Kütused
Tänapäeva transpordis, tööstuses ja igapäevases elus kasutatakse suurel hulgal soojusenergiat. Põhiline osa sellest saadakse mitmesuguste kütuste – puidu, turba, kivisöe, naftasaaduste ja maagaasi põletamisel. Kütuseks nimetatakse selliseid põlevaid aineid, mille põlemisel eraldub palju soojust, mis on looduses laialdaselt levinud, mille tootmine ei ole seotud suurte kulutustega ja mille põlemissaadused ei kahjusta oluliselt inimese tervist ega saasta elukeskkonda.
Kas iga gaas on kütus?
Millised järgmistest gaasidest on kütused?
- Vesinik
- Hapnik
- Lämmastik
- Maagaas
- Süsihappegaas
Kütuse kütteväärtus
Kütuse iseloomustamiseks tema põletamisel eralduva soojushulga järgi kasutatakse kütuse kütteväärtuse ehk eripõlemissoojuse mõistet.
Kütuse kütteväärtus (tähis r) on füüsikaline suurus, mis näitab, kui suur soojushulk eraldub mingi kindla, kokkulepitud kütusekoguse täielikul ärapõlemisel.
Mida näitab kütuse kütteväärtus?
Tavaliselt väljendatakse kütteväärtus megadžaulides kilogrammi kohta (MJ/kg), gaaside puhul ka megadžaulides kuupmeetri kohta (MJ/m3). Teades kütusekoguse massi ja kütuse kütteväärtust, saame leida selle põlemisel eraldunud soojushulga.
Kui põletada näiteks ahjus 10 kg kuivi puid, mille kütteväärtus on 15 MJ/kg, siis selle ärapõlemisel eraldunud soojushulk on:
Q = rm, Q = 15 ∙ 10 kg = 150 MJ.
Tabelis on toodud mõnede ainete kütteväärtused.
Kuiv puit, turvas | 15 MJ/kg |
Kivisüsi | 27 MJ/kg |
Põlevkivi | 5–20 MJ/kg |
Bensiin, kütteõli | 40–45 MJ/kg |
Etanool | 27 MJ/kg |
Vesinik | 120 MJ/kg ehk 12,7 MJ/m3 |
Maagaas | 50 MJ/kg ehk 36 MJ/m3 |
