Pannkoogipühapäev

Igal pühapäeval on meil traditsioon: me läheme vanaema Mare ja vanaisa Silveri juurde. Me isegi ei söö kodus. Ärkame üles, peseme hambad ära, paneme riidesse ja läheme kohe trammi peale. Vanaema ja vanaisa juba ootavad meid.

Kui me kohale jõuame, on neil laud kaetud. Laua peal on palju maitsvaid asju. Aga kindlasti on seal pannkoogid ja moos. Mis pannkoogipühapäev see oleks, kui laua peal ei ole pannkooke moosiga!

Ükskord helistasin ma laupäeval vanaema Marele. Ma palusin, et ta ei küpsetaks pühapäeval pannkooke enne, kui me kohale jõuame. Isegi tainast ei lubanud ma tal enne valmis teha. Ma tahtsin vanavanemaid aidata ja peale selle – ma tahtsin õppida, kuidas pannkooke tehakse.

Laupäeva õhtul lugesin mitu korda pannkoogiretsepti. Õppisin selle isegi igaks juhuks pähe. Kui me pühapäeva hommikul vanaema ja vanaisa juurde jõudsime, olin väga vaikne. Ma kordasin vaikselt retsepti!

Kui me kööki läksime, ütlesin vanaemale, et täna ta ei pea retsepti lugema. Ma õppisin selle pähe! Vanaema hakkas naerma ja ütles: „Tead, Teele, ma ei loe juba ammu retsepte! Ma olen nii palju pannkooke küpsetanud, et ma võin neid isegi kinnisilmi teha.” Oh, see on küll uhke! Kui ma suur olen, siis ma tahan ka nii osav pannkoogimeister olla!