inimestele ja ette­võtetele olnud tulu­toovad, on neil keeruline senist tegevust lõpetada. Oma ette­võtte kasumi kaitsmiseks ei hoiduta ka avalikkusele valetamisest ega oma tegevuse ohutusest vale mulje jätmisest. Ühiskondliku usalduse kuri­tarvitamine ja aktiivne vale­info levitamine teevad keeruliseks inimeste mobiliseerimise muutuste ellu­viimiseks. (Lähemalt räägitakse sellest juba tarbimis­ühiskonna peatükis.)

Tehnoloogilised uuendused on kantud soovist võtta kasutusele üha tõhusamad lahendused. Võiks arvata, et tõhusamad tehnoloogiad toovad kaasa ressursside kokkuhoiu. Ajalugu on paraku täis vastupidiseid näiteid. Loodeti, et kui asendame hõõg­lambid LED-lampidega, siis väheneb energia­tarbimine. Paraku on nende odav tootmine, madal energia­tarve ja väikesed mõõtmed võimaldanud neid paigaldada praktiliselt igale poole – jalatsitest pilve­lõhkujate seinteni – ning seetõttu on kogu energia­tarve hoopis kasvanud.

Uutele tehnoloogiatele ülemineku vastu­argumendina tuuakse sageli välja vajalike investeeringute suurus. Samas tuleb arvestada, et ülemineku edasi­lükkamisega kaasnevad keskkonna­mõjudest tulenevad kulud, seal­hulgas inimeste tervise kahjustumine, taristu hävimine äärmuslike ilmastiku­nähtuste tõttu ja põllu­majanduse saagikuse langus. Need on kokku­võttes palju suuremad kulud kui õige­aegsed inves­teeringud uutesse lahendustesse. See tähendab, et kuigi iga uus tehnoloogia võib kaasa tuua ka uusi probleeme, on viivitamine veelgi kulukam ja riskantsem. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas otsida täiesti probleemi­vaba lahendust (mida nurjatu probleemi korral polegi olemas), vaid selles, kuidas vähendada suurimat kahju ja liikuda järje­pidevalt kestlikuma süsteemi poole.

Vaatamata sellele, et keskkonna­probleemidele lahenduste leidmine on raske ja paljusid neist ei saagi ilmselt täielikult lahendada, on meie kohustus pühenduda keskkonna­mõjude vähendamisele. Lahenduste otsimisel ja rakendamisel ei tohi meid eksitada ega takistada teadmine, et pole olemas ühte tegevust, mis lahendaks kas või ühe keeruka keskkonna­probleemi. Nii nagu on keskkonna­probleemid kujunenud mitme asjaolu koos­mõjul, tuleb ka nende lahendamiseks rakendada mitut tegevust koos.

Keskkonna­probleemidele lahenduste otsimisel loodetakse enim kolmele järgmisele võimalusele.

1. Tehnoloogilised muutused. Inimkonna ajalooline kogemus näitab, et raskustest aitab kõige kergemini üle tehnoloogiline muutus. Öeldakse, et kiviaeg ei saanud otsa seetõttu, et kivid oleksid otsa saanud. Ühiskonna arenedes võeti kasutusele uued materjalid, mis muutsid meie rolli keskkonnas ja teiste liikide suhtes, rääkimata ühiskondlikust arengust. Samas on fakt, et mitte ükski tõhusam tehnoloogiline lahendus pole meid viinud väiksema ressursi­kasutuseni. Odavamaks muutuvat energiat kasutatakse lihtsalt suuremal määral, nii et kogu­kulu keskkonnale ei pruugi väheneda, vaid reeglina hoopis suureneb. Sageli pakutakse lahendustena ka tehnoloogiaid, mida veel ei eksisteeri. Sellist lähenemist võib nimetada tehno­optimismiks – see on usk, et küll lahendused õigel hetkel tekivad, ehkki selleks pole ühtegi garantiid.
2. Rahvusvaheline koostöö. Kuna keskkonna­probleemid hõlmavad kogu planeeti, peavad ka lahendused sobima kõigile. Ehkki see raskendab nende välja­töötamist, on piisavaid ja püsivaid muutusi võimalik esile kutsuda ainult ühiselt tegutsedes. Kui iga riik tegutseb omaette ja töötab välja just talle sobivaid lahendusi, võib juhtuda, et ühe riigi lahendused muudavad olukorra teises riigis hullemaks. Näiteks on bio­kütuste eelistamine mõnedes kõrge elatus­tasemega riikides tähendanud metsade raiumist teistes riikides, et rajada biokütuse­põlde, ja lõpp­tulemusena halvendanud keskkonna olukorda neis riikides. Suure mõjuga keskkonna­probleemid vajavad lahenduseks mõjusaid samme, aga need peavad olema väga põhjalikult läbi mõeldud. Mõju suurendamiseks on vaja paljude tegevuste samaaegset rakendamist.
3. Nii tehnoloogiliste muudatuste kui ka rahvusvahelise koostöö efektiivseks rakendamiseks vajame muutust mõtlemises. Riigid käsitlevad siiani üksteist konkurentidena ning igaüks mõõdab enda edukust oma riigi sise­majanduse kogu­toodanguga. Looduses näeme, et konkurents on liikide vahelises suhete­võrgustikus kõige harvemini esinev nähtus, kuna see on kahjulik mõlemale poolele. Just sellised suhted, millest saavad kasu kõik pooled, on evolutsioonis püsima jäänud. Koostöö on meile sisse ehitatud raku­tasandil – näiteks meie energiaga varustatuse eest hoolitsevad pisikesed organellid, mitokondrid, mis on kunagi eksisteerinud eraldi­seisvate rakkudena, kuid on meie rakkudega koos­töös muutunud nende osaks. Samuti on meie kõigi kehad justkui suur bakterite ja seente koloonia – meie kehas on kordades rohkem meie geneetilist koodi mitte­kandvaid rakke kui neid, mis seda kannavad. Kõik need rakud teevad omavahel tihedat koostööd, et tagada neid kandva keha tervis. Nii võib järeldada, et kui me suudaksime teha koostööd kõigi teiste rahvastega ja näha neis pigem koostöö­partnereid kui konkurente või vaenlasi, oleks sellest kõigile palju rohkem kasu kui võistluslikust keskkonnast, kus kokku­võttes raisatakse ühiseid ressursse üksteise ületrumpamiseks.

Me kõik oleme tarbijad ja vajame elus püsimiseks toitu ja elukohta. Meie vajadused on üldiselt palju väiksemad kui meie soovid. Maal on piisavalt ressursse, et meie kõigi vajadusi rahuldada, kuid meil peaks olema mitu Maa sarnast planeeti, et rahuldada meie kasvavad soovid. Seetõttu on oluline osata nende kahe vahel vahet teha ja ära tunda, kas me käitume tarbijatena vaid oma vajadusi rahuldades või tahtmisi realiseerides. Meie hoiakute ja käitumise muutmine nõuab muidugi mugavus­tsoonist väljumist. See­juures tasub küsida, kas mõnus ja külluslik elu on tegelikult nii ahvatlev kui pealis­kaudsel vaatlusel tundub, eriti kui see elu tuleb millegi või kellegi arvelt? Millist hinda oleme valmis selle alal­hoidmise ja üha mugavamaks muutmise eest maksma? (Loe selle kohta lähemalt tarbimise peatükist.)