Elutingimused soos

Karupoeg Puhhi maakaardil oli koht nimega „Täidsa soo ja kole“. Rahvasuus on soo kohta mõistatus: „Ei ole meri, ei ole maa, laevad ei sõida, aga käia ei saa?“ Soo on tõepoolest isevärki koht: ühelt poolt nagu veekogu, samas aga kasvavad seal männid ja veel mõned kuivamaataimed.

Öeldakse, et soo on märg maa. Selles ütlemises on omajagu tõtt, kuid igasugune märg maa pole siiski veel soo. Pärast lume sulamist lirtsub vesi jala all igal muruplatsil. Madalad põllud ja niidud on kevadel kaua märjad. Alles maikuus, kui päike juba palju kiiremini vett aurustab, on maa kõikjal kuivem. Osa maid kuivab, osa aga jääbki märjaks. Soo saab olla vaid seal, kus maapind püsib märg aastasadu.

Kuivamaa elukooslustes lagunevad kõik taimejäänused lühema või pikema aja jooksul peaaegu täielikult. Soos jääb aga lagunemine pooleli, sest pinnas on väga niiske ja hapnikuvaene. Aasta-aastalt koguneb soo pinnale üha rohkem osaliselt lagunenud taimeosakesi ja nendest moodustub turvas. Kõige olulisemad turba moodustajad on turbasamblad. Neist saab koos nende all oleva turbaga otsekui suur ja tihe käsn, mis on täis hapukat ja toitainevaest vett.

Seega on soo püsivalt märg ala, kus väga aeglaselt tekib ja ladestub turvas. Teadlased on kokku leppinud, et nimetavad sooks sellist märga ala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm.

Kuna turvas tekib väga aeglaselt, kujuneb ka soo ning samuti sealne elukooslus tohutult pika aja jooksul. Soo saab tekkida vaid kohas, kus maapind püsib niiske aastasadade ja ‑tuhandete vältel. 30 cm paksuse turbakihi moodustumiseks ehk soo tekkimiseks kulub vähemalt 400 aastat. Eesti jahe ja niiske kliima, kus sademete hulk on tunduvalt suurem ära aurava vee hulgast, on soode tekkimiseks soodne.

Nagu teistelgi sammaldel, pole turbasammaldel juuri. Nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ja alumisest otsast kõdunevad. Sambla elav ja kasvav tipp saab vett alumise surnud taimeosa kaudu.

Iga elusa raku kõrval on turbasamblal surnud rakud, milles asub veevaru. Põua ajal võivad need üsna tühjad olla ja taim näib seetõttu närbununa. Uuesti vett saades toibub aga samblataim kiiresti. Turbasammal suudab eluks tarviliku vee imada isegi niiskest õhust. Vett täis turbasamblataim on kuivast kuni 20 korda raskem.

Siin võib näha koos kasvamas turbasamblaid, jõhvikaid ja teisi sootaimi (vasakul).
​Turbasammal ja selle lehe läbilõige (paremal)

Elutingimused soos on teistsugused kui kuival maal või veekogus. Märg turvas jäätub talvel sügavalt läbi. Kevadel sulab see aeglaselt, sest turvas juhib halvasti soojust. Seepärast on soos kevadel jahedam kui kuival maal. Ka öökülmad kestavad seal palju kauem.

Turvas loob taimedele iselaadi kasvukeskkonna. Paksul turbakihil saavad hakkama vaid vähesed. Nii moodustavadki sootaimed omaette rühma. Üksikud neist, näiteks kanarbik ja mänd, kasvavad ka kuivadel liivastel maadel.

Vaatame lähemalt, mille poolest erineb soo muld kuiva maa-ala mullast. Kuival alal on mulla pindmises osas harilikult tume toitainerikas kiht, mida nimetatakse huumuskihiks. Soopinna aga moodustab turvas, milles on väga vähe toitaineid. Turbas on taimemass nii vähe lagunenud, et selle võib ära kuivatada, ahju ajada ja nii toa soojaks kütta. Kui proovida huumuskihiga kütta, saaks rahmeldamisest küll naha märjaks, aga mitte tuba soojaks.

Peale selle, et toitaineid on turbas vähe, on paljudel taimedel seal kasvamiseks liiga niiske ja seal on vähe hapnikku, mida taimede juured hingamiseks vajavad. Turvas on ka happeline (hapukas) ja see sobib vaid väga vähestele taimedele. Happeliseks muudavad selle turbasamblad oma elutegevusega.