A
- aimeraamat ehk populaarteaduslik raamat – teabetekstide hulka kuuluv raamat, mille ülesehitus ei järgi väga rangeid nõudeid ja mille keelekasutus võib olla värvikam kui teatmeteostel
- aineregister – raamatus käsitletavate teemade loend tähestikulises järjekorras
- algvorm – sõna see kuju, mis on sõnastikus märksõnaartiklis; nimisõnade puhul ainsuse nimetav kääne, tegusõnadel ma-tegevusnimi
- antonüüm – vastandtähendusega sõna
- arvamus – seisukoht, mõte või hinnang kellegi või millegi kohta
- arvsõna – hulka või järjekorda märkiv sõna, mis vastab küsimusele mitu?, mitmes? jne
F
H
- heliline häälik – häälik, mille hääldamise ajal kõrisõlm väriseb (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v)
- helitu häälik – häälik, mille hääldamise ajal kõrisõlm ei värise, vaid kostab ainult kahin, susin või sulgus (k, p, t, g, b, d, f, h, s, š, z, ž)
I
- ilukirjandus – kunstilisel eesmärgil loodud kirjandus; ilukirjandusteose peamine eesmärk on pakkuda lugemiselamust (erinevalt näiteks teabekirjandusest, mille eesmärk on anda infot)
- imemuinasjutt – rahvajutt, milles tuleb ette palju ebatavalist ja üleloomulikku
- internet – ülemaailmne arvutivõrk
K
- kaashäälik ehk konsonant – b, d, f, g, h, j, k, l, m, n, p, r, s, š, z, ž, t, v
- kaashäälikuühend – kaks või enam ühes sõnas kõrvuti seisvat kaashäälikut
- kokkuvõte – teksti sisu lühiülevaade
- koomiks – pildireana esitatud lugu, milles tekst on paigutatud jutumullidesse või puudub üldse
- koondlause – lause, kus on loetelu, st mitu samale küsimusele vastavat sõna
- käsklause – lause, millega palutakse või kästakse
- küsilause – lause, mis küsib midagi
L
- lause – sõnadega väljendatud terviklik mõte; lause alguses on suur algustäht ja lõpus punkt, küsimärk või hüüumärk
- lihtlause – lause, milles on üks öeldis ehk tegusõna pöördeline vorm
- liitlause – lause, milles on mitu öeldist
- loomamuinasjutt – rahvajutt, mille tegelasteks on loomad, kes käituvad nagu inimesed
- lõik – taandrea või veidi suurema vahega eraldatud tekstiosa, mille laused on omavahel sisu poolest tihedalt seotud
- lühend – sõna lühendamisel saadud täht või täheühend
N
- nimetus – asjade, olendite või nähtuste liiki näitav sõna
- nimi – suure algustähega kirjutatav sõna või sõnaühend, millega tähistatakse üht konkreetset olendit, paika või eset, et seda teistest samasugustest eristada
- nimisõna – olendit, eset või nähtust märkiv sõna, mis vastab küsimusele kes? mis? jne
- näidend – laval esitamiseks mõeldud kirjandusteos, mis on kirjutatud dialoogivormis
O
- omadussõna – sõna, mis väljendab omadust ja vastab küsimustele missugune? milline?
- otsekõne – rääkija ütluse edasiandmine tema enese sõnadega
R
- rahvaluule – jutud, laulud ja teised sõnakunstivormid, mis levivad suuliselt ning millel puudub kindel autor
- rahvuseepos – enamasti luulevormis kirjutatud mahukas raamat, mis räägib rahvale olulistest sündmustest ja tegelastest
- referaat – eri allikatel põhinev kirjalik ülevaade mõnest teemast
- repliik – tegelase ütlus näidendis
S
- saatelause – otsekõne juurde kuuluv lause, mis näitab, kes on kõneleja
- sisukord – raamatu või mõne teise teksti alaosade pealkirjad koos leheküljenumbritega, kus need asuvad
- stseen – näidendi väikseim osa
- sulghäälik ehk klusiil – k (g), p (b), t (d)
- sündmustik ehk tegevustik – loo põhiosa; sündmused, millest lugu jutustab
- sünonüüm – sama või sarnase tähendusega sõna
T
- teabekirjandus – raamatud, mille eesmärk on esitada tõest infot
- teatmeteosed – sõnastikud, entsüklopeediad jt teabekirjanduse hulka kuuluvad teosed, mille eesmärk on anda tõest infot lühidal ja kokkuvõtlikul kujul
- teema – jutu, vestluse, kirjutise vms peamine sisu (nt sõprus, kool, kodu)
- tegelane – ilukirjandusteoses tegutseja, sündmustes osaleja (inimene, loom vm)
- tegevusaeg – aeg, millal toimub loo tegevus; tegevusaeg ei ole sama mis tegusõna ajavormid
- tegevuskoht – koht, kus toimuvad loo sündmused
- täishäälik ehk vokaal – a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü
V
- vaatus – näidendi suurim osa (ühes näidendis võib olla mitu vaatust ja vaatuste vahel vaheajad)
- vanasõna – lühike mõttetera, mis kirjeldab ja iseloomustab mitmesuguseid elunähtusi või õpetab, kuidas õigesti talitada
- varjunimi – varjunime ehk kirjanikunime kasutavad paljud kirjanikud, et oma tegelikku isikut varjata või ka lihtsalt loomingut eraelust lahus hoida
Ö
- öeldis – lauseliige, milleks on tegusõna pöördeline vorm; tegusõna pöördelised vormid vastavad küsimustele mida teeb?, mida tegi?, mida tehakse? jne
