August Jakobson Miks karu kardab inimest

Miks karu kardab inimest

Karutaat jalutas õhtul metsas ja kohtas sääse-emandat. Sääsk lendas ringi ja imes lehmadelt verd.

„Tere õhtust, sääse-emand,” ütles karu.

„Tere, naabrimees,” vastas sääsk.

Karu vaatas, mida sääsk teeb, ja ütles: „Sul on vist väga palju tööd.”

„No on palju tööd … on palju tööd,” noogutas sääsk.

Veidi aja pärast küsis karu: „Ütle mulle, sääse-emand, missuguse looma veri on kõige magusam?”

„Inimese veri. Aga seda on raske kätte saada,” vastas sääsk.

„Kuidas nii, et raske?” küsis karu.

„Vaat sellepärast,” ütles sääsk, „et inimene on väga tugev. Eks sa ju näe, kui tugev mina olen: milline hirmus nokk, millised tugevad jalad, milline jäme keha! Kui aga inimene mind korra lööb, olen kohe pikali.”

„Tohoh, tohoh!” hüüdis karu. Ja otsustas: otsin inimese kohe üles ja vaatan, kas sääsk tõesti õigust räägib.

Ta ei otsinud kaua: eemal järve ääres istus mees, püss käes – varitses parte. Karu jooksis mehe poole ja mõtles: „Sääsest võid sa ju jagu saada, mina aga murran su maha!” Ja ajas esimesed käpad laiali ja mõmises hirmutavalt.

Mees kuulis müdinat ja möirgamist, vaatas ringi, nägi karu. Ehmatas küll, ei kaotanud aga julgust, pööras püssiotsa karu poole ja lasi püssist karu pihta.

Linnuhaavlid olid küll peenikesed, panid aga karu näo kipitama. Ja valu pärast jooksis karu tuldud teed tagasi ega peatunud enne kui ülal mäel, kuhu sääse-emand oli jäänud.

Sääsk imes endiselt lehmadelt verd, nägi karu ja küsis: „Naabrimees, naabrimees, mis sul viga on, et nõnda kiirustad?”

Karu vaatas kartlikult ringi, katsus kahe käpaga koonu, vastas: „Oh, oh, ära parem küsi! Tõsi ta on, mis sa rääkisid. Inimene on jah kõige tugevam. Andis mulle paar korda vastu nina, oli veel õnn, et ma enne seda, kui ta rusikaga lüüa sai, ära jooksin. Ei mina hingaks enam, kui ta mind veel oleks puudutanud.”

„Mis sa siis norisid temaga tüli – ma ju hoiatasin!” ütles sääsk.

Karu kardab aga siiani inimest: kui metsas inimest näeb, läheb ta kohe eemale ja jookseb minema.