Seesmised ja välised elupüüdlused
Igal inimesel on eesmärgid või püüdlused, mida ta püüab oma elu jooksul saavutada. Neid võib nimetada ka elupüüdlusteks. Üllataval kombel on inimeste elupüüdlused tihedalt seotud tarbimisega ja looduse olukorraga. Järgnevalt vaatame, kuidas.
Iga meie tegevus peegeldab meie väärtusi või vajadusi. Koolis käimine, pereliikmete või sõpradega heade suhete hoidmine, trenn, telefonis olemine, suhtlemine, millegi ostmine, mitte millegi tegemine – nimekiri on lõputu. Mida nooremad me oleme, seda enam teeme neid valikuid lähtuvalt täiskasvanute suunamisest, aga siiski juba päris väikesest peale tekivad meil ka oma soovid, eesmärgid, tahtmised ja enda seatud eesmärkide osakaal vanusega aina kasvab.
Kui jätta kõrvale vajadused, mis on tähtsad ellujäämiseks (me ei saa valida, kas süüa või magada), siis pea kõigi ülejäänud tegevuste puhul teeme igal hetkel valikuid, eelistades mingeid eesmärke ja tegevusi teistele.
Inimestel on iga päev väikseid valikuhetki. Võib-olla on mõni nendest sinulegi tuttav.
- Kas täna õhtul õppida või minna sõpradega kuhugi?
- Kas enne trenni võtta aeg maha ja puhata, olla niisama või vaadata midagi telefonist?
- Kas sõbraga kohtudes keskenduda esmalt tema mure kuulamisele või laadida üles pilt ägedast söögikohast, kus me oleme?
- Kas õppida põhjalikumalt õppeainet, mis tundub põnev ja tähenduslik, või seda, mis tagab tulevikus paremad karjäärivõimalused?
- Kas minna külla vanaemale või teha omi asju?
- Kas valida kooliprojektiks midagi, mis mind arendab, või midagi, mille eest kindla peale hea hinde saan?
- Kas süüa suppi või pastat? (Või mõlemat?)
- Kas suvel tööle minnes valida koht, kus jään mõnele heale ettevõttele silma, või koht, kus saan kellegi heaks midagi ära teha?
- Kas minna täna kinno või koerte varjupaika appi?
Võimalik, et sinu dilemmad on hoopis teistsugused kui need siin, aga küllap kujutad ette, mida nende valikukohtadega silmas peetakse. Ilmselt oled sarnastes olukordades teinud valikuid kord nii, kord naa, ja see ongi loomulik. Ent ühel hetkel võime märgata (või siis pigem on seda märganud teadlased suuri inimrühmi uurides), et valime küll kõiki tegevusi, aga mingeid tegevusi kaldume valima natuke sagedamini kui teisi; või valime mingeid tegevusi enne teisi, järjestame neid ajaliselt kindlal viisil.
Vaatame eeltoodud näiteid teaduslikust vaatenurgast. Nimelt on teadlased huvitunud sellest, mida inimesed elus õieti tahavad. Osalt tekkis niisugune teadushuvi, kui märgati, et jõukuse kasvuga ei kao vaimse tervise probleemid ära, vaid need isegi kasvavad. 1993. aastal hakkasid uurijad Tim Kasser ja Edward L. Ryan esimest korda uurima midagi, mida võiks nimetada elupüüdlusteks või elueesmärkideks[joonealune: Kasser, T., & Ryan, R. M. (1993). A dark side of the American dream: correlates of financial success as a central life aspiration. Journal of personality and social psychology, 65(2), 410.]. Nad jõudsid uurimistöö käigus arusaamani, et põhimõtteliselt on inimestel suhteliselt piiratud hulk eesmärke ja need ei varieeru lõputult. Need eesmärgid jagunevad kahte kategooriasse.
Vaata nüüd eespool toodud näiteid valikukohtadest igapäevaelus. Mis tüüpi eesmärgid võiksid olla inimestele üldiselt omased? Paku välja oma idee, mis tüüpi elueesmärke inimestel – näiteks sinul – võiks olla ja kas neid saab kuidagi rühmitada!
Inimeste elupüüdlused on laias laastus järgmised:
- Eneseareng, sh arusaamine, kes ma selline üldse olen ja mida tahan
- Head suhted (pere, sõpradega jne)
- Panustamine kogukonda (sh maailmaparandamine)
- Tervis
- Rikkus ja materiaalsed hüved
- Võim
- Välimus ja väline mulje
Nagu võid sellest nimekirjast juba arvata, siis neli esimest – eneseareng ja õppimine, head suhted, kogukonda panustamine ja tervis – koonduvad ühte ja kolm viimast – rikkus, võim ja välimus – teise rühma. Esimesi nimetatakse seesmisteks ja teisi välisteks püüdlusteks.
Välised elupüüdlused
Välised elupüüdlused – rikkus, võim, välimus – seostuvad kreeka päritolu sõnaga hedonia ehk „nauding“. Hedooniline või hedonistlik heaolu pakub naudingut ja välistab valu.
Seesmised elupüüdlused
Seesmised elupüüdlused – eneseareng, suhted, teiste inimeste elu paremaks muutmine – seostuvad kreeka päritolu sõnaga eudaimonia, mis tähendab „vooruslikku heaolu“. Eudaimooniline heaolu tähistab heaolu, mis tuleneb õigel (või ka vooruslikul, väärtuslikul, tähenduslikul) viisil käitumisest.
Tavaliselt peavad inimesed enda elus olulisemaks kas seesmisi või väliseid elupüüdlusi, aga mitte mõlema rühma püüdlusi võrdselt. See ei tähenda, et inimene, kes väärtustab seesmisi püüdlusi, ei hooliks üldse välistest (või vastupidi). Üldiselt on kõigile inimestele mingil määral olulised mõlema rühma eesmärgid.
Mida need püüdlused eluvalikutena võiksid tähendada? Mõtle, kas oled päriselt, (sotsiaal)meedias, kirjanduses või filmides kokku puutunud inimestega, kes:
- on valinud sellise töö, mis eelkõige tagab hea sissetuleku, isegi kui see töö ei paku neile rõõmu;
- on valinud töö, mis teeb maailma paremaks, aitab inimesi või siis võimaldab pidevat enesearengut (nt looming), aga ei taga väga kõrget palka, ehkki see inimene võiks teenida mujal rohkem;
- on otsustanud, et kuigi pikemad tööpäevad tooksid rohkem raha sisse, väheneks pere ja lastega koosolemise aeg ja nad töötavad teadlikult vähem;
- töötavad pikki päevi, et saaksid lastele ägedaid asju osta ja koos nendega reisida, ehkki aega lastega koos olla eriti ei ole;
- on elu jooksul eelnevates näidetes toodud valikuid muutnud;
- arvustavad tagaselja teiste täiskasvanute välimust või kehakaalu;
- käituvad erinevalt inimestega, kellel on ja kellel pole palju võimu.
Tänaseks on juba väga paljudes uurimustes selgunud[joonealune: Bradshaw, E. (2019). Intrinsic and extrinsic aspirations and psychological well-being: a meta-analysis and latent profile analyses of life goals (Doctoral dissertation, Australian Catholic University).Kasser, T., & Ryan, R. M. (1996). Further examining the American dream: Differential correlates of intrinsic and extrinsic goals. Personality and social psychology bulletin, 22(3), 280-287.Ryan, R. M., Chirkov, V. I., Little, T. D., Sheldon, K. M., Timoshina, E., & Deci, E. L. (1999). The American dream in Russia: Extrinsic aspirations and well-being in two cultures. Personality and social psychology bulletin, 25(12), 1509-1524.Schmuck, P., Kasser, T., & Ryan, R. M. (2000). Intrinsic and extrinsic goals: Their structure and relationship to well-being in German and US college students. Social Indicators Research, 50(2), 225-241.], et väliste elupüüdlustega inimeste heaolu on oluliselt madalam kui seesmiste püüdlustega inimeste oma. Näiteks on neil madalam õnnelikkuse tase, enam ärevust ja depressiooni, madalam eneseteostuse ja autentsuse tunne (st tunne, et teen seda, mis läheb minu isiksuse, identiteedi, väärtustega kokku, et saan olla „mina ise“), madalam energiatase ja vitaalsus (st elujõu tunne, „silmad säravad“), enam nartsissistlikke kalduvusi, rohkem ebatervislikke harjumusi, füüsilisi terviseprobleeme jne. Seesmiste püüdlustega inimesed on õnnelikumad kõigi eelmainitud näitajate osas.
Ühes uuringus uuriti samast kogukonnast, aga erinevatest sotsiaalmajanduslikest rühmadest pärit 18-aastasi noori. Ilmnes, et mida enam olid noortele omased seesmised püüdlused, seda paremad olid nende suhtlemis- ja koostööoskused ning sotsiaalne toimimine ja seda vähem oli käitumisprobleeme. Täpselt vastupidine kehtis materialistlike püüdlustega noorte kohta.
Mõtiskle, kuidas see uurimistulemus sinu elukogemusega kokku läheb. Mis võiks olla kooliõpilase elus märk nn välistest püüdlustest, mis võiks olla märk seesmistest püüdlustest?
Millised võiksid olla põhjused, miks noored mõtlevad tänapäeval palju rahast ja enda tuleviku majanduslikust seisust ka juhul, kui neile on tegelikult tähtsamad seesmised püüdlused?
Igal juhul jõutakse aina uuesti samale, veidi kummalisele tulemusele: need elueesmärgid, mille sisu on olla võimalikult õnnelik (rikas, ilus ja mõjukas), seostuvad hoopis rahulolematuse, väiksema heaolu ja halvema vaimse tervisega. Elupüüdlused, mille puhul on vaja pingutada ja elumõnudest mõnevõrra loobuda (õppimine, teistele mõtlemine, suhete hoidmine, teiste aitamine, probleemide lahendamine), seostuvad õnnelikkuse ja parema vaimse tervisega. Tundub, et õnnelikkus on nagu kass, kes tuleb just selle juurde, kes tema tagaajamisele tähelepanu ei pööra.
Selles õppematerjalis huvitab meid veel üks teine aspekt – nimelt keskkonnamõju. Lisaks õnnelikkusele on seesmiste püüdlustega inimestel läbivalt väiksem mõju keskkonnale.
Mis sina arvad, miks?
On leitud, et elupüüdlused ennustavad keskkonnahoidlikku käitumist oluliselt paremini kui näiteks keskkonnahoidlikud hoiakud või loodusega samastumise tunne. Seesmiste elupüüdlustega inimeste keskkonnamõju on väiksem seetõttu, et nad, mõistagi, tarbivad vähem. Nad kulutavad rohkem aega ja energiat sellistele tegevustele nagu hobid, õppimine, sõpradega koosolemine või panustamine kogukonda. Sellised tegevused täidavad elu, kuid ei nõua pidevat uute asjade ostmist. Seetõttu on nende keskkonnajalajälg üldiselt väiksem.
Kui inimese elupüüdlusteks on rikkus, välimus ja võim, väljendab ta neid enamasti asjade kaudu. Väga oluline on võrdlus teistega: uuem telefon, võimsam auto, suurem villa hoolitsetud muruga paremas linnaosas. See sarnaneb võidujooksuga. Üsna harva jääb rikkus kontole seisma – see leiab kas tee tarbimisse või investeerimisse. Isegi kui rikkus suunatakse investeerimisse, toetab see reeglina majanduskasvu ja võib suurendada negatiivset keskkonnamõju (v.a algatused, mille puhul inimene suunab oma liigse vara nt elupaikade, maastike, looduskoosluste taastamisse või hädas kogukondade heaolu parandamisse). Majanduse peatükis näeme, kuidas ebavõrdsus ja majanduskorraldus kujundavad seda mänguvälja, kus staatus, reklaam ja sotsiaalne võrdlus toimivad, ehk kuidas majanduse struktuur ise annab välistele püüdlustele tugeva tõuke.
Mis sa arvad, miks rikkust, võimu või välimust püüdlevad inimesed on võrreldes arengut, suhteid või aitamist püüdlevate inimestega õnnetumad?
Millised eesmärgid sinu meelest aitavad inimesel end pigem hästi ja tasakaalus tunda? Millised eesmärgid võivad aga viia stressi ja rahulolematuseni?
Mis sina arvad, kumba elupüüdluste rühma lähevad hinded?
Miks me tarbida tahame?
Miks välised püüdlused seostuvad rahulolematuse ja seesmised heaoluga? Teadlased on leidnud, et meil on kolm psühholoogilist baasvajadust:
- tunne, et saan hakkama sellega, mida teen, ja saan selles paremaks (kompetentsuse tunne);
- tunne, et mu tegevused on kooskõlas mu väärtuste ja minapildiga ja minu jaoks kas huvitavad, tähenduslikud, väärtuslikud või kasulikud, ning saan ise oma elu suunata (autonoomiatunne);
- tunne, et olen teiste inimestega soojades ja tähenduslikes suhetes (seotuse tunne).
Need kolm vajadust on paremini rahuldatud siis, kui taotleme seesmisi elupüüdlusi, ning halvemini siis, kui meie fookus on välistel püüdlustel. Järele mõeldes võid ilmselt ise leida selle kohta palju näiteid, aga ka aspekte, millest sa aru ei saa. Näiteks kui keegi õpib midagi koolis või huvikoolis, võib ta sellest õppimisest olla ajuti täielikus stressis ja üldse mitte eriti õnnelik. Kas see tähendab, et seesmised püüdlused põhjustavad kannatusi? Või kui keegi hoolitseb mõne pereliikme eest, kes on pidevalt pahas tujus? Või mõeldes kasvõi õpetajatele, kelle elu polegi nende enda vaatenurgast muud kui üksainus suur missioonitunne ja maailma parandamine – kas tõesti oleksid nad teistsugusel tööl õnnetumad?
Nüüd lähemalt, kuidas need kolm heaoluks vajalikku põhivajadust on seesmiste püüdluste puhul paremini rahuldatud kui väliste puhul.
Kompetentsustunne
Kui arendame end ja õpime midagi päriselt enda jaoks, sest tahame seda osata endale olulisel ja selgeks mõeldud põhjusel, siis pingutame, katsetame ja oleme seejuures õnnelikud, sest me ei tunne enamasti välist survet (nt teistega võrdlemise tõttu), vaid seesmist tungi areneda. Kompetentsustunne on põhivajadus, mis võib olla rahuldatud ka siis, kui inimese püüdlused on osaliselt välised. Näiteks kui pingutad väga palju, et matemaatikas head hinnet saada (väline püüdlus), võid lõpuks ikkagi tunda suurt naudingut sellest, et said matemaatikas osavamaks.
Autonoomiatunne
Autonoomiatunne tähendab, et saad ise oma elu suunata ja teha valikuid, mis on kooskõlas su seesmiste väärtustega. Paremaks saamine – võrdluses iseenda varasemate oskustega – on psühholoogiliselt mõnus. Kui püüame aga saada paremaks kui teised, siis on see paraku erinev olukord ja mõjub survena ehk autonoomiatunde vastandina. Seega toetavad autonoomiatunnet seesmised püüdlused (nt said milleski targemaks, aitasid sõpra, leidsid endale uue põneva uurimisteema), sest nende puhul on teistega võrdlemine keeruline. Kui su eesmärgid on aga sellised, mille puhul on lihtne end teistega võrrelda (välimus, uued ostud, laigid, jälgijate hulk sotsiaalmeedias), võib saavutusest saadav heaolutunne jääda üürikeseks. Võime küll ise rikkuse, välimuse, mõjukuse nimel vaeva näha, aga teiste rikkuse, välimuse ja mõjukuse tase pole meie kontrolli all. Nii kaob kontroll olukorra üle ja inimese autonoomiatunne. Oma tegevuse mõttetuse tajumist, st autonoomiatunde puudumist, on pikas plaanis raskem taluda kui tegevuse endaga seotud raskusi ja probleeme.
Seotusetunne
Kui meil on välised püüdlused ja oleme seetõttu pideva võrdlemise ja konkurentsi lahinguväljal, lõhub see seotusetunnet – soov olla naabrist parem ei pruugi olla parim alus hoolivateks suheteks ja kogukonna loomiseks.
TAUSTAINFO. KONKURENTS NING SEOTUSETUNNE KOOLIS JA ELUS
Sama asi väljendub nendes koolides, kus keskendutakse õpilastevahelise konkurentsi soodustamisele. Seotusetunnet ehk soojuse ja hoolivuse tunnet rühmas lõhub see, kui õpilasi üksteise vastu välja mängitakse. Õppimises ei ole võitjaid ja kaotajaid. Õppimise seisukohalt pole selline vastandus kuigi mõttekas, sest tarkus ega headus ei ole piiratud ressurss, vaid mõlemad suurenevad jagades. Kui koolis saab kiita vaid siis, kui oleme kellestki paremad, mitte näiteks siis, kui oleme aidanud koostöös kogu klassil midagi hästi selgeks saada, lõhub see seotusetunnet. Ehkki teiste aitamine ja koos õppimine nõuab rohkem aega ja vaeva ning toob paratamatult kaasa ka vigu, suurendab see seotusetunnet ja kõik saavad targemaks.
Kui õpilasi koolis suunatakse end omavahel võrdlema ja noored võtavad selle mõtteviisi vahel ka ise omaks (nt parastav naer klassis kellegi vea puhul), lõhub see – sageli vastu noorte endi soove ja parimat huvi – sooje suhteid ja koostöist vaimu ning seega heaolu- ja turvatunnet.
Anekdoot elust enesest
Kui Tallinnas ühe kinnisvaraarendaja pooleliolevas kinnisvaraarenduses toimus tulekahju, mis sa arvad, kuidas reageeris konkurent?
- Tuli appi, küsides, kas ta saab kuidagi aidata, kas keegi sai viga ning kas sellest õnnetusest on ehk kogu kinnisvarakogukonnal midagi õppida.
- Pani vastava arenduse kõrvale kiirelt üles suure reklaami kirjaga „Meie firma kinnisvaraobjektid ei põle!“.
Õige on kahjuks variant b. Pole vist mõtet küsida, kumb suhtumine tooks kogu riigi kinnisvaraturule kaasa suurema säilenõtkuse, targemad otsused ja klientidele turvalisemad kodud – ja seeläbi pikas perspektiivis ka ettevõtete parema käekäigu.
Head suhted, nende tekkimine ja hoidmine võtavad aega. Kui töö, õppimise või tulevase karjääriga seotud eesmärgid võtavad kogu meie aja, siis ei jää suheteks piisavalt aega. Ilmselt on noori, kes ohverdavad liiga sageli niisama sõpradega hängimise mõne sisukamaks peetud tegevuse nimel, või vanemaid, kel on nii pikad tööpäevad, et pole aega laste jaoks lihtsalt olemas olla ja nendega rääkida. Igas vanuses vajame seotust, teistega olemist (pealegi kõige paremad naljad ja olulisemad jutuajamised juhtuvad siis, kui pole kiiret). Seega võiks elunipp olla valida elu, kus saab 1) koos sõpradega 2) maailma parandada 3) valdkonnas, kus on kogu aeg midagi õppida (ja ideaalis elab sellest kenasti ära).
Võib tekkida küsimus, milline on selles mudelis palga roll. Väga lihtne – kogu see teooria toimib juhul, kui palk on normaalseks eluks piisav. Seni, kuni inimesed (õpetajad, kultuuritöötajad, sotsiaalvaldkonna inimesed, aktivistid jne) saavad inimväärseks eluks ebapiisavat palka, ei saa mingil juhul öelda, et „Näe, su töö on nii mõttekas, mis sa virised?“, vaid inimväärikas töötasu on elementaarne tingimus, mis peab niikuinii tagatud olema.
Kuidas elupüüdlused meile omaseks saavad?
Kuidas see kõik ikkagi tarbimisega seotud on? Miks me nii palju tarbime, kui õnnelikuks teeb pigem elu, kus rõhk on enesearengul, suhetel ja tähenduslikel tegevustel, mitte asjade kogumisel?
Kuidas ikkagi juhtub, et paljudel inimestel, eriti lääne ühiskonnas, kujunevad pigem välised püüdlused ning et neid peetakse ühiskonnas täiesti loomulikuks, kuigi uuringud näitavad, et need ei tee inimesi õnnelikumaks?
Uurimusi[joonealune: Ryan, R. M., & Deci, E. L. (2017). Self-determination theory: Basic psychological needs in motivation, development, and wellness. Guilford publications.] sellest, kuidas elupüüdlused kujunevad, on pigem vähe, ent need osutavad, et keskkond, kus lapsed arenevad – kodu, meedia, ühiskond laiemalt, ilmselt ka kool – kujundavad meie püüdlusi nii otseselt kui ka kaudselt. Uurijad on pakkunud välja oletuse, et inimesed, kelle psühholoogilised põhivajadused on olnud arengu käigus eiratud või pärsitud, on altimad asendama neid põhivajadusi väliste elupüüdlustega.
Selle oletuse uurimiseks küsitleti noori, kelle kohta oli teada, millist tüüpi – kas rikkus või eneseareng- suhted- kogukond – elupüüdlused neil domineerisid. Teismelised täitsid küsimustiku, kus nad hindasid, kui demokraatlikud, mittekontrollivad ja soojad olid olnud nende emad ning samade näitajate alusel hindasid emad ka iseenda käitumist. Oletati, et kontrollivamad ja emotsionaalselt külmemad emad pärsivad oma laste psühholoogilisi baasvajadusi, mis viib tugevamate väliste püüdluste ja suurema rahulolematuseni ning vastupidine vanemlik stiil viib pigem seesmiste püüdluste ja suurema heaoluni.
Andmed sellele ka osutasid – vähem demokraatlike, vähem soojust väljendavate ning kontrollivamate emade lapsed väärtustasid enam rikkuse kogumist, samal ajal kui psühholoogilisi baasvajadusi rohkem toetanud emade lastel olid tugevamad seesmised püüdlused. See ja teisedki uuringud osutavad, et vanemate kasvatusstiil, mis pärsib laste psühholoogilisi põhivajadusi, soodustab väliste elupüüdluste kujunemist. Uurijad oletavad, et jõukuse, välimuse või kõrge sotsiaalse staatuse püüdlemine justkui võimaldab märku anda, et „ma olen midagi väärt“ ja see toimib põhivajaduste aseainena, neid vajadusi siiski tegelikult rahuldamata. Teisisõnu – inimestele on oluline tunda, et nad on tingimusteta väärtustatud, ära kuulatud, et nad tohivad olla need, kes nad on, ja iseennast otsida – sel juhul on tõenäolisem, et nad omandavad nn seesmised elupüüdlused ja nende heaolu on suurem.
Selliste uurimuste puhul on aga oluline võtta arvesse ka uuritavate majanduslikku tausta. Vanemad, kelle käitumine oli psühholoogilisi baasvajadusi pärssivam, olid ka madalama sotsiaalmajandusliku staatusega, st madalama haridustaseme ja sissetulekuga ning emadele oli eriti oluline, et nende lapsed oleksid tulevikus majanduslikult edukad. Soov, et lastel läheks majanduslikult hästi, on vägagi mõistlik ja vajalik, aga tundub, et kombinatsioonis teatud vanemliku käitumisega ei vii see alati laste suurima heaoluni. Ühtlasi juhib see taas tähelepanu tõsiasjale, et kui inimese baasvajadused on rahuldamata, on tal raske saavutada heaolu – hirm edutuse tõttu hätta sattuda võib pärssida heaolu toetavat vanemlust.
Mida välised püüdlused meie psüühikale pakuvad? Milline on rahuldatud põhivajaduste mõju püüdlustele? Teadlased pakuvad välja mõtte, et sotsiaalsed keskkonnad, mis ei rahulda meie psühholoogilisi baasvajadusi, suunavad meid eesmärkide poole, mis peaksid justkui kompenseerima neid rahuldamata vajadusi. Selle hind on aga inimesele küllaltki kõrge – näiteks võib see noori suunata pigem vaimset ja füüsilist tervist kahjustavale käitumisele, mis aina enam süvendab põhivajaduste rahuldamata jäämist.
Uuringud näitavad, et keskkonnad, mis toetavad laste ja noorte psühholoogilisi põhivajadusi, näiteks kodu, kool või sõprade ring, aitavad noortel kujundada pigem seesmisi elupüüdlusi. Sellistes keskkondades on rohkem hoolivust, dialoogi ja empaatiat, mis suunab noori väärtustama suhtlemist ja koostööd.
Samas ei saa keskkonnaprobleemide põhjuseid otsida ainult kodusest kasvatusest või inimeste isiklikest valikutest. Olulist rolli mängivad ka majanduslikud ja ühiskondlikud süsteemid. Pikad tööpäevad, ebakindel töö, madal palk või laenumaksete surve jätavad peredele sageli väga vähe aega üksteise jaoks. See ongi kompleksne probleem: suured majanduslikud struktuurid ja igapäevaelu põimuvad tihedalt. Nii tekibki küsimus: kuidas sellisest tasakaalust väljas süsteemist üldse välja murda? Mõnest võimalikust lahendusest räägime majanduse peatükis.