Inimkonna planetaarsed piirid

Inimliik on korduvalt tõestanud, et suudab liigile looduslikult seatud piire tehnoloogiate abil ületada. Kas see võiks tähendada, et inimliigil polegi selliseid piire? Teadlased on määratlenud üheksa olulist keskkonna­tegurit, mis mõjutavad Maa tervist ja inimese heaolu kõige enam. Keskkonna­tegurite seisundit võrreldakse tööstus­revolutsiooni eelse ajaga (mõõdu­puuks on tavaliselt aasta 1750), mil kõigi nende tegurite olukord oli inimkonna jaoks optimaalne. Kui mingi keskkonna­teguri seisund muutub inimesele ebasobivaks, loetakse see piir ületatuks. Need tegurid moodustavad meie planetaarsed piirid, mis määravad, kui suur võib olla Maa absoluutne keskkonna­mahutavus inimkonna jaoks (vt joonist)

Näiteks suudab Maa absorbeerida vaid piiratud koguses süsi­happegaasi, taastada metsi ja merede öko­süsteeme, puhastada vett jne. Kui me kasutame neid ressursse rohkem või mõjutame Maa looduslikke süsteeme rohkem, kui need suudavad taluda, siis ületamegi planetaarsed piirid. Sellisel juhul võib seni tasakaalus olnud süsteem muutuda eba­stabiilseks ja stabiilset elu­keskkonda nautinud liigid, sh inimesed, võivad sattuda raskustesse. Pikema aja vältel saavutab süsteem kindlasti uue tasakaalu­seisundi, kuid see uus olukord ei pruugi olla mõne või paljude liikide jaoks enam sobiv. Järgmises peatükis seome planetaarsete piiride ületamise nelja tarbimis­valdkonnaga: toidu, ehitatud keskkonna, transpordi ja kaupadega, et näha, millised iga­päevased praktikad milliseid piire kõige rohkem survestavad.

Kogu ajaloo vältel on inimkonna arvukust määranud kõige enam energia kätte­saadavus ja selle kasutamise efektiivsus. Küttide-korilastena tegutsedes kasutati vaid iseenda jõudu ja sõltuti korjatavate taimede või jahitavate loomade kätte­saadavusest. Põllu­majanduse kasutusele­võtuga muutus aga toidu tootmine kontrollitavaks ning põllumajandus­loomade kodustamine võimaldas kasutada nende tööjõudu. Võeti kasutusele ka tuule- ja hüdroenergia.

Kui inimestel tekkis raskusi toidu või energia hankimisel, leiutati mõni uus lahendus, mis selle raskuse aitas ületada. Näiteks kui Euroopas muutus küttepuit raskesti kätte­saadavaks metsade üleraiumise tõttu, võeti kasutusele fossiilsed kütused. Iga uue tehnoloogilise lahenduse tulekuga on kaasnenud inimeste arvukuse kasv ja ka loodus­ressursside tarbimine. Koos tehnoloogilise hüppega on alati kasvanud ka meie ökoloogiline jalajälg. Plane­taarsete piiride kontseptsioon osutab sellele, et tehnoloogiaid kasutusse võttes elame n-ö tuleviku arvelt. See on toimunud eriti kiiresti viimase paarisaja aasta jooksul ja üha enam ressursse on võetud kasutusele vaid ühe liigi heaks. Ent isegi kui me oma öko­süsteemide piirid suudame tehnoloogiatega mingi maani ületada, siis planetaarsete piiride ületamine jääb siiski ulme­kirjanduse valdkonda. Meie ees seisvad probleemid nõuavad tasakaalu leidmist inimtegevuse ja looduse säilitamise vahel, et tagada kestlikkus ja öko­süsteemide stabiilsus.

Üheksast planetaarsest piirist oli 2025. aastal heas seisundis kaks; ookeanide hapestumise piir oli aga äsja ületatud. Vaatame neid lähemalt.

Atmosfääri ülakihtides asuv osoonikiht kaitseb meid kahjuliku ultraviolett­kiirguse eest. Kuigi osooni kontsentratsioon atmosfääri üla­kihtides varieerub ka looduslikel põhjustel, kahanes osoonikiht 20. sajandi teisel poolel oluliselt just inim­tegevuse tõttu. Osoonikiht oli juba nii hõre, et see oli inimesele ohtlik. Tänu Montrealis 1987. aastal sõlmitud kokkuleppele keelustati üleilmselt enam kui saja kemikaali kasutamine, mis olid seni kahandanud atmosfääri ülakihtide osooni­sisaldust. Kokkuleppe järel on muudetud tehnoloogiaid, näiteks külm­kappide konstruktsiooni ja neis kasutatavaid gaase, nii et osooni sisaldus atmosfääris on tasapisi suurenema hakanud.

Nii inimtegevuse kui ka looduslike protsesside tulemusena paiskub atmosfääri pidevalt peen­osakesi. Peen­osakeste peamine allikas linnades on transport: mootori­kütuste mitte­täielikul põlemisel ning rehvide ja asfaldi kulumisel paiskuvad õhku väikesed osakesed. Peen­osakesi paiskavad õhku ka tööstus­ettevõtted ja energia­tootmise üksused. Samas võivad väikesed tolmu­osakesed pärineda ka looduslikest allikatest, nagu vulkaanid ja kõrbed. Nüüdis­aegsed teadus­uuringud näitavad, et peen­osakeste (PM10 – väiksemad kui 10 μm) ja eriti väikeste osakeste (PM2,5 – väiksemad kui 2,5 μm) esinemine atmosfääris mõjutab nii temperatuuri kui ka sademete jaotuse mustreid. Kõige olulisem on nende mõju elus­olendite tervisele. Nende sisse­hingamine kahjustab hingamisteid ja põhjustab eri haigusi, nagu astma või koguni vähk. Kuigi peen­osakeste sisaldus atmosfääris võib olla kohati äärmiselt suur, nt linnades esineb sellist saastet alati rohkem, on globaalsel skaalal peen­osakeste saaste seni ohutul tasemel.

Looduslikult on CO₂ sisaldus ookeani­vees ja atmosfääris tasa­kaalus. Kui atmosfääris suureneb CO₂ sisaldus, suureneb ka ookeanide vees lahustunud süsihappe­gaasi sisaldus. CO₂ muudab vesi­lahused happeliseks ning see mõjutab kõiki vee­organisme. Kõige enam mõjutab see lubikestaga organisme, nagu teod ja merekarbid, selle kaudu aga kõiki ookeanide öko­süsteeme ja ookeanide võimet siduda süsinikku. Ookeanide hapestumise tase ületas kriitilise piiri 2025. aastal ja happesus kasvab pidevalt. Mõnes maailma piirkonnas on vee süsihappe­gaasi sisaldus märgatavalt kõrgem ning see muudab nende öko­süsteemid eriti haavatavaks.